Varjatud sügavuste ja kõrguste lummuses

Näitus piilub graafikute ruumidesse ja graafika omaruumi, näitlikustab loomisprotsesse ja -viise, avab tehnikaid ja kihte.

MARI-LIIS KRAUTMANN

Näitus „Pindadest, piiridest ja omaruumidest“. Kuraator Britta Benno. Kujundaja Nelli Viisimaa. Raplamaa kaasaegse kunsti keskuses 21. X – 12. XI.

Graafikust kuraatori Britta Benno loomingu kõrval näeb näitusel Maria Eriksoni, Maria Izabella Lehtsaare, Helen Tago, Mari Prekupi, Lilli-Krõõt Repnau ja Kadri Toomi kunsti. Rapla endise autobaasi diskosaalis paikneval näitusel uuritakse graafika loomise protsesse ja võimalusi. Ruumi tungivad teosed tõestavad, et graafika on võimeline endale allutama järjest suuremat pinda. Kõik seitse kunstnikku kasutavad graafika võimalusi väga erinevalt, nii on näitusel ka mõneti hariduslik funktsioon tutvustada tänapäeva graafikat ning traditsioonilisi trükitehnikaid – esindatud on lame-, kõrg- ja sügavtrükitehnikad. Näitusel on enamasti tegu värskete, just selleks väljapanekuks loodud teostega.

Jälgides jälgesid

Graafika loomist näitlikustab ka ekspositsiooni omamoodi tuumik, Benno videoteos „Graafika helid“, kus koos rütmiliste presside, vedelike ja paberite helidega valmib kollaaž kunstnike loomisprotsessist. Piilutakse graafikute varjatud ruumidesse, avades koos sellega nende loomingus uusi kihte. Protsess ongi osa teosest. Esile tõuseb keeruline maailm, mille taustal laiub graafikakunsti ajalugu – graafika oma lugu. Kasutatavatel tehnikatel, materjalidel ja töövahenditel on kõigil oma minevik, tihe niidistik, mis seob neid eelnevate aegade kunstnike ja meistritega.

Graafika loomisprotsess on ka Repnau teose „Üheksa lugu graafikast. Kummituslik tüdruk kaameraga“ keskmes. Vormilt ehk kõige traditsioonilisem teos kujutab tüdruku portreed kaamera kumas. Portreed on kunstnik trükkinud samalt trükiplaadilt nii mitu korda, kuni kujutis järjest hägustub ja peaks lõpuks kaduma. Lähemal silmitsemisel pole kujutis siiski üheltki tõmmiselt täielikult kadunud. Või on see pelgalt vaataja kujutlus, mis viimasele lehele kujutisel ilmuda laseb? Mis on päris, käega katsutav, ja mis on meie ajus eelprogrammeeritud nutiilm? Kaameravalguses tüdruku portree mõjub kui vanaaegne neiunägu küünlavalgel. Huvitav dissonants kujutatu ja kujutamisviisi vahel on Repnau loomingule iseloomulik.

Tehnilisus

Graafika trükkimise lõputute võimalustega mängib ka Lehtsaar oma teoses „Kväärid ja käärid“. Käsiladumismeetodil laotud kääridest kujutiste loomiseks on uusi kombineerimisviise lõputult. Pidevates kordustes toimub hägustumine ja sellestsamast hägustumisest sünnivad uued tähendused. Lehtsaare käärimustritest loodud lehed ripuvad metallist kettide küljes. Ketid ja ka teose pealkiri mängib stereotüüpsete lesbilisuse märkidega. Kääride kujutis tungib siingi teosest välja ja on lõikunud lehe servadesse.

Küsimus „kuidas luuakse?“ on järjest päevakohasem. Aina enam on graafika loomisviis toodud ka graafikanäituste ruumi. Nii näiteks Vello Vinna isikunäitusel „Vello Vinn. Vastupeegeldused“ ja ka hiljuti Kumus toimunud grupinäitusel „Läbi su silmaterade musta kuru“ olid tõmmised kõrvuti trükiplaatidega. Nimetatud väljapanek on ka huvitavas dialoogis Raplas toimuva näitusega, sest neid kahte ühendab tihe tähenduste niidistik.

Kehalisus ja kihilisus

Kumu näituse teostes tulid nähtavale erinevad kehakäsitlused. Kehalisus on ka Benno videoteose keskmes. Kunstniku keha ja teos ühinevad tööprotsessi käigus. Loojad pole ainult graafiku käed ja vaim, vaid näiteks ka tema hingeõhk. Teos pakubki vaatajale hulganisti meelelisi naudinguid.

Kehaliselt mõjuvad ka Eriksoni rippuvad teosed, mis vormuvad üle tühjade raamide, millele kunstnik on nad asetanud. Teoses „Voolav mateeria“ loob kunstnik uusi tähendusruume – teosed on kihiti üksteise kohal, kihid omakorda tühjade, seinast eenduvate raamide peal. Kõik on justkui poolik. Jällegi on protsess osa teosest, nähtavale tuleb liikuvus ja loomisvõimaluste paljusus.

Maapinna kihtidesse tungib Tago oma samuti ruumilises teoses „Taeva­trepp“. See kinnitub puutrepile (raamistikule), mille astmed tõusevad lae alla. Justkui vaibana laotuv teos tungib maapinna sügavusest järjest kõrgemale ning mida ülespoole teos tungib, seda hägusemaks muutub kujutatu. Mida kõrgemale, seda vähemaks jääb seletatavat ja seda rohkem ruumi jääb mõttele. Toimub pidev kasvamine ja uuteks vormideks sulandumine.

Allutatud ruum ja omaruum

Maapinnakihtidesse tungib ka Toom näituse kõige värvilisema teosega „Maa all ja maa peal“. Üle ruumi laotuvas teoses loob kunstnik eri graafikatehnikate kooskõlas kiht kihi haaval uusi keskkondi. Kokku saavad erinevad loomis- ja maapinnakihid. Toomi ja Tago teosed on samuti dialoogis Benno loominguga, kelle „Polaarulma“ näituselt tuttavad teosed tungivad samuti sügavamale maakoore kihtidesse, luues ootamatult värvilisi pildiruume.

Justkui tootem on ruumis Prekupi mullune, hundipeaga skulptuurne teos „Grafolkloor“, mis inspireeritud soome-ugri rahvaste loodusfolkloorist. Prekupi teos seostub Richard Kaljo must-valge vormikeelega, samuti tulevad meelde Kaljo Põllu loodud müütilised olevused. Prekupi teos pole ainult dialoogis mineviku kujutistega, vaid kõneleb ka vanu lugusid. Nii on tema teose keskmes Lätis kohatud „kuradi pärn“, mille puuõõne sees käinud kurat öösiti lusikaid pesemas.

Benno kirjeldab omaruumi kui kunstniku loodud uut reaalsust, tema loomingule kuuluvat ruumi. Siingi loob ainult naistest koosneva kunstnikega näitusel Virginia Woolfi omaruumi mõiste kasutamine huvitava sideme möödunud aegade naisloojatega, kellel oli vaja oma ruumi, et loominguruum endale allutada.

Ka näitusel sünnib uus omaruum, teoseid ümbritseb Nelli Viisimaa graafiline disain. Viisimaa on loonud tervikliku märkide ja kujundite süsteemi, mis aitavad näitusekülastajal näitusesaalis orienteeruda. Benno seitsmel rannatoolil istub mõtteliselt seitse kunstnikku, kelle teosed tungivad mänglevalt ruumi, mis harjunud rütmide ja tantsudega. Mõneti rahulikumaks on muutunud kunagine tantsuruum, kuid ruumi uutele mõtetele on see-eest veelgi rohkem.