Vaikuse valgus ja armastav naeratus

Lembit Petersoni eluteel ja -töös on väga oluline õpetajaamet (loe: kutsumus), mitte üksnes koolmeistri ja õppejõuna, vaid ka lavastajana ja isiksusena.

PILLE-RIIN PURJE

Lembit Peterson: „Tähtis on selles näidendis, et vaikus kõneleks. Vaikus on kõige kaunim muusika. Siis on tegelased silmitsi (paus) selle vaikusega, mis kõikide vaikuste taga on.“ („Teatrivara: „Godot’d oodates““, ETV, 1987.)

Lavastaja Lembit Petersoni elutöö algus on Samuel Becketti „Godot’d oodates“ (Noorsooteater, 1976). Panso kooli VII lennu tudeng mõtles küll toona hoopis Molière’ile. Ta meenutab oma teise „Misantroobi“ lavastuse kavalehel: „Esmakordselt puutusin selle tekstiga kokku lavakunstikateedris, kus ühel semestril lavastasime katkendeid värssnäidendeist. [—] Tahtsin „Misantroobi“ võtta oma diplomitööks. Panso ütles: „Te juba tegite Molière’i.“ Vastasin, et meeldib, teeks nüüd terve näidendi. „Siis tehkegi eluaeg Molière’i!“ ei kiitnud ta oma äkilise naljaga minu valikut heaks. Lõpuks valisin Becketti „Godot’d oodates“. Kuid Molière jäi üheks minu lemmikautoriks …“

Mõnusa mõttemänguna võime täna kahelda, kas Molière’i lavastus oleks kujunenud pooltki nii sündmuslikuks, nii avastuslikuks kui esimene Becketti lavastus Eestis – nagu tollal toonitati, esimene Nõukogude Liidus. Neil, kes mäletavad lavalt hoovanud ootuse vaikust, on põhjust olla õpetaja Pansole tänulik.

Lembit Peterson: „Kõige kummalisem ja meeldejäävam kogemus seoses selle lavastusega oli … ma ei oska ka seda seletada. See oli, nagu vaataksid tervet etendust, ja etenduse seest justkui kiirgab sulle vastu üks armastav naeratus.“ („Vastab Lembit Peterson“, TMK 1998, nr 8-9.)

Koos ootuse ja vaikuse intensiivsusega meenuvad Sulev Luige (Estragon) ja Aleksander Eelmaa (Vladimir) intonatsioonid. Ja järsku seisab mälu­laval Eelmaa Sassi vana näitleja Heinar, kes küsivalt sõnu sõrendades lausub: „Elu … töö … au … hind …“ Tegelane on pärit Andri Luubi näidendist „Tuvi“, lavastajaks pole isa, vaid tütar, Maria Peterson (2013). Aga ta sobib siia hetke imehästi, oma südamliku huumoriga.

„Huumor on hinge tarkus,“ tsiteeris Lembit Peterson Goethet, kui jõulukuul 2022 Tammsaare muuseumis „Kõrboja peremehe“ uue ilmumise puhul Katku Villust mõtiskles. Kärme sööst Petersoni filminäitleja-aastaisse, 1979–1982 sündis kolm ununematut filmirolli, igaüks eripalgelise sarmi ja oma silmavaatega: Simonet („Hukkunud alpinisti hotell“), Katku Villu („Kõrboja peremees“), Taaniel Tina („Arabella, mereröövli tütar“). Filmiosi on hiljem õige harva, kuni vanaisa Roberti rollis („Seltsimees laps“, 2018) näeb Petersoni ajastutäpsust ja jonnakat väärikust, võrratus humoorikas partnerluses Maria Klenskajaga vanaema osas.

Aga olin alles Lembit Petersoni lavastajateekonna hakatuses. Ega see põgus kirjatükk, napp mälumosaiik nagunii hõlma elutööd, mis nüüdsest koos tunnustusega rõõmsalt kestab. Juba varakult sõnastas Lilian Vellerand: „Lembit Peterson, alles teise lavastusega üldsuse ette astunud, tõotab saada meie noorema režissuuri üheks kannatlikumaks ja filigraansemaks inimeseuurijaks.“ („Suurepärane sarvekandja“, Noorte Hääl 5. II 1978.) Vastuseks pillab repliigi T. S. Elioti „Kokteiliõhtu“ tegelane sir Henry: „Kas olen mina läbipaistev või olete teie läbinägev.“ Sest nüüd, kus lavastusi on kogunenud kuuekümne ringis, jätame välja ühe sõnakese – „noorema“ – ja 45 aastat tagasi kirja pandud tõotus peab paika.

Petersoni lavastuste nimekirjas korduvad autoritena sihikindla(ma)lt Molière, Shakespeare, Calderón, Võrõ­pajev. Praegu valmib Theatrumis Shakespeare’i komöödia „Mõõt mõõdu vastu“.

