Hans Christian Aaviku ja George Enescu sümbioos

On tore, et muidu Saksamaal elavad ja õppivad eestlased käivad oma annet ka kodumaal jagamas ja võtavad veel suurepärased interpreedid ka kaasa.

GRETA-LIISA ARO

Hans Christian Aavik, Karolina Aavik, Kronbergi akadeemia ja Eesti keelpillisolistid 2. XI Estonia kontserdisaalis. Kavas Kristjan Randalu uudisteos „Catch 23“ viiulile ja klaverile (esiettekanne) ning George Enescu teosed.

Hingedepäeva õhtul kogunes Estonia kontserdisaali uudishimulikke ja elevil keelpillisõpru: Hans Christian Aavik oli kokku pannud oma sõnul riskantse kava, mida liiga tihti elavas esituses ei kuule. Kontserdi avas ta ise, aga mitte viiuli, vaid lühikese sõnavõtuga, et tutvustada publikule esinejaid ja esitusele tulevaid teoseid. Vestlus kuulajatega tegi õhkkonna kohe hubasemaks, ehk võttis natuke pinget ka esinejatelt maha. Sama rütmiga jätkus kogu kontsert: Hans rääkis iga järgneva teose vahele lühikese loo, et viia kuulajad helitöö lainele.

Kontserdi muusikaline pool algas Kristjan Randalu uudisteosega „Catch 23“ viiulile ja klaverile. Neljaosalisel teosel on loo taktimõõduks pealkirjast inspireeritult 23/16. Enne esitust ütles Hans Christian Aavik, et esimest korda nooti nähes lõi taktimõõt veidi pahviks küll. Randalu kirjutas teose Aavikutele ning muidugi said Karolina ja Hans Christian Aavik sellega suurepäraselt hakkama.

Kristjan Randalu „Catch 23“ on inspireeritud Joseph Helleri romaanist „Catch-22“ (eesti keelde on Tiina Randus romaani pealkirja tõlkinud „Nõks-22“ – toim). Teos koosneb neljast osast: I „Spectrum“, II „Inertia“, III „Despite“ ja IV „Conciliation“. Helilooja on teose kohta kirjutanud: „Sul on seda tõesti vaja, aga selle saamiseks pead sa tõestama, et sa seda ei vaja. Kui sa seda aga tõepoolest ei vajaks, siis ei üritaks sa seda ka saada.“ Igatsust oli kuulda palju: viiul alustas õrnade flažolettidega, mis läksid üle rahulikeks, ent kriipivateks septim- ja noonakordideks, need aga omakorda rütmikaks, kuid siiski midagi ihaldavaks meloodiaks. Klaver püsis enamasti madalas registris, mõnel korral oli Karolinal asja ka klaveri sisse. Nüüdismuusika sobis Aavikute duole üllatavalt hästi: nad hingavad nii ühes rütmis, et ka 23/16 taktimõõduga teosed tulevad hästi välja.

Pärast edukat esiettekannet oli aeg kuulata George Enescu viiulisonaati nr 3. Kuigi tegemist on ühe keerukama viiuli-klaveri-sonaadiga, võtsid Aavikud selle siiski käsile. Karolina Aavik on öelnud, et 2020. aastal, kui kõik tegid kodus suuri plaane, mis keerukad teosed sel ajal selgeks harjutatud saavad, võttis tema ette selle Enescu viiulisonaadi. Kuid juba nädala pärast pani kõrvale, sest teos oli liialt nõudlik. 2022. aastal esitas duo seda aga Carl Nielseni nimelisel konkursil, sellele järgnes Hans Christian Aaviku uhke võit.

George Enescu, keda on nimetatud Rumeenia Mozartiks, on oma kolmandas viiulisonaadis alapealkirjaga „Rumeenia rahvalikus karakteris“ püüdnud rumeenia rahvaviiside kaudu edasi anda improvisatsioonilisust. Ühtegi otsest rahvaviisi ega improvisatsioonilisust teoses aga pole. Helilooja on nooti kirja pannud kõik keerukad rütmimustrid, meloodiakeerutused ja isegi veerandtoonid.

