Inimene loeb

Turvatunne on viimasel ajal küll kannatada saanud, ent Tagaranna kirjanduspäevaga antakse inimestele julgust – kirjandus ühendab ja õilistab.

PILLE-RIIN LARM

8. juulil leiab Saaremaal viiendat korda aset Tagaranna kirjanduspäev. Kohtun suvises Tartus ürituse ühe korraldaja, kirjanik Maimu Bergiga. Meiega liitub tema tütar, riigikohtunik Julia Laffranque. „Julia on minu parem käsi,“ tõdeb Maimu Berg. Julia jääb korraks mõttesse: „Kes on kelle parem käsi?“ Selleks et tütre perele toeks olla, Maimu Berg ju mõne aja eest taas Tartusse koliski. Samasugune sünergia iseloomustab kogu jutuajamist.

Palun kõnelege oma teisest kodust Tagaranna külas.

Maimu Berg: Tagarannas sündis minu ema enam kui sada aastat tagasi. Temalt kuulsin palju sellest, kuidas seal kunagi elati. Olen veetnud lapsest saadik Tagarannas kõik suved ja jäänud mõnikord kauemakski. Ema jõulised juured on Saaremaal igal pool tunda. Isapoolsed juured viivad aga Viljandimaale: tuleb välja, et oleme suguluses nii Koidula kui ka Tammsaarega, muidugi väga kaugelt. Täpselt nii nagu Tammsaare vanemad läksid kunagi Viljandimaalt Järvamaale, tegid ka minu vanavanavanemad. Järvamaal Vargamäe kandis sündinud vanaema mäletas mitmeid Tammsaare tegelaste prototüüpe.

Kuna Tagaranna kirjanduspäev toimub ennekõike teie juures Kipri talus, siis võib seda ehk nimetada omamoodi salongiks?

Berg: See on ikka natuke suurem ettevõtmine. Tagaranna kirjanduspäeva mõtte käisin kunagi välja Tagaranna külaseltsi inimestele, arvates, et nad naeravad mu välja, aga nad võtsid seda väga tõsiselt. Oleme pidanud kirjanduspäeva eri viisil, kord käinud taludes külakorda, teinekord keskendunud oma koduõuele. Möödunud aastal käis sealt läbi oma 150 inimest, publik ei ole sugugi ainult oma küla rahvas.

Julia Laffranque: Igal aastal on kahtlus, kas suudame enam ületada seda latti, mis eelmise korraga on kõrgele läinud. See sõltub väga nendest inimestest, kes esinevad, aga ka nendest, kes osalevad, ja atmosfäärist – alati on tekkinud tõeline fluidum. Sel aastal esinevad Maarja Kangro, Leelo Tungal, Kristiina Ehin, Silver Sepp, Valdur Mikita jt. Kirjanduspäev on läinud mitmekesisemaks: pakume ka muusikat, kunsti ja näitemängu. Meie publik on suurepärane: kohalikud kirjandussõbrad, Sõrve säärest tuleb igal aastal lausa delegatsioon, peale saarlaste ka turistid ja suvitajad.

Berg: Omaette probleem on kaugus, me asume ju maailma äärel. Unistus on, et saaks üürida bussi ja osalejad näiteks Kuressaarest kohale sõidutada.

Laffranque: Teeme kirjanduspäeva täiesti vabatahtlikult. Mina käin tööl ja meil on veel tuhat muud asja. Ema ikka loodetavasti leiab jälle aega, et kirjutada … See kirjanduspäev on niivõrd hobi korras ja põlve otsas nikerdatud, et iga kord hoiame hinge kinni. Meil on nüüd küll üks kuldaväärt naiskond Võrumaalt, kes käib abiks. Ja külaselts pakub alati torti. Rahalise toetuse eest saame olla tänulikud kultuurkapitalile ja meid on sponsoreerinud kohalikud ehitajad, trükikoda, toitlustajad, mesinikud, Vöimalus, sel aastal ka Saaremaa Raamatuklubi.