Kui veelgi tsiteerida klassikuid, siis esimese „Misantroobi“ lavastuse puhul (Noorsooteater, 1986), kus lavastaja ise oli Alceste’i rollis, kirjutas Mati Unt: „Ütleme otse: Lembit Peterson pole elu-, vaid vaimulähedane. Niisugusest suhtumisest olgu varjundatud ka meie hinnang „Misantroobile“, tema detailidelegi. Kui Peterson laval istub, siis kohendab ta mantlit liigutusega, milleks on võimeline vaid vaimne mees. See liigutus jääb meile meelde ja arendab meid enam kui mõni tiraad, ehkki ma ei tea argielus naljalt ühtki paika, kus niisugust liigutust võiks proovida järele teha.“ („Kasutu, aga vajalik“, TMK 1987, nr 6.)

Paneme kokku need mõned märksõnad: „vaikuse muusika“, „armastav naeratus“, „kannatlik ja filigraanne inimeseuurija“, „vaimulähedus“ … Ja lisame Petersoni saatesõnast ta teisele „Misantroobi“ lavastusele Theatrumis aastal 2011: „Näidendit lugedes näen oma kujutluselaval tegutsemas inimest, kes on ühtaegu austusväärne ja naljakas. Kuidas selline kombinatsioon on võimalik, on autori saladus.“ Ka lavastaja saladus, autoriga kahasse.

Lembit Petersoni eluteel ja -töös on väga oluline õpetajaamet (loe: kutsumus), mitte üksnes koolmeistri ja õppejõuna, vaid ka lavastajana ja isiksusena. Ta on 1994. aastal asutatud Theatrumi kunstiline juht, lavastaja, publiku rõõmuks aeg-ajalt ka näitleja. Filmirollidest distantseerus Peterson noore mehena teadlikult. Teatrilavalgi näeme teda harvem kui igatseks, aga selles peitub ja paotub valikute tarkus. Kui Adolf Šapiro kutsus ta Nikolai Petrovitš Kirsanovi rolli (Turgenevi „Isad ja pojad“, Tallinna Linnateater, 2002), kohtus laval vaimustav trio: Lembit Peterson, Mikk Mikiver, Aarne Üksküla; mõistagi partnerluses poegade põlvkonnaga.

Theatrumi laval on Petersoni rollide seas nii isad kui ka kuningad, igaühel oma isikupära, oma saladus. Sel teatril on väärt komme hoida olulisi lavastusi kaua mängukavas. Nimitegelast Florian Zelleri „Isas“ (lavastaja Maria Peterson, 2016) mängib Peterson tänini. Kirjutasin vastukajas: „Rollilahendus tõuseb argitasandi kohale: André on võluvalt tabamatu, roll viivleks pidevalt justkui õhus, nii mõttekäikudes, kõnerütmis kui plastikas. [—] Veel üks isa küsilause jääb kummitama iseäraliku sõnakasutusega: „Millega te elus tegelete?“ See näib formaalse viisakusküsimusena, aga siit saab mõelda edasi. Tõepoolest, millega me siin elus tegeleme? Mida üksteisele ütleme ja ütlemata jätame, kuni kell veel n-ö adekvaatselt tiksub, nii käerandmel kui peas kui südames.“ („Enne kui vana puu lehed lendavad tuulde“, Sirp 13. I 2017.) Vastuseid olemise põhiküsimustele aitavad Theatrumi teatriõhtud hingepõhjas tunnetada. Huvitav, et kui film „Isa“ jõudis autor Zelleri lavastuses ekraanile (2020), nappis Anthony Hopkinsi osalahenduses nimelt saladuseväge. Film mõjub lohutuma, argisemana.

Lembit Petersoni praegu uusim suurroll on kuningas Bérenger I (Ionesco „Kuningas sureb“, lavastaja Maria Peterson, 2021). Pöörane näitemäng, prognoosimatu žanrimuutusega, rabava lennusööstuga aja(tund)likust tragikoomilisest diagnoosist igaviku lävele.

On olemas mõiste „autoriteater“. Seda annab tõlgendada mitmeti, eks seeüle ole küllaga polemiseeritud. Aga Theatrumi laval oli Pedro Calderón de la Barca „Suur maailmateater“ (2018), kus Autori rollis vaheldumisi lavastaja Lembit ja Marius Peterson. Olen mõelnud … isegi mitte mõelnud, vaid südamega tundnud, kuis Theatrumi pärisosaks on ja jääb autoriteatri tähendusmahu avardamine.

Kord ühes teleintervjuus lausus Lembit Peterson vaikselt: „Looja – Jumal on armastuse autor.“ Ja naeratas.