Miks mitte eemale hullutavast ilmakärast …

John Fowlesi romaanis „Liblikapüüdja“ kogeb lugeja kaht vaatepunkti, teatrilaval jälgime toimuvat valdavalt Fredericki silmade läbi.

PILLE-RIIN PURJE

Kellerteatri „Liblikapüüdja“, autor John Fowles, dramatiseerija ja lavastaja Kersti Heinloo, kunstnik Kristjan Suits, helikujundaja Raido Linkmann, valguskunstnik Rene Topolev, koreograaf Raho Aadla. Mängivad Maris Nõlvak ja Sander Roosimägi. Esietendus 8. IV Kellerteatris.

Kellerteatri õdusasse, aga siiski klaustrofoobiat õhkavasse saali sobib triller „Liblikapüüdja“ ideaalselt. Toob ju Frederick Clegg oma vangi keldrisse, kus pole päikesevalgust. Samastumine vangistatud Mirandaga oli esietendusel sedavõrd ehe ja ängistav, et vaheajal õues värsket õhku hingata ja kevadist taevalaotust näha mõjus vabastavalt. Esietenduse eel tervitas publikut teatrijuht Vahur Keller, tema sissejuhatus lõikas seekord iseäranis magusa saatanlikkuse ning lavalooga kongeniaalse sadismiga, kui ta liigitas vaatajaid liblikateks peategelase kollektsioonis.

Juba enne algust püüab pilku lavaruum, mis etenduse käigus muundub üha tähendusrikkamaks. Kristjan Suitsu vaimustav stsenograafia näib esmapilgul oi-oi kui ohutu ja hubane – lausa ideaalne mänguplats lapse sünnipäevapeoks. Mis ju haakub vangistaja enesesisendusega: see kõik on ainult mäng.

Liivakasti moodi lavapoodium on vangi võetud Mirandale elutuba ja magamisase, tema ahtake territoorium. Rene Topolevi valguskujunduses teisenevad hämarad tsoonid, kui kasti ümbritsev raam helendama lööb, tekib klaaskirstu allusioon. Beežikas karvane vaipkate mõjub nagu liiv, Frederick silub liivavaipa just nii pedantselt nagu psühhopaadile kohane. Tass ja kauss, milles mees vangile juua ja süüa toob, seostuvad koduloomapidamisega, nõnda saab liivakast veel ühe julma irooniavindi juurde.

Mänguplatsi ümbritsevad õhupallid, mida Frederick demonstreerib kui oma liblikate kollektsiooni: roosad ja hallid pallid on täiesti isikupäratud, seeläbi on kõik surmatud isendid sarnased, mis muudab liblikakogu hingetuks ja hobi infantiilseks. Magnetiga põranda külge kinnitatud õhupallid seostuvad naiivsete õhulosside ja lennuvõimetusega, aga ka hirmutavalt lihtsa purunemise ja purustamisega.

Mõjusat õõva loob Raido Linkmanni helikujundus. Täpselt on valitud ka tegelaste kostüümid: Fredericki riietuse kirjeldamatult ilmetu hall-rohekas-beež värvigamma; Miranda uued kleidid viitavad liblika arengule, aimub röövikut ja nukkuvat liblikat, tiibade ja lennuvõimeni ta ei jõuagi. Hõbedane kleit meenutab ka näkineiut. „Kas sa armastad muinasjutte?“ küsib Miranda. „Üsna …“ kohmab Frederick mokaotsast, nagu peljates lõksu.

Esietenduse vaheajal märkan, kuidas üks paarike on end mõnusalt sättinud lavapildi sisse, naudib drinki Miranda vangikongi veerel. Võpatan, üsna jube on jälgida, kui teadvustamatult, vabatahtlikult ja ükskõikselt saab end asetada vangi olukorda.