Berg: Meil on väga kodune õhkkond ja kui midagi lähebki viltu, võtame asja huumoriga.

Laffranque: Viimasel ajal on korraldamist mõjutanud ka sõjaaeg ja elukalliduse tõus, kogu ebastabiilsus. Aga seda rohkem on vaja niisugust üritust. Inimene loeb – inimene loeb raamatut ja ka inimene kui selline loeb. Me ju näeme, kuidas inimelud lihtsalt ei loe mitte midagi praegu, sõja käigus, agressorile.

Berg: Inimestele pakuvad sellised ühesuguste huvide pinnal kokkusaamised tuge. Kohtuvad kirjandussõbrad, saavad kokku vanad koolikaaslased, suguvõsad … võimalusi on mitmeid.

Maimu Berg, kirjanduspäeva avab teie novelli „Hloptšik“ dramatiseering. See lugu ilmus möödunud suvel ajakirjas Vikerkaar. Peagi on oodata teie novelliraamatu ilmumist.

Berg: Tänu sellele, et Julia on ka kogenud näitleja, on meie programmis nüüd juba teist korda näidendid. Mu jutukogu koos „Hloptšikuga“ peaks ilmuma sügisel. Ei ole leidnud aega pikka proosat kirjutada, üks seda sorti tekst on ikka veel pooleli.

Kogumiku tööpealkiri on „Abitu armastus“, aga ma tahaksin midagi veel teravamat. Armastusel ei ole jõudu: müüt armastuse jõust on küll romantiline, aga ei pea kahjuks paika. Vähemalt on see nii minu nendes juttudes. Armastus on seal nõrk, kergesti haavatav, isegi koomiline. Ilmuvas raamatus on mitmeid lugusid, ega neid miski muu seo peale armastuse äpardunud vormide.

Laffranque: Saaremaa motiivi on raamatus sees.

Berg: Jah, aga teistmoodi kui näiteks Tuulikutel. Mul on nagu kurjem pool. Saarlased mind nende motiivide pärast vist eriti ei armasta.

Laffranque: Sa ütlesid saatuslikud sõnad eelmisel kirjanduspäeval. Kui seal müristas ja välku lõi ja kriminaalromaani autorinnad rääkisid, siis oli juttu, et peale Midsomeri mõrvade on olemas Tagaranna …

Berg: … tapmised. Nii hull asi muidugi ei ole, aga küla on ajaloolistel põhjustel olnud sunnitud olema väga militaarne. Tagaranna on õnnetu koha peal, sõdade jalus. Sealt on käinud läbi Esimene maailmasõda, baaside ajast on metsas rannakaitse patareid, Teisest maailmasõjast kaitsekraavid, lapsepõlvest mäletan ka purustatud lahingutehnikat. Peale sõda elasid metsas telkides madrused ja pidasid õppusi. Piirivalve on nagunii olnud kogu aeg kohal. Metsast korjatud padrunikestad olid meie mänguasjad. Kirjanduspäev oma humaansuse mõttega püüab natuke tasakaalustada paiga sõjaga seotud minevikku. Nüüd on militaarobjektid juba rohtu kasvanud ja hakkavad loodusega üheks saama, aga kurjus, vaen ja mingi eriline kurbus on seal ometi kuidagi alles ning võib-olla on see mõjunud ka inimestele. Tagarannat reklaamitakse kui ilusat kaluriküla ja maaliline on ta tõesti, kuid mets on täis sõjamälestusi. Vahest on just kirjandus see õilis jõud, mis küla sellest minevikust üha kaugemale viib ja talle uue dimensiooni, teise sümboli annab.

Üks teie loomingut läbiv teema on piiripealsus, mitme rahvuse ja keele kokkupuude.

Berg: Ma ei ole ise seda õieti tähele pannudki, aga tõesti, ikka on jah.

