Märkamatu töö

Linda van Deursen: „Üliõpilastega koos tegutsedes saab lahendada erialaseid probleeme ja mõtestada teemasid, mida üksinda ehk teha ei suudaks.“

INDREK SIRKEL

26. oktoobril pidas kunstiakadeemia aulas avatud loengu Hollandi graafiline disainer Linda van Deursen. 1987. aastal asutas ta koos Armand Mevisega nüüdseks maailmakuulsa disainistuudio Mevis en van Deursen, mille klientideks on olnud muu hulgas Amsterdami Stedelijki kunstimuuseum, Kasseli „Documenta 14“, Berliini Haus der Kulturen der Welt, Chicago kaasaegse kunsti muuseum, Rotterdami arhitektuuribiennaal ja Veneetsia arhitektuuribiennaal. Nad on kujundanud raamatuid paljudele kunstnikele, nagu näiteks Ryan Ganderile, Yael Davidsile, Rineke Dijkstrale, Aglaia Konradile ja Carlos Amoralesile. Samuti on nad moekunstnike Viktori ja Rolfi visuaalse identiteedi autorid.

Aastatel 1991–2014 õpetas Linda van Deursen Amsterdami Gerrit Rietveldi akadeemias, 2003. aastast on ta Yale’i ülikooli graafilise disaini magistriõppekava väliskriitik ning 2017. aastast õpetab Haagi kuninglikus kunstiakadeemias. Amsterdamis õppis tema käe all mitu Eesti graafilist disainerit, nende hulgas Kristjan Mändmaa, Elisabeth Klement, Laura Pappa, Brit Pavelson, Koit Randmäe, Mikk Heinsoo, Jaan Evart, Mirjam Reili, Indrek Sirkel.

Seekord annad Tallinnas graafilise disaini magistriõppe tudengitele meistriklassi. Mida sa nendega teed?*

Üliõpilased kirjutavad praegu oma lõputöö kirjalikku osa, aga nad peaksid hakkama juba tegelema ka oma magistri­töö praktilise osaga. Tean oma kogemusest, kui keeruline on kahte asja korraga teha, midagi disainida ja sellest samal ajal kirjutada. Õppekava juht Sean Yendrys, kes kutsus mind seda töötuba tegema, soovis, et aitaksin viimase kursuse üliõpilastel juba alustada lõputöö praktilise osaga. Aga kuna nädalane töötuba on lühike aeg, siis ma ei palunud neil veel oma lõputöö projekti teha, vaid hoopis mõelda, millise projekti nad sooviksid kooli lõpetamiseks valmis saada. Palusin neil oma ideid visualiseerida mõne graafilise disaini meediumi kaudu. Näiteks, kui mõni tudeng arvab, et kujundab lõputööks raamatu, siis võib ta kujundada kutse raamatuesitlusele. Või kui keegi soovib korraldada näituse, siis töötoas võib kujundada ta sellele plakati.

Kõige olulisem ei olegi, mida nad selle nädala jooksul disainivad, vaid millest ja kuidas vestleme. Need vestlused aitavad neil oma lõputööd paremini mõtestada ja täpsemalt oma töö fookuse paika panna.

Oled graafilist disaini õpetanud väga pikka aega. Kui ma ei eksi, siis Gerrit Rietveldi akadeemias õpetasid ligi 20 aastat ja graafilise disaini osakonda juhatasid 13 aastat. 2003. aastast oled Yale’i ülikooli (USA) graafilise disaini magistriõppekava väliskriitik ja 2017. aastast õpetad Haagi kuninglikus kunstiakadeemias magistriprogrammis „Mittelineaarsed narratiivid“ („Non-Linar Narratives“). EKA avalikul loengul liigitasid õpetamise märkamatuks jääva töö (ingl overlooked work) hulka. Miks nii?

Ettekandeks valmistudes mõtlesin selle peale, milline mu töö õigupoolest on, mida see endast kujutab. Ehk on õpetamine hoopis midagi, mida ma pole kunagi paigutanud samasse kategooriasse, kus on tegutsemine graafilise disainerina. Ometi on õpetamine olnud mul graafilise disaineri töö kõrval alati väga tähtsal kohal.

