Vana Vilde uues kuues

Vilde tuletab noortele blogijatele meelde, et ka sõnadega saab imelisi pilte maalida. Kasutage vaid oma intellekti, mitte tehist!

TIIT PRUULI

Mäletan täpselt, millal hakkasin Vilde reisikirjade vastu huvi tundma. Töötasin 1989. aasta alguses ajalehe Edasi kultuuriosakonnas. Peatoimetaja Mart Kadastik oli tulnud tagasi Austraalia ESTO-lt ja kirjutas sellest ajalehes läbi mitme numbri pikemat ülevaadet. Ühel õhtul aga sattusime toimetuses pidutsema ja Kadastik ei jõudnudki oma artikli järjekordset osa valmis. Järgmisel päeval ilmus Edasis teade, mis kõlas umbes nii: „Ega mina pole mingi Eduard Vilde, kes jõudis iga päev oma reisidest ajalehtedele ülevaateid saata!“

Selles avalduses oli provokatsiooni, aga ühtlasi tõukas see uurima, mida põnevat siis Vilde iga jumala päev oli kirjutanud.

Kohvrid Eduard Vilde muuseumis Kadriorus. Jalutajad saavad praegu ühtlasi osa välinäitusest „Rändur Vilde. Kirjaniku seikluslugusid maalt ja merelt“.

Gabriela Urm / Tallinna Kirjanduskeskus

Eduard Vilde reisimehe tee algas 1889. aastal, kui ta suundus Kuressaarest aurikuga Riiga ja oma reisist Postimehele ülevaate tegi. Väljend „reisimehe tee“ meeldib mulle antud juhul eriti, sest eks reisimine oli Vildel natuke nagu rahateenimise töö ja „töömehe tee“ ja „reisimehe tee“ võivad siin olla lausa kalambuuritsevad sünonüümid.

Igatahes on sel teel valminud sadu kilomeetreid teksti, mis on laiali puistatud paljudesse ajalehtedesse ja nüüd ka netiavarustes taasesitatud, nt edasi.org lehel. Vilde reisikirju on köidetud ka mitmesse raamatusse, viimati tegin seda kirjastajana ise kümme aastat tagasi ja toda Kairi Tilga koostatud raamatut „Tossutäkuga Euroopasse“ on laos veel üks jagu alles. 1956. aastal ilmunud „Reisikirjeldusi“ on saada Raamatukois. Seega olin veidi skeptiline, kui kuulsin, et Hando Runnel on Ilmamaas 550 lehel vanu tekste taas ära trükkinud. Aga lugedes asendus skepsis rõõmuga.

Vilde reisimiste uurimine ei ole praegu oluline ainult reisijuttude pärast. Esiteks pani Vilde juba oma esikteose „Kurjal teel“ 1882. aasta suvel kirja muljete ajel, mille sai oma esimesel pikemal reisil – paarinädalasel viibimisel Peterburis. Samuti on hilisemadki reisid ja välismaal elamised – kokku ju umbes 20 aastat – vaieldamatult mõjutanud kirjaniku eluhoiakut, maitseelamusi, pakkunud ainest ilukirjanduse jaoks. Kohe sellegi kogumiku esimestes peatükkides räägib tulevane rahvakirjanik sellest, kui suurt mõju avaldas talle Maksim Gorki näitemängu „Põhjas“ nägemine Berliinis.

Ka reisiolukorras on Vildele oluline teema sotsiaalne ebavõrdus ning ta astub välja eelarvamuste vastu ja vabameelsuse poolt. No tegelikult selgub muidugi, et eks igaühel ole omad eelistused, mis ei pruugi just kaunilt kõlada: idamaade lauljad „kaasitavad, leelutavad ja uluvad läbi nina, nii et hale ja vastik kuulda“ ning vanad itaalia naised olla veel koledamad kui Põhjamaade vanad naised.

Paljud Vilde tähelepanekud on tegelikult looritatud kriitika kodumaa olude kohta. Saksamaa ametnikud ja teenindajad on väga viisakad, rõhutab Vilde. Ta märkab, et Euroopa piduõhtul ei jooda ennast purju ega kakelda. Serbia kohta kirjutab ta, et „riik, millel ainult sandarmite mõõgad tugedeks on, kõigub ja vabiseb“. Lause teise poole – aga Eestis, aga tsaari-Venemaal – jätab Vilde kõva häälega välja ütlemata.

Nende reiside ajaks on Vildel kogunenud juba nõnda palju maailmakogemust, et ta saab kõrvutada Viini, Pariisi, Berliini, rääkida, kuidas on olud muutunud tema varasematel reisidel nähtuga võrreldes. Linnade pelga kirjeldamise kõrval suudab ta siin-seal kiigata ka igapäevaellu, kuigi enamikust kohtadest kihutab ta ju läbi üsna suure kiirusega ja peab ka ise tõdema, et kohalike inimeste hingeni ta ei jõua.

Vilde reisikirjades on märksa vähem sellist maarahvale teadmiste jagamist kui meie esimeste (ja ka paljude Nõukogude-aegsete) välismaal käinute kirjutistes. Siiski saavad eestlased tänu Vildele tuttavaks Serbia kuninga Aleksandari ja kuninganna Dragaga ning teada, mis asjad on Viini voorimehetroskadele kinnitatud taksomeetrid ja mis on Ungari „rahvuslike liialdajate“ ette võetud „parlamentlike tööde takistamine“ ehk obstruktsioon ja miks see riigile halb on.

Vilde reisikirjade parimates palades ei kirjeldata ainult üht või teist paika, ei jagata ainult aja- ja kultuuriloolist tarkust, vaid maalitakse pilte, mis tõstab need reisijutud igapäevastest ajalehesaba meelelahutuslikest reisikirjadest kõrgemale. Ka päevapoliitilisi lugusid kirjutades ei kao kuhugi Vilde meisterlik kirjeldamisoskus, millega joonistatakse lugeja silmade ette kihutuskoosolekud ja kõnemehed, selgitatakse ja ilmestatakse elavate dialoogidega poliitilisi küsimusi. Nii nagu Vilde romaanides, on ka ta reisikirjades ohtralt mahlakat dialoogi. Ja muidugi on selgelt tunda autori maailmavaade: tööline on märksa teadlikum element kui põllumees.

Seekordses kogumikus on Vilde reisikirjad aastatest 1903–1905, kui ta käis Austria-Ungaris, Türgis, Itaalias, Krimmis ja Kaukaasias. XX sajandi alguse Euroopa ärevus tuleb tekstidest väga selgelt välja: plahvatused, jälitamised, mässukatsed ja vastuhakud, meeleavaldused. Lugegem näiteks, kui süngelt ilmub Jaapani sõja aegne meeleolu vagunitesse ja teedele, kui Vilde 1904. aastal Krimmi sõidab.

Vilde reisikirjad pole üksnes kultuuri- ja ajaloodokumendid, vaid pakuvad tihti ka paralleelivõimalusi tänapäeva eluga. Need, kes arvavad, et venelastel on õigus pretendeerida Krimmile, lugegu, kui tatarlik oli Krimm Vilde reiside ajal. Kes arvab, et globaliseerumine on XX sajandi lõpu teema, see lugegu Vilde reisikirjeldusi XX sajandi alguse Viinist: „Viin on ilmalinnaks saanud. Ja ilmalinnas leiab vähe südant.“ Kes arvab, et juudivastasus on Hitleri leiutis, siis lugegu Vildet, kes võitleb ägedalt Euroopas leviva antisemitismi vastu.

Taasavaldatud reisikirjade ajaloolises mõttes olulisim osa on kindlasti 150 lehekülje ümber reisimärkmeid külaskäikudest Krimmi ja Kaukaasia eestlaste juurde, sealt leiab elavaid ülevaateid suguvendade elust. Krimmi läks kirjanik eesmärgiga korjata materjale oma ajaloo­triloogia Maltsveti osa tarvis. 1860ndatel Krimmi välja rännanud ja nende järeltulijad olid toona veel Musta mere ääres kenasti olemas ja materjali kogunes märksa rohkem, kui seda „Prohvet Maltsvetti“ mahtus.

Peale eestlaste kohtus Vilde Simferopolis ka nende paikadega, kus talle armas Maksim Gorki ammutas ainest oma tegelaskujude jaoks. Vilde naudib seda agulite atmosfääri ilmselge mõnuga.

Vilde ei ole peen ja hillitsetud Tuglas, pigem on ta reisikirjad suguluses Karl Asti omadega. Mõlemad olid nooruses omamoodi boheemid, kes ei löönud risti ette ei kirikus ega kõrtsis, ei peljanud ka pordumajja sisse astuda.

Vildel on tänapäevases eesti kirjanduses ka oma kaudne analoog olemas – Olev Remsu. Samasugune kirg reisimise vastu, sama rohke produktsioon, samasugune ekspressiivne subjektiivsus, samasugune vasakpoolne maailmavaade. Seega võime öelda, et vildelik reisikirjanduse traditsioon pole praegugi välja surnud.

Ilmamaa „Eesti mõtteloo“ uus kogumik on väärt raamat, sest kui paljudel ikka on energiat minna Digarisse ja neid vanu lugusid otsima hakata. Vilde tekstid annavad kaude ka väga hea võrdlusvõimaluse tänapäeva reisikirjadega, mis koosnevad rohkem ilusatest piltidest ja vähesest jutust. Vilde tuletab aga noortele blogijatele meelde, et ka sõnadega saab imelisi pilte maalida. Kasutage vaid oma intellekti, mitte tehist!

Raamatusse valitud teksti kommenteerimisel on paraku näha väikest ebaühtlust. Paljude kohanimede tänapäevased nimekujud on joone all ära toodud, mitmete kohanimede puhul aga mitte. Kui Königsbergi-Kaliningradi, Stettini-Szczeciniga pole vahest lugu, siis saksakeelsest Eydtkuhnenist tänapäeva Tšernõševskojeni jõudmine võtab ka tõsisematel geograafiahuvilistel veidi meenutamist või guugeldamist. Ebajärjekindlus avaldub kõige selgemini lauses „Kaupmees oskas lugu mulle nii naljakalt jutustada, et ma, kui ta ise Filippoplis maha astus, selle üle kuni Adrianoopolini naerda sain.“ Viimane kohanimi on selgitatud, esimene mitte. See, et Scutari on tänapäeval Üsküdar, pole vist ka paljudele teada. Näiteid võiks tuua veel ja ega ma täpset süsteemi ei tabanudki, millal on kohanimi kommenteeritud, millal mitte. Sama kehtib mõne arhitektuuriobjekti vm nähtuse puhul.

Jaan Toomla kirjutas 60 aastat tagasi raamatus „Vaateid Vilde elusse“, et kahjuks teame suhteliselt vähe sellest, mida Vilde kirjutas välismaa, eelkõige Saksa ajakirjandusele. See võiks ehk olla üks järgmine teema, mida Vilde töödest uurida ja avaldada. Oleks miskit uut.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht