Hing täis valgust ja lootust

Nii mõnegi kontserdi kava valikut mõjutas Ukrainas peetav sõda, kuid ülekaalus oli helge ja elurõõmus muusika, mis täitis hinged valguse ja lootusega.

ÄLI-ANN KLOOREN

Eesti Kontserdi „Mustonenfest“ 26. I – 3. II Tallinnas, kunstiline juht Andres Mustonen.

„Mustonenfest“ on üks vanemaid Eestis järjepidevalt toimuvaid muusikafestivale, mida on eri nimetuste all korraldatud 1989. aastast. Festivali algaastatel keskenduti barokile, ajapikku on aga muusika ajaline ja geograafiline areaal laienenud: viimastel aastatel ei ole piirdutud üksnes õhtumaade muusikakultuuriga ning kontserdid on aset leidnud ka Iisraelis. Aga tähtsam kui märge „üks vanimaid festivale“ on hoopis teadmine, et igal aastal millalgi jaanuari lõpus, veebruari alguses, saab kuulata heal tasemel ja mitmekesist muusikat. Selgi aastal tulid ettekandele teosed renessansist tänapäevani ning lõppkontserdil kõlas hoopis idamaine muusika. Nii mõnegi kontserdi kava valikut mõjutas kindlasti Ukrainas peetav sõda, kuid ülekaalus oli siiski helge ja elurõõmus muusika, mis täitis hinged valguse ja lootusega.

Tänavuse festivali suursündmuseks võib pidada Thomas Tallise 40häälse moteti „Spem in alium“ („Ma ei ole kunagi lootnud kellegi teise kui ainult sinu peale“) Eesti esimest ettekannet. See 1573. aastal kirjutatud monumentaalne kooriteos jõudis kümmekond aastat tagasi laiema publiku teadvusse väga kummalisel teel. Nimelt on Tallise motetil keskne koht E. L. Jamesi skandaalse kuulsusega raamatus „50 halli varjundit“, kus sadomasohhistlike kalduvustega peategelane vajab oma seksuaalsete fantaasiate elluviimiseks just „Spem in aliumi“. Raamat tekitas miljonites lugejates huvi sedavõrd omapärast inspiratsiooni pakkuva kooriteose vastu ning nii tõusis selle loo The Tallis Scholarsi 1985. aasta salvestis 2012. aasta klassikalise muusika plaadimüügi edetabeli tippu. Ansambli juht Peter Philips on seda kurioosumit kommenteerinud nii: „Minult on intervjuudes korduvalt küsitud, kuidas ma suhtun kõrgkunsti sidumisse sadomasohhismiga. Olen sellele vastanud, et mul on ükskõik, kuidas inimesed Talliseni jõuavad – peaasi, et jõuavad.“*

Olen teost „Spem in alium“ kuulnud umbes kümmekond aastat tagasi Londonis St. Martin-in-the-Fieldsi kirikus, kus seda esitati nii, nagu algupäraselt mõeldud: viies kaheksahäälses kooris laulis iga häält üks laulja. See tagas erakordse ühtluse ja voolavuse, millele aitas kaasa ka kiriku hea akustika. Kuna tegemist on mu elu ühe suurima koorimuusika elamusega, siis ootasin loomulikult põnevusega, kuidas kõlab see teos hoopis teistsuguse lähenemisviisiga esituses. Estonia kontserdisaalis kandsid moteti Andres Mustoneni juhatusel ette viis koori: Collegium Musicale, tütarlastekoor Ellerhein, Eesti Rahvusmeeskoor, Estonia Seltsi kammerkoor ja EMTA koor. Kuna koorid on eri suuruse ja tasemega, siis oli raske saavutada niisugust kõlalist ühtsust, nagu on võimalik ühe väikese koori puhul. Nii suurt lauljate massi on ka raskem juhtida ja seetõttu läkski dirigendi peamine energia kooride kooshoidmisele ning tema raiuv juhtimisstiil kõlas vastu ka kooridest. Samuti puudus Estonia saalis pehmendav kirikuakustika, mis andis eriti tunda hetkedel, kui laulis mõni väiksem koorirühm. Aga see kõik ei vähendanud esituse võimast muljet, mis tõi aeg-ajalt lausa kananaha ihule, eriti tahan esile tõsta Ellerheina imelisi kõrgeid sopraneid. Võib kindlalt öelda, et saalis olnud said ühe ainu- ja erakordse sündmuse osaliseks, sest vaevalt leitakse uus võimalus, et Tallise teos veel kord sellise koosseisuga ette kanda.