Lavastaja ja dramatiseerija Kersti Heinloo tõlgendus tungib osavate misan­stseenidega niikuinii otsejoones saali. Lavalugu on raamitud Frederick Cleggi jutustusega, sellal viibib mees keset publikut. Miranda Grey aga lebab ohvrina laval, nii alguses kui ka epiloogis, mil saatusering sulgub. Mina küll ei märganud, millal Sander Roosimägi (Frederick) publiku sekka imbus, ehkki istusin samas reas, vaid paar kohta eemal. Kui näitleja rääkima hakkas, otsisin hääle asukohta päris kaua. Nähtamatus võimendab ohtlikkust. Nii Roosimägi kui ka Maris Nõlvak (Miranda Grey) toonitavad tegelaskuju isikupära(tust) suuresti häälega. See tuletab meelde, et Heinloo on õppinud enne lavakooli raadiorežiid Tallinna pedagoogikaülikoolis.

Roosimägi on detailitäpne näitleja, kelle osalahendustes kehakeel ja häälekasutus alati hoolikalt läbi mõeldud, veenvalt varieeruv. Ta ei mängi esimest korda kompleksides vägivallatsejat, aga kui võrrelda osatäitmisega dokumentaallavastuses „Teises toas“ (lavastaja Mari-Liis Lill, Eesti Noorsooteater 2021), on Brent ja Frederick täiesti erisugused persoonid, kumbki isemoodi kohutav.

Roosimägi portreteerib Fredericki arengut, õigemini taandarengut, kõige mõjusamalt just nimelt häälega. Kui ta kirjeldab, mismoodi sündis otsus unelmate naine oma „külaliseks“ tuua, on hääletämber helge, lootusrikas, tulvil sisemist naeratust, poisilik ja usaldav. Finaalis on häälekõla jäägitult muutunud: metalsem, jäisem, üleni solvunud. Valmisolek kalkuleeritud inimrööviks ei tõota tulevikuks midagi head. Üks rabav moment on ka esimese vaatuse lõpp, mil Frederick pildistab Mirandat ja äkki nagu muuseas suunab foto­aparaadi saali poole. Kangesti tahaks tooli alla peitu pugeda, nii reaalne on hirm, et juhuslik klõpsatus jäädvustab järgmise ohvri.

Ootamatuid ja senikuulmatuid hääleregistreid pakub heldemaltki Nõlvaku lavaelu, ent Miranda Grey rollis mõjub häälemäng teisiti. Vang kasutab häält relvana, provotseerides, õrritades, ärritades. Kui Nõlvak esietendusel muundas Miranda hääle tooreks ja rämedaks, kõlasid tema järsud karjumissoolod nii, nagu oleks rolli seestunud lavastaja ise. Temperamentsed, uljad, kirglikud vahendid on näitleja Kersti Heinloole tunnuslikud. See irratsionaalne äratundmine, mis mind tabas, pole kuidagimoodi hinnanguline. Nõlvaku varasemaid rolle iseloomustab pigem heledam elujulgus ja helgem südikus, mõelgem Helenile („451° Fahrenheiti“, lavastaja Diana Leesalu, Tallinna Linnateater 2022). Karmis piirsituatsioonis vangi ja ohvrina visklemine ongi kardinaalselt teistmoodi ülesanne.

Ometi tekib siin üks „aga“ ja see lähtub dramatiseeringust. John Fowlesi romaanis kogeb lugeja kaht vaatepunkti, teatrilaval jälgime toimuvat valdavalt Fredericki silmade läbi. Miranda teeb päevikumärkmeid, aga publik neist osa ei saa, vaid korraks loeb tüdruk ette oma põhimõtteid, tulvil nooruslikku naivismi, mis tavaelus oleks koomiline, vangile aga ohustav ja seega traagiline. Lavastaja kinnitab intervjuus, et „kõik Miranda tunded on mõistetavad ka ilma selleta, et tüdruk astub situatsioonist välja ja hakkab olukorda publikule kommenteerima“.*

Kahtlemata toimib lavalugu nõnda kontsentreeritud trillerina, mis kohane eriti Kellerteatris. Romaani on tublisti kärbitud, näiteks ka Miranda põgenemiskatseid üksnes põgusalt markeeritud. Paratamatult taandub nii Fowlesi loomingu üks juhtmotiive. Tsiteerin „Liblikapüüdja“ eeltutvustust: „Romaani kahe peategelase võitlus ei kujuta vaid kõrgema ja alama klassi vahelist vastuolu, pigem on see konflikt uusrikaste ja loovinimeste vahel, kes ka rasketes olukordades taotlevad eneseteostust ja vaba tahte avaldamist.“ Kui klassiviha võib tunduda deklaratiivne teema, siis alaväärsustunne, küündimatus ja vaistlik põlgus kujundliku ja loova maailmataju ees on liigagi ajakohasena õhus. Sedagi kompleksi tunneb Frederick kunstitudengi Miranda suhtes, ühes ja samas puntras seksuaalse suutmatusega, mis laval selgelt ilmneb.