Õpetamise käigus saab käsitleda teemasid, mis aitavad oma loometegevust paremini mõista. Samuti võimaldab see mul tudengitega arutada mu enda disainitöö probleeme, rääkimata igasugustest üldistest teemadest.

Mulle meeldib tudengitega arutleda: proovin tõstatada küsimusi ja problemaatikat, mis neil graafilist disaini paremini mõista aitavad, samuti avastada meie valdkonnaga seotud vastutust, aga ka võimalusi. Üliõpilastega koos tegutsedes saab lahendada erialaseid probleeme ja mõtestada teemasid, mida üksinda ehk teha ei suudaks.

Õpetamine on äärmiselt loominguline töö: näiteks üliõpilastele ülesannete väljamõtlemine nõuab kontseptuaalset mõtlemist. Õppejõuna tuleb täita mitmeid rolle: korraldada näitusi, olla kuraator, organisaator, kunstiline juht, loominguliste teoste tellija ja tehnilise töö koordinaator. See nimekiri on lõputu.

Mida sa märkamatuks jääva töö all täpsemalt silmas pead? Kas see jääb märkamatuks sinu enda või avalikkuse poolt? Või mõlema?

Ikka minu enda poolt. Kui töötada graafilise disainerina, siis töö materialiseerub millenagi, sellel on algus ja lõpp. Õpetamises on midagi altruistlikku. Sa teed seda tudengitele. Minu õpetamisviis on veidi hooletu ja vaba – mitte, et ma seda tõsiselt ei võtaks, aga ma õpetan muude asjade vahepeal.

Mul oli Rietveldis imetilluke ametikoht, aga äärmiselt suur vastutus. Mulle maksti pooleteise tööpäeva eest nädalas, millest õpetasin ühel päeval hommikust õhtuni, osakonna juhtimiseks jäi mul üle poolik päev. Graafilise disaini osakonnas oli 90 tudengit ja 20 õppejõudu. Nagu isegi aru saad, siis õpetamine jäi kõigi muude tööülesannete vahele. Ja see ongi just see, mida ma pean silmas märkamatuks jääva töö all. Õpetan muude tegevuste vahepeal.

Oled õpetanud paljusid eesti graafilisi disainereid, kellest kurikuulsaim on ehk Kristjan Mändmaa, kes pärast Rietveldis õpinguid naasis kodumaale ja reformis koos Ivar Sakiga EKA graafilise disaini osakonna täielikult ümber. Sinu üliõpilaste hulgas on olnud veel Elisabeth Klement, Laura Pappa, Brit Pavelson, Koit Randmäe, Mikk Heinsoo, Jaan Evart, Mirjam Reili, Kert Viiart ja mitmed teised. Minagi õppisin sinu käe all. Kas mõnikord mõtled enda rollist õppejõuna?

Olen alati mõelnud, et õppejõuks saamine on olnud üks parimaid asju mu elus. Kui ma poleks õpetajaks hakanud, siis oleksin tõenäoliselt elanud Amsterdamis väga igavat elu, oma stuudios passinud ja tööotsi teinud. Olla õppejõud tähendas seda, et mul oli alati erakordselt rikas sotsiaalne elu. Sain paljude oma tudengitega väga headeks sõpradeks. Pikaajaline õpetamine on andnud mulle sõbrad Šveitsis, Prantsusmaal, Saksamaal, Taanis ja paljudes teistes kohtades üle maailma. Ning mõistagi on mul palju sõpru Eestis [naerab]. Aga minu roll – ma pole tegelikult selle peale eriti mõelnud – no, mis ma oskan öelda?

Rietveldi suhe Eestiga on olnud erakordne, muidugi on see paljuski olnud Kristjan Mändmaa teene. Kui ta Rietveldis õppis, siis ta polnud ülearu suur tegija, aga ta jälgis ja kuulas kõike väga tähelepanelikult. Kogu aeg mõtlesin, et kas ta ikka tegelikult ka tahab siin olla. Alles hiljem mõistsin, mis Kristjanil mõttes oli ja miks Amsterdamis õppimise kogemus talle kasuks tuli.

Kristjan Mändmaa uskus, et tema üliõpilased lihtsalt pidid Amsterdami kogemuse saama, ja siis hakkas Eestist tudengeid muudkui saabuma. Ma oleksin aastas vastu võtta saanud ehk kaks-kolm üliõpilast, aga Kristjan ütles: „Linda, mul on sel aastal sulle Eestist neli tudengit tulemas!“ Seda oli veidi liiga palju [naerab], aga ma ei tahtnud teda alt vedada. Nii üritasin mõne teie lisaüliõpilase meile sisse sokutada.

Ja seda sa ju tegid!

No muidugi, mulle tundus, et võlgnen selle Kristjanile. Kui ta tõepoolest arvas, et need tudengid peavad tingimata Rietveldi saama, siis ma pidin vähemalt proovima talle vastu tulla. Hämmastav oli näha, kui paljud neist noortest disaineritest hakkasid oma erialal Eestisse naasnult aktiivselt tegutsema. Tol ajal oli Eesti alles üsna noor riik, seda laadi arengud oleksid Hollandis või mõnes teises riigis palju kauem aega võtnud. Mõnes mõttes on Eesti Hollandiga üpris sarnane, sest Hollandis keerleb kõik disaini, ettevõtluse ja tehnoloogia ümber. Mulle tundub, et nii on ka Eestis – esiplaanil on disain, mitte niivõrd kunst.

Mulle avaldab muljet, kuidas teie noored saavad edukalt graafiliste disaineritena töötada ja kui palju vastutust neile antakse. Nagu näiteks riigi visuaalne identiteet – see on ju meeletult suur töö. Ma ei tea, on see pigem unistuste töö või õudusunenägu, raske öelda. Aga see on juba teine teema. Lihtsalt tõsiasi, et noored disainerid saavad tegeleda selliste tööülesannetega, on hämmastav.

Näiteks Laura Pappa ja Elisabeth Klementi korraldatud Asteriski suvekool ning samuti nende kureeritud näitus Tallinna Kunstihoones – need on suure­pärased projektid. Sellised ettevõtmised laiendavad graafilise disaini välja, mõtestavad meie eriala ja loovad kogukonda.

Paljud sinu endised üliõpilased nii Rietveldist, Yale’ist kui ka teistest koolidest on saanud õppejõududeks.

Tean, et neid on meeletu kogus. Ma ei taha isegi selle peale mõelda, kui ulatuslik inimeste võrgustik see võib olla.

Ma hakkasin õpetamise vastu huvi tundma juba enne Rietveldi, tänu Kristjanile …

Nojah, aga sul polnud ka valikut – EKA kutsus sind kohe tagasi õpetama [naerab].

Mul on tunne, et Rietveldis ei õpetatud meid teadlikult õppejõududeks. Aga see ikkagi toimis, sest see oli nagu õppekava peidetud osa.

Võib-olla tõesti. Ja paljud praegustest õppejõududest olid tollal noored disainerid, kes proovisid õpetamise rolli mõtestada. Äkki sa ise nägid seda tudengina juba ette: kogusid õpetamisülesanded ja tegid sellest oma lõputöö? See suurendas meie kui õpetajate teadlikkust õpetamise rollist ja ülesannete koostamisest.

Olen sellest viimasel ajal väga palju mõelnud, kuna arvan, et paljud disaini­koolid ja graafilise disaini õppekavad ei pruugi tingimata kasvatada inimesi, kellest saaksid õppejõud ja kes suudaksid töötada akadeemilisel ametikohal. Paljud õppekavad toodavad professionaalseid graafilisi disainereid …

… jah, just. Ehk on see seotud millegagi, mida varem juba mainisin? Graafilise disaini praktika pole üldse ideaalne loovtöö vorm: võib ju oma eesmärkide poole liikuda, aga tegelikult suurel määral ollakse alati sõltuv oma klientidest. Õppejõuna ollakse üsna sõltumatu.