Kontserdil „Lootus“ kõlas Leonard Bernsteini põnev teos „Halil“, milles soleeris Sinfonietta Rīga ees noor flöödimängija Siret Sui (dirigent Andres Mustonen).

 Peeter Langovits / Eesti Kontsert

Peale ühendkooris laulmise esinesid kontserdil üksikkoorina Collegium Musicale, Ellerhein ja Eesti Rahvusmeeskoor. Collegium Musicale on oma kunagisest särast üht-teist kaotanud. Nende esituses kõlanud William Byrdi kolm laulu liturgilistele tekstidele olid kuidagi säratud – oli intonatsioonivääratusi ning väga häirisid harali ja mustad sisseastumised. Seevastu Ellerhein tegi oma viimaste aegade ühe mõjusama etteaste, eriti kaunilt kõlas Henry Purcelli „An Evening Hymn“ ehk „Õhtuhümn“ viie koorisolisti esituses. Eesti Rahvusmeeskoor kandis ette Tallise „Jeremija nutulaulud II“. Kui teose algus oli igavavõitu, siis keskosa, kus valitseb keeruline imitatsiooniline polüfooniline kude, läks lugu äkitselt särama ja jättis erakordselt sügava mulje. Kiitma peab rahvusmeeskoori kõrgeid tenoreid: uskumatu, et ühes eesti kooris on korraga mitu niivõrd head selle häälerühma lauljat, kes kõlavad kokku kui üks hääl.

Tänavuse festivali üks säravamaid tähti oli itaalia tšellist Mario Brunello, kelle mängu sai nautida kahel õhtul. Öökontserdil kandis ta ette Johann Sebastian Bachi kaks süiti soolotšellole: nr 2 d-moll BWV 1008 ja nr 4 Es-duur BWV 1010. Brunello mängustiil on hästi pehme ja laulev, tema esituses puudub liigne dramaatilisus tänu millele jätsid süidid väga helge mulje. Bachi teoste vahele oli paigutatud Mieczysław Weinbergi traagilise alatooniga ning juudi rahvamuusika intonatsioonidel ja rütmidel põhinev sonaat soolotšellole nr 2 op. 86, kus avanes Brunello sootuks teistsugune, tugev natuur. Poola-juudi päritolu, aga Nõukogude Liidus elanud Weinbergi teoseid on hakatud järjest enam avastama ja esitama. Helilooja elu oli täis traagilisi sündmusi ja ilmselt päästis teda kõige hullemast vaid Stalini surm – just kuu enne diktaatori lahkumist oli ta arreteeritud kui „juudi kodanlik-natsionalist“. Weinbergi loomingu läbiv teema ongi valu inimkonna kannatuste pärast ja seda on tunda ka tema 1965. aastal valminud soolotšello sonaadis. Brunello imelist laulvat tooni, aga ka karget vormiselgust sai kuulda veel järgmisel õhtul, kui tšellist kandis koos Sinfonietta Rīgaga kontserdil „Lootus“ ette Franz Joseph Haydni tšellokontserdi nr 1 C-duur.

Kontsert pealkirjaga „Lootus“ jäi esialgu silma väga kirju programmiga ning selle toimimine tekitas teatud kahtlusi: peale Haydni muusika olid kavva võetud Byrdi, Sõlvestrovi ja Bernsteini teosed ning lõpetuseks pidid kõlama ka kolm osa Bachi missast h-moll. Ometigi oli tegemist väga läbimõeldud ja loogilise kavaga. Avaloona kõlanud Byrdi „Ave verum corpus“ Eesti Filharmoonia Kammerkoorilt oli kaunis sissejuhatus, sellele järgnenud Valentõn Sõlvestrovi teoste „Ukraina palve“ ja „Vaikne muusika“ valik kavasse ilmselt kommentaare ei vaja. Et aga inimesed ei õpi oma vigadest ning õudused korduvad ikka ja jälle, tuletas meelde Leonard Bernsteini flöödile ja kammerorkestrile kirjutatud „Halil“ ehk „Flööt“, mis on pühendatud 1973. aastal Jom Kippuri sõjas surma saanud flöödimängijale Yadin Tenenbaumile. Kontrastina eelnevale sisendas lootust ja elurõõmu Haydni tšellokontsert ning viimasena kõlanud Bachi „Dona nobis pacem“ andis edasi praeguse suure soovi: anna meile rahu. Ettekannetest rääkides võib õhtu ühe suurima kordaminekuna välja tuua Iris Oja esitatud Bachi aldisoolo „Agnus Dei“ missast h-moll. Oja hääle pehme tämber ja sügavalt läbitunnetatud tõlgendus andsid tõeliselt hingemineva elamuse. Väga põnev teos oli Bernsteini „Halil“, kus omavahel võitlesid tonaalsus ja atonaalsus, hea ja kuri ning sisse lipsas intonatsioone helilooja muusikalidestki. Noore flöödimängija Siret Sui esitus oli laitmatu, aga kuidagi eemalolev ja väheste emotsioonidega.