Teie teoseid on ka üksjagu teistesse keeltesse tõlgitud. Millist kõige rohkem?

Berg: Romaani „Ma armastasin venelast“. On ka mõned jutud, näiteks „Rokokoo daam“, mis sai igal pool hea vastukaja, välja arvatud Venemaal.

Mida toote esile praegusest kirjandusest?

Berg: Nii palju on praegu meil uusi ja noori ja huvitavaid autoreid. Olen aga enda juures täheldanud midagi täiesti kurvastavat: ma ei taha enam endise kirega lugeda. Looming tellis kaastöö rubriiki „Kirjanik loeb“ ja ma ei teagi, mida nüüd teha. Mu kadunud vanaema oli suur lugeja, kui ta oli juba kõrges eas, kinkisin talle järjekordse raamatu. Vanaema suhtus sellesse ootamatult külmalt: „Tead, ma ei loe praegu enam midagi muud kui eesti kirjandust. Ja eesti kirjandusest tegelikult vaid Vilde „Mäeküla piimameest“.“

Laffranque: „Mäeküla piimamees“ on ju väga hea teos.

Berg: Jah, aga kuigi ma pole kesken­-
dunud ühe teose korduvlugemisele, ei suuda ma enam naudinguga lugeda. Tekst tekitab justkui mingi tõrke. Kõik on juba olnud. Kirjeldused, võltsilt mõjuv hingevalu, tühised seiklused. Mingi läbinähtav literatuursus. Vähene salapära. Ma ei suutnud korralikult lugeda isegi oma kunagise lemmiku Ingeborg Bachmanni kogumikku, mis ilmus äsja Loomingu Raamatukogus. Küllap on tõrge ajutine. Omamoodi protest ja kadedus, et ma ise ei jõua enam nii palju kirjutamisele keskenduda, kui tahaksin. Ja olen õhtuks väsinud ning lugema hakates n-ö vajun ära.

Laffranque: Võib-olla on see ka ajastu märk, võib-olla mitte. Käisin hiljuti tööasjus Poolas ja märkasin Łódźi linnas, jalutades mööda Euroopa pikimat jalakäijate tänavat, et iga natukese maa tagant on seal väike raamatupood. Kahju, et Tartus ei ole samamoodi. Eesti raamatupoed on nüüd kaubanduskeskustes, sinna minnakse muude asjade kõrval ja ka raamatut müüakse seal muu kauba kõrval. Prantsusmaal, kus elasin üheksa aastat, on raamatupoes kõik keskendunud raamatule: müüja astub juurde ja hakkab nõu andma ja soovitama – raamatukaupmehed on seal nagu kirjandusteadlased, niivõrd kursis kõigega. Mul on kahju ja võib-olla ma teen ülekohut, aga mulle on jäänud mulje, et Eestis seda ei ole. Igatsen väikesi raamatupoode tagasi kas või Kuressaares. Mul on üks foto, millel seisan oma kadunud isaga Kuressaare keskväljakul raamatupoe ees. Isa ütles: „Nüüd läheme raamatuid ostma.“ Mul on raamatupoe lõhn ja see tunne siiamaani meeles. Tahaksin, et ka mu lastel võiks olla niisugune tunne.

Berg: Mina ei olnud lääne raamatupoodides ju nõukaajal käinud, esimene suurem šokk oli vist Londonis, Waterstones Piccadilly poes. Mul hakkasid seal pisarad jooksma. Esiteks mind vapustas, et on nii palju erinevaid ja eri keeltes raamatuid. Eks ma ju seda teadsin, aga neid nii koos näha ja lausa füüsiliselt tajuda! Muidugi leidsin sealt ka eestikeelseid raamatuid, kuigi nende valik toona oli kummaline.

Viimasel ajal on juttu olnud, et kirjanikud võiksid ühiskondlikel teemadel rohkem sõna võtta. Mida teie sellest arvate?

Berg: Omal ajal võtsin ka ise ühiskondlikel teemadel sõna. Paarkümmend aastat tagasi ilmus igal nädalal kuskil kolumnike. Alati oli midagi, millest kirjutada. Väga tänuväärt koht oli tol ajal kirjanike maja hoov, mis polnud veel väravate ja lukkudega suletud ja kuhu olid ennast sisse seadnud need, keda kutsutakse elu heidikuteks. Kogu nende elu käis sellest hoovist läbi: kodutu ajas habet klaasitüki ja peeglikilluga, mõned krabistasid ja lugesid huviga prügikastist võetud vanu ajalehti. Ükskord õhtul hilja läksin Soome Instituudist, kus siis töötasin, prahti välja viskama. Oli pime ja prügikasti juures seisis üks suurt kasvu asotsiaal. Nii mulle vähemalt tundus. Hakkasin päris kartma, aga lähemale jõudes tundsin ära: oli hoopis kirjanike majas elav Jaan Kross, kes tegi hilisõhtust jalutuskäiku. Kottpimedas, pikas mantlis. Ta mõjus umbes nagu tema kuju praegu Harju tänava nurga peal. Jaan Kross oli muidugi väga huvitav ja hariv vestluskaaslane, kellel alati oli mõni eriline lugu jutustada. Mäletan, et ka seal prügikasti juures ta rääkis mulle ühe sellise loo.

Aga ühiskondlikel teemadel võiksid ehk kirjanikud rohkem sõna võtta küll, kuigi ilmselt neid asju ei saa tekitada, need tekivad. Ühel hetkel saab mõõt täis ja sa pead kirjutama, sest ei kannata enam välja. Tead, et võib-olla sellest pole mingit kasu, aga sa pead selle endast välja ütlema. Eks tellimustööd on ka, aga üldiselt see ise tuleb kuidagi. Tulema hakkab siis, kui harjud märkama ja teritad oma silma. Muidugi saavad kolumnistid kriitikat, et alatasa virisevad, aga eks oma rahulolematust ühiskonna asjadega võib ju väljendada ka huumoriga.

Laffranque: Ma ei tea, kas sellest mõttest julgen rääkida, aga me oleme siin seda omavahel arutanud. On üldiselt teada, et kui 1980ndatel hakkas Eesti iseseisvuse taastamise liikumine, mängisid loomingulised liidud, sh kirjanikud, selles tohutut rolli. Kui vaadata asjade käiku praeguses väga keerulises maailmas, siis jääb kohati mulje, et pigem kiputakse justkui lõhkuma seda loomeinimeste ühtsust. Sellel ei tohiks lasta üle võlli minna. Debatt näiteks selle üle, kes on teinud võõrvõimuga koostööd või kes teeb seda praeguse Venemaaga, on kahtlemata vajalik. Mingil hetkel tuleb aga mõelda, kuidas kaitsta oma loomeliite, et nad ei killustuks – et me mingites väga elulistes olukordades, nagu toona, ja tegelikult ka praegu, jääksime rahvusena püsima. Sõnal on jõud.

Berg: Vaatamata sõjale, mis praegu on Ukrainas, kerkivatele hindadele ja muudele väiksematele muredele on meil siin ikkagi üsna hea elu. Tekib illusioon, et see kestab igavesti ja ettevaatuseks või hirmuks pole põhjust. Meil on justkui luksus olla lõdvad.

Tõdesite aastal 2017 ühes intervjuus, et Euroopa on muutunud. Kahtlemata on olukord selle ajaga võrreldes veelgi muutunud.

Berg: Jah, loomulikult Euroopa on muutunud. Euroopas käib sõda. (Seltskonnaga liituvad Maimu Bergi kaks vanemat lapselast, Julia Laffranque’i pojad.)

Laffranque: Mu lastel on kindlasti raske olnud, sest nad on Prantsusmaal väga lähedalt kogenud terrorismiohtu, teinud läbi koroona – ja nüüd sõda. Kui mõtlen oma lapsepõlvele, siis toonane külm sõda oli ka muserdav, aga teistmoodi. Euroopast on kadunud kirg ja vaimsus, mis saatsid 1990. aastaid ja Euroopa Liidu laienemist, aga loodetavasti see käib lainetena.

Berg: Väga palju oleneb sellest, kuidas läheb Ukrainal. Piisab ühestainsast valest liigutusest, et tõmmata sõtta teisedki riigid ja NATO. Saame loota, et Ukraina saavutab märkimisväärset edu, et oleks võimalik hakata rahu sõlmima Ukraina tingimustel. Oleme sõja tõttu sattunud piirkonda, kuhu meeleldi ei tulda enam. See võib hakata meid muust Euroopast tasapisi eraldama. Me tahame ja julgeme minna vanasse Euroopasse, aga sealt ei tulda enam endise muretuse ja huviga siia. Oleme nagunii geograafiliselt Euroopa provints, aga niiviisi oleme provintside provints, ääremaa. See on ka meile hetkel halb mõju.

Laffranque: Nendes ringkondades, kus liigun, kurdetakse pinnapealsuse üle: informatsiooni tuleb palju, aga kui sellesse ei süveneta, siis kui tõsiselt võetav see on? Kuidas see mõjub inimeste mentaliteedile? Või siis see, et sageli öeldakse üht, aga võib-olla mõeldakse teist. Kui see vastuolu inimeses kaua koguneb, siis see võib ka plahvatada.

Berg: Tolerantsusega on ka imelikud lood. Mis siis õieti on see lõputu ja kriitikavaba sallivus, kuhu me sellega jõuame? Ülepingutatud sallivus ühtede suhtes võib muutuda põhjendamatuks sallimatuseks teiste suhtes. Aeg-ajalt puhkevad liikumised, nagu Me Too, võivad küsitava hea kõrval kaasa tuua hoopis kellegi kannatused.

Laffranque: Muidugi polariseerumine: dialoogi ei ole, ei kuulata üksteist, vastandamist kasutatakse ära. Võib-olla mõeldakse vähem selle peale, millised on kaugemad ja ühised huvid. Näiliselt mõeldakse kaugemale küll, näiteks rohepöörde puhul. Aga kas selle saavutamise vahendid on õiged?

Berg: Kas see, kui Eesti pannakse tuulikuid täis ja sinna vahele päikesepaneelid, on rohepööre?

(Üks poiss kõneleb, et talle teeb muret see, mis Taiwani ümber toimub. Sealsele suurele ida ja lääne vastasseisule tuleks pöörata samavõrra tähelepanu kui Ukraina sündmustele. Kui lääne ühtsus mureneb, võidakse see kurjasti ära kasutada.)

Kas saab esile tuua ka mõne positiivse muutuse? Mulle teeb rõõmu, et noored on sedavõrd ärksad.

(Teine märgib, et see on nõnda tänu sellele, et praegused noored ei ole pidanud kasvama Nõukogude korra all ning on saanud maailmas vabalt liikuda.)

Laffranque: Olgugi see armastus vilets, on vaatamata virtuaalsusele ja pinnapealsusele kuskil sügavas peidus ikkagi tunded. Kui neid osatakse välja tuua …

Berg: Jah, julgust tundeid välja tuua on praegu kindlasti rohkem.

Laffranque: Loodame ka oma kirjanduspäevaga kasta seda pinda. See pinnas on olemas, see tuleb üles leida ja seda tuleb toetada, et inimesed julgeksid iseendaks jääda.

Berg: Selleks peab olema õhkkond, kus nad seda julgevad.

Laffranque: Turvalisus algab ju tegelikult kodust, aga johtub ka sellest, mis toimub koolis ja ühiskonnas. Turvatunne kõige laiemas mõttes on praegu kannatada saanud.