Enne mängima asumist mainis Hans Christian Aavik, et kui tundub, et tegu on improvisatsiooniga, siis on teos õigesti interpreteeritud. Minule seostub sõna „improvisatsioon“ väikese segadusega, kus kõik asjaosalised on eriti valvel ja jälgivad üksteise liigutusi. See esitus ei olnud üldse improvisatsiooni moodi, ja seda kõige paremas mõttes. Hans Christiani ja Karolina esituses oli kõik paigas, mõlemad olid keerulisele partiile vaatama indu täis ja nautisid igat nooti.

Pärast Enescu viiulisonaati käidi kummardamas kolm korda ja publiku soovil kõlas juba kontserdi esimeses pooles lisalugu. Selleks oli Hans Christian Aaviku seade rahvaviisist „Mu süda, ärka üles“ viiulile ja klaverile. Oli ju hingedepäev. Meeleolult erines see täielikult Enescu teosest: kaunis ja õhuline džässilik seade rahustas publiku enne vaheaega maha.

Pärast vaheaega tulid lavale Kronbergi akadeemia ja Eesti keelpillisolistid, esitusele tuli Enescu keelpillioktett C-duur. Kui helilooja selle 1900. aastal kirjutas, kukkus esimene esitamiskatse läbi, sest pärast mitut proovi leidis dirigent, et selle mängimine on siiski liiga riskantne. Nii kõlaski oktett esimest korda alles üheksa aastat hiljem. Selles kontserdisarjas olid aga kõik keelpillimängijad teosest nii palju üle, et kui 40 minuti pärast teose viimased akordid kõlasid, ei tahtnud kellegi energia veel raugeda. Keelpilliokteti esitasid Hans Christian Aavik, Dmõtro Udovitšenko, Hana Chang, Triinu Piirsalu (viiul), Sáo Soulez Lariviére, Liisa Randalu (vioola) ning Anouchka Hacko ja Marcel Johannes Kits (tšello). Tegemist on oma ala tõusvate tähtedega, kel kõigil on ette näidata rahvusvaheliste konkursside suurepärased tulemused. Kuigi enamasti on kõik kaheksa virtuoosi harjunud soleerima, ei jäänud kellelgi ka ansamblimängus midagi vajaka. Sest hea solist suudab ja peab ka teistega arvestama.

Enescu oktetist jäi enim kõrva kontrastne dünaamika: oli hetki, kus soolopartiid mängiti pianissimo’s ja seitsme mängijaga saatepartii oli veel vaiksem, ühtlasi kõlasid kaunis fortissimo’s teose esimesed ja viimased taktid, uhked ja sügavad unisoonid. Kuna laval olid head sõbrad, oli nende suhtlust tore jälgida. Soololiinide üleandmine, olgu siis viiulilt viiulile või viiulilt tšellole, kõlas väga ühtlaselt.

Pärast tormilist aplausi esitati veel kaks lisapala. Esimese, Felix Mendelssohn-Bartholdy keelpilliokteti op. 20 IV osa kohta ütles Hans Christian Aavik, et otsus seda lisalooks mängida tuli proovis üsna spontaanselt. Sest kui juba, siis juba! Mendelssohn oli nimelt keelpilliokteti kui žanri rajaja, kellest võttis eeskuju ka George Enescu. Oli ilus ja tempokas austusavaldus.

Teise lisaloona kõlas Taani Keelpilli­kvarteti menuett nr 60. See oli sellise hoogsa kava lõppu nii armas ja õrn, et hingedeajaks sai sooja tunde sisse küll. Kuna tegemist on kvartetiga, aga laval oli mängijaid kaks korda rohkem, lahendati olukord nii, nagu Enescu on soovitanud keelpilliorkestritel oktetti mängida: õrnemates kohtades mängib väiksem koosseis (siin kvartett), valjemaid mängitakse koos. Selline loovalik oli ootamatu, aga meeldivalt üllatav.

Kontserdil kõlas üks õnnestunud teos teise otsa. On tore, et muidu Saksamaal elavad ja õppivad eestlased käivad oma annet ka kodumaal jagamas ja võtavad veel suurepärased interpreedid ka kaasa. Hans Christian Aaviku koostatud kava mõjus värskendavalt nii esinejaile kui ka kuulajaile.