Küünlakuu esimesel päeval toimus Mustpeade majas ansambli Floridante (Kristo Käo – teorb, Villu Vihermäe – viola da gamba ning Saale Fischer – klavessiin ja orel) „Küünlavalguskontsert“, kus solistidena astusid üles sopranid Yena Choi ja Maria Valdmaa. Nende ettekandes kõlanud François Couperini tsükkel „Pimeduse tunnid“ oli lihtsalt imeline: selle teose muusika on nii elegantne ja vaoshoitud, aga samal ajal nii ilus ja liigutav. Esituse kohta saab vaid ülivõrdeid kasutada. Iga kontsert, kus esineb Maria Valdmaa, on kuulajatele pidupäev. Kõik algab loomulikult imeilusast häälest, aga sinna juurde lisab ta veel võrratu tõlgenduse, peene fraasitunnetuse, nõtkuse pikkadel nootidel ja kaunistustel – ning fantastiline elamus on garanteeritud. Tänu häälte sobivusele ja justkui ühes hingamisele kõlas kaunilt ka Yena Choi ja Maria Valdmaa duett. Floridante on juba aastaid rõõmustanud vanamuusikahuvilisi põnevate kavadega ning nende mäng on saavutanud taseme, kus kuulajana ei olegi enam vaja mõelda sellele, mida nad teevad, vaid saab lihtsalt lasta end sellest kaasa viia ja nautida.

Tõeline hea tuju kontsert oli „Saksa suurmeistrid“, kus kõlas vähem tuntud saksa barokkmuusika. Esinesid Hortus Musicus, Helsingi Barokkorkestri keelpillisolistid Minna Kangas, Aira Maria Lehtipuu ja Riitta-Liisa Ristiluoma ning ajaloolistel puhkpillidel Alma Mayer. Aira Maria Lehtipuu suurepärane mäng on veel meeles viimaselt Haapsalu vanamuusikafestivalilt, kus ta astus üles nii solisti kui ka festivaliorkestri kontsertmeistrina. Selgi korral andis ettekannetele tõelise energialaengu just soome keelpillimängijate kolmik Lehtipuu juhtimisel. Üsna harv instrument meie kontserdilavadel on tsink, sest Eestis selle pilli mängijaid ei ole. Alma Mayeri ajaloolisteks puhkpillideks osutusid aga just eri tsingid ning Hortuse niigi mitmekesine puhkpillirühm sai põneva kõlavärviga täiendust. Selgi kontserdil hiilgas Maria Valdmaa, selle kõrval pakkus sügava elamuse ka Anto Õnnise esinemine, nii solistina kui ka duetis Valdmaaga.

Festivali viimane kontsert „Orientaal“ oli tõeline piiride ületaja. Juba peaesinejad ise – Nissim Lugasi ja Niri Sadeh – olid omamoodi piirilõhkujad. Kuigi mõlemad on juudi päritolu muusikud, siis nende esituses kõlas nii juudi, araabia kui ka Lähis-Ida maade muusika. Vokalist Nissim Lugasi tegi kiire, aga huvitava ülevaate just nende maade ja rahvaste vokaalstiilidest, peale selle mängis ta pärsia keelpilli tar ning eri löökpille. Niri Sadeh lummas kuulajaid nii oma naiflöödi mängu kui ka kauni lauluhäälega. Hortus Musicus saate­ansamblina kinnitas klišeed, et muusika ei tunne riikide ega rahvaste piire ning nii kujuneski juudi ja eesti muusikutest kokku üks värvikas idamaine ansambel. Selle üks eredamaid näiteid oli Anto Õnnise ja Nissim Lugasi duett: õhtumaine laulmisstiil ja araabiapära andsid kokku äärmiselt huvitava ja mõjusa sümbioosi.

* Peter Philips, There’s nothing wrong with getting into Thomas Tallis on the back of Fifty Shades of Grey. – The Spectator 28. II 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht