Novembri lõpuni on Veneetsia arhitektuuribiennaalil avatud Eesti paviljon „Kodupeatus“, kus püütakse isiklike kogemuste kaudu jõuda eluasemepoliitika tagamaani.
Koalitsioon on lubanud riigikogu valimise seaduse korda teha. Härga sarvest!
Kui seni on Veneetsiasse tuldud arhitektilt-arhitektile sõnumeid lugema, maalides kujutelma ebavõrdsust vähendavast arhitektist, siis seekord näidatakse, et tulevik on mujal, Aafrikas.
Hirm tšetšeeni sõdalaste ees kummitab venelasi kahest Tšetšeenia sõjast saadik. Küllap on selles omajagu süütunnet selle rahva vastu korda saadetud sõjakuritegude tõttu, aga ka hirmu kättemaksu ees.
Valija annab EKRE võimuletuleku kartuse tõttu Reformierakonnale ja tema koalitsioonipartneritele praegu palju andeks. Aga kui kaua ta seda teeb?
Kui ühiskonnas pole enam olemuselt stabiilseid identiteete, ei ole ka rolle üksteise suhtes ja seega pole ka enam orgaaniliselt toimivat struktuuri.
Kui omand on juba kord jaotatud, on seda väga lihtne käsitleda sama loomulikuna kui ilma või aastaaegade vaheldumist.
Võrokeste ja Eesti keelenõukogu ettepanekutest võiks sündida võrokeste organisatsioonide, omavalitsuste ja Eesti riigi tõsine koostöö, et jääks ellu võru keel ja teisedki lõunaeesti keeled.
Jaan Kaplinski stipendiumi pälvis Kristel Algvere, kes kavatseb uurida eestlaste ebakindlust oma emakeeles, selle määra, seoseid ja põhjuseid.
Neis koolides, kus on olnud ja on tugevad rütmimuusika eestvedajad ning juhtkond on seda valdkonda soosinud, mõistetakse, et sellealane haridus ei kuulu madalamasse klassi.
Cannes’is oli tänavu üllatavalt palju kunstiliselt erakordseid filme, mis jäävad filmimaastikku kujundama veel aastateks.
Neljanda „Kultuurikompassiga“ tõestati, et pärast sellist foorumit kasvab kultuurikorraldajate tahe teha maailmast õiglasem ja hoolivam paik.
Kendal Henry: „Minu unistus on, et loovisikutest saaks linnavalitsuse toimemehhanismi loomulik osa.“
Leedu lavastaja Rimas Tuminas: „Praegune aeg Venemaal on kultuurile, teatrile solvav – kõrvale heidetakse kogu saavutatu.“
Kvantarvutid on üks füüsika ja arvutiteaduse kõige põnevamaid ja keerukamaid uurimisvaldkondi.
Estonia „Lohengrin“ on tuhane lavastus, kus puhtaks ei jää peale luigerüütli mitte kellegi valge rinnaesine.
Juhan Ulfsaki „Teoreem“ Eesti Draamateatris ei ole lihtsalt ambivalentne, vaid vastuoluline ja lahendamist nõudev lavastus.
Ühismeedia sügavam käsitlemine on tähtis, et suunata õpilane kriitiliselt analüüsima, kelle või mille mõjusfääris ta on.
Kristina Õlleki kunsti mõte seisneb mitmetähenduslikkuse mõistmises ja sellele osutamises. Ilu annab meile juhtnööri, kuidas mõelda ja imestada.
Vilde tuletab noortele blogijatele meelde, et ka sõnadega saab imelisi pilte maalida. Kasutage vaid oma intellekti, mitte tehist!
Kolm vaheaegadega eraldatud ajalist ruumi pakkusid kogemiseks esindusliku ja mitmekesise interpreetide galerii.
Kapitalismiajastule sobilikud linateosed suurfirmadest, mis on algatanud olulisi liikumisi või pakkunud järgijatele ühtekuuluvustunnet
John Fowlesi romaanis „Liblikapüüdja“ kogeb lugeja kaht vaatepunkti, teatrilaval jälgime toimuvat valdavalt Fredericki silmade läbi.
Alati juhtub projekti käigus, et noored õpivad üksteist tundma, saavad sõpradeks ja mõnel juhul hakkavad tihedat koostööd tegema.
„Bertod ja Agnes“ ning „Unistaja“: kaks suhtedraamat, neli tegelast, kellega toimuv võib üksteisele järje moodustada ainult teatrivaataja peas.
Luulesalv. Lavaluuletaja Murca
Eduard Vilde „Mööda maad ja merd“
kontsert „Interpreetide vaba lava“
Euroraadio džässiorkestri kontserdid Kaunases ja Vilniuses
Kristina Õlleki näitus „Hüpoksilise lima ja troopilise lubja vetes“
Eesti Draamateatri „Bertod ja Agnes“ ning „Unistaja“
mängufilmid „Blackberry“ ja „Air“
Esiküljel Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti paviljoni „Kodupeatus“ kuraatorid Aet Ader, Mari Möldre ja Arvi Anderson. Foto Piia Ruber