Disaini õpetamises on kriitilise mõtlemise aspekt palju enam kohal kui kusagil mujal. Kujutan ette, et kõik, kes on graafilise disaini valdkonnast huvitatud, mõistavad automaatselt, et õpetamise kaudu saab saavutada midagi, mida disainerina ei suuda. Disaineri igapäevatöös ei saa kogu aeg disainist kriitiliselt mõelda, tegemist on siiski väga praktilise valdkonnaga.

Ambitsioonikad noored disainerid, kes oma valdkonda tõsiselt võtavad, näevad õppejõutöös võimalust oma eriala rohkem ja sügavuti mõtestada. Enda praktika väljatöötamine nõuab stabiilsust ja aega, õppejõutöö võimaldab seda. Nüüdseks pakuvad mitmed koolid ka doktoriõpet väga praktilistes valdkondades, nagu näiteks graafiline disain. See omakorda annab valdkonnale juurde teoreetilisi käsitlusi, mõnda aega tagasi polnud see veel võimalik.

Kuulasin ühte Yale’i ülikooli pod­cast’i, kus mainisid, et graafilisi disainereid õpetades soovid, et tudengid töötaksid enda välja mõeldud sisuga. Igapäevatöös peavad graafilised disainerid aga kujundama enamasti etteantud materjali. Miks üliõpilaste enda loodud sisu sind huvitab? Graafiline disain on ju praktiline eriala.

Graafilise disaini valdkond on väga lai. Koos võivad töötada veebi- ja fondidisainer, illustraator, logode disainer ja kes kõik veel. Selles mitmekesises valdkonnas ellujäämiseks tuleb ajada kindlat asja. Kui tudengina luuakse oma käekiri ja sisu, siis aitab see leida oma suuna ja fookuse: millises valdkonnas tahetakse töötada, kas ollakse huvitatud visuaalist või pigem tüpograafiast või veel millestki muust.

Mida varem oma huvid või huvide valdkond suudetakse tuvastada, seda proaktiivsem suudetakse selles valdkonnas olla ka graafilise disainerina. Saad juba koolis hakata tööle just nende asjade ja teemadega, mis tegelikult huvitavad. Tänapäeval on disainerite portfooliod teistsugused kui vanasti: ainult kolme visiitkaardi kujunduse ja paari firmasümboolikaga kaugele ei jõuta. Nüüd tuleb graafilise disainerina üles ehitada iseenda unikaalne isik. Keegi teine ei saa sinu eest avastada, milles sa disainerina silma saaksid paista, seda tuleb teha ise ja kool on selle jaoks hea alustamiskoht.

Kui ma Rietveldis õppisin – see oli juba peaaegu 20 aastat tagasi –, siis Facebook ja Twitter alles alustasid tegevust, Instagrami polnud veel leiutatudki, rääkimata TikTokist. Mäletan, kui lahe see oli, kui nägin Roel Woutersi ja Luna Maureri loengus esimest korda Google Earthi. Mis on graafilise disaini ja kunsti õpetamises ning õppimises sellest ajast peale muutunud?

Mõnikord ma tõesti ei tea, kui tähtis ülikool praegusel ajal üldse on. Kui mõelda sellele, mis võib tudengeid kõige enam mõjutada, aga ka tagasi hoida, siis on see ehk disaini üleküllus. Kõik see meeletu kogus disaini, mida nad näevad internetis ja Instagramis. Ja mida saab siis õppejõuna pakkuda? Võib-olla kvaliteedi­ideed või visuaaliüleste disainiaspektide rõhutamist? Äkki seda, mis peitub graafilise disaini pealispinna all? Kuidas projekte algatada, sisu, kujutiste ja tekstiga töötada. Need on asjad, mida ei näe, kui vaadata ainult disaini pealispinda.

Kui mõtlen oma tudengipõlve peale 1980. aastate Rietveldis, siis meil oli käepärast väga vähe graafilise disaini näiteid. Mäletan, et raamatukogus oli ainult üks raamat, mida kogu aeg vaatasin – El Lissitzky monograafia, mille oli kokku pannud tema abikaasa Sophie Lissitzky-Küppers. Käisin seda raamatut ikka ja jälle lehitsemas.

Minu graafilise disaini haridus oli küllalt minimaalne. Arvan, et tegelikult mul väga vedas, et just siis õppisin. Aga arvan, et sina oled samuti väga õnnelik, et olid üliõpilane just 2000. aastate alguses.

Praegu on tudengitel palju keerulisem midagi luua. Kogu maailm vaataks nagu pidevalt üle su õla ja üliõpilasel endal on nii palju, mida vaadata. Sellises olukorras töötada võib olla äärmiselt klaustrofoobiline. Saan täielikult aru, miks tudengid oma loometegevuses nii palju kahtlevad ja miks nad on nii enese­kriitilised. Meie omal ajal ei osanud selliste asjade pärast muretseda või liiga kriitilised olla. Meil oli pigem suhtumine, et saame teha, mida ise tahame, sest nii pole varem tehtud.

Loomulikult saime siit-sealt graafilist disaini ka päriselt näha: mõnikord käisime näitustel ja nägime midagi huvitavat. Tänavatel olid plakatid, ilmus igasuguseid ajakirju. Loomulikult vinüülplaatide kaaned. Aga ausalt öelda seda, mis mulle mõju avaldas, oli ikkagi väga vähe. Praegu tuleb oma väljendusviis välja töötada visuaalses ülekülluses, see on nii keeruline. Kuidas sellega hakkama saada?

Mäletan, et kui ma Rietveldis õppisin, siis ükskord ütlesid, et disainerid ei loe. Kas mäletad, miks sa nii ütlesid?

Mäletan ikka, aga tõenäoliselt ütlesin seda lihtsalt teie provotseerimiseks. Ja ehk see teatud mõttes tollal nii võiski olla. Väljusime just 1990. aastatest ja uued tehnoloogiad võimaldasid tüpograafiliselt väga mänguline olla. See oli aeg, kui katsetasime väga palju kujundustega ja tekstile nii palju tähelepanu ei pööranud.

Ükskord esitlesime ühte raamatukujunduse kavandit Jan Van Toornile, kes oli tollal Jan van Eycki akadeemia rektor. Meie ettepanek oli kogu tekst laduda suurtähtedes. Jan van Toorn vaatas kavandit ja ütles, et äkki see ei ole ikka kõige parem idee. Mäletan, et mul käis peast läbi, et võib-olla on tal isegi õigus. Ilmselgelt keskendusime tollal rohkem visuaalile, esteetikale ja mängudele tüpograafiaga, sisu oli teisejärguline.

Kujundasin hiljuti EKA fotograafia osakonna professori Marge Monko monograafia, kus ta vestleb oma sõprade ja kaaskunstnikega. Iga vestlus lõpeb sellega, et ta küsib kolleegidelt lugemissoovitusi. Niisiis mu viimane küsimus: mida sa ise praegu loed ja mida soovitaksid lugeda?

Loen teist korda Annie Ernaux’ raamatut „Aastad“ („The Years“). Kui mõni aasta tagasi seda esimest korda lugesin, olin täiesti vaimustuses. Ernaux räägib seal oma mälestustest, kirjeldab palju graafilise disaini meediume, näiteks reklaamlehti, pakkepabereid, plakateid. Graafilise disainerina on seda väga huvitav lugeda.

EKA graafilise disaini magistrantidel, kellele just läinud nädalal meistriklassi andsin, on osakonnas oma raamatukogu ning nad palusid minult soovitusi. Saatsin neile nimekirja: Vilém Flusseri „Teel fotograafia filosoofia poole“ („Towards a Philosophy of Photography“); Heike Geissleri „Hooajaline kaastöötaja“ („Seasonal Associate“); Julian Charrier’i ja Nadim Sammani „Nagu me varem hõljusime“ („As We Used To Float“) ning Kathy Ackeri ja McKenzie Warki „Olen sinust väga sisse võetud. Kirjavahetus 1995-1996“ („I’m Very into You, Correspondence 1995-1996”).

* Intervjuu on tehtud 27. oktoobril.

Tõlkinud Maris Karjatse