„Liblikapüüdja“ lavastuses on intellektuaalne vastanduspinge vihuti taandatud. Romaanis on see läbiv, alates juba tõigast, et Frederick end Ferdinandiks valetab, viidates Shakespeare’i näidendile „Torm“. Heinloo dramatiseering jätaks justkui eelise Frederickile, kes detailsemalt portreteeritud, üpriski autoritruu ja läbivalt loetav tegelane, loetav ka ridade vahelt.

Roosimägi arvestab üksikasju, ainuüksi Miranda väide, kuis eriti ebameeldiv ja tahtetu on noormehe alahuul, saab nähtavaks mängitud. Fredericki lapsikult prunti kiskuv suu elab oma kontrollimatut elu, reetlikuna ka leebuse kaitsekihi all. „Issand, sa oled solvuja tüüp,“ märkab Miranda. Mõlema tegelase kehakeel on viimistletud, paiknemine ruumis täpselt timmitud, oluline osa psüühiliste ja füüsiliste pingete loomisel on Raho Aadla koreograafial.

Nõlvaku tegelaskuju jääb fragmentaarsemaks, osalt ehk ka esietenduse närvi tõttu. Tegin sellise vea, et vaatasin ka „Liblikapüüdja“ veebiversiooni, mis minu pettumuseks osutus tollesama esietenduse salvestuseks – oli ju mu eesmärk võrrelda etendusi. Kaameratöö on professionaalne, aga Fredericki salalik või ka jubedalt „puhtsüdamlik” introvertsus kaamerasilma ees tänuväärsem. Miranda lavaelus tekivad hõlpsamini vastuolud või lüngad, noorele näitlejale on jube nõudlik ülesanne liikuda kaitsetu siiruse ja manipuleerimise piiril, abitust hirmust trotsliku enesekindluseni, naiivsete käibetõdede pillutamisest üllatavalt terase läbinägelikkuseni. Kui tundub, et rämedus ja vulgaarsus muundub soorituseks omaette, on raskem terviklikku inimlast kokku panna. Aga peamine on, et kaastunne sekundikski ei katke.

Teises vaatuses on õpetlik hetk, mil näib, et kui Miranda suudaks nüüd korrakski kavaldada, oleks tal ehk võimalik eluga pääseda. Ent lootus kustub ruttu, valusalt ja pöördumatult. Miranda on noor, elujulge ja eluahne, ta ei taju, kui ohtlikuks võib muutuda too ilmetu, elavhõbedana äralibisev „kena vaikne hull“. Ühegi taktikaga ei saavuta Miranda oma vangistajaga inimlikumat kontakti ja see on tõeliselt õudne.

Põnev oleks vaadata „Liblikapüüdjat” kümnenda etenduse paiku, sest lavastuslikult kujuneb kõige köitvamaks kahe näitleja koosmäng. Mitte niivõrd see, kuidas kumbki mängib oma rolli, vaid partneri väljamängimine. Mida muide on tore võrrelda ka Nõlvaku (Margrethe Irene Floed) ja Roosimäe (Aksel Vinding) hoopis teistlaadi suhtlusmustri ja ühteseotuse mudeliga lavastuses „Muusikale“ (lavastaja Diana Leesalu, Tallinna Linnateater 2012).

Juhuse tahtel koletu rikkaks saanud Frederick luges kinnisvaramüügi kuulutuselt peibutuslauset: miks mitte eemale hullutavast ilmakärast … See sobiks oma äraspidise musta huumoriga tunnus­lauseks ka Kellerteatrile, kus hirmsad lood pakuvad meelelahutuslikku turvatunnet.

* Ralf Sauter, Kersti Heinloo surus noored näitlejad Fowlesi lavastuses tumeduse piirile. – Postimees 19. IV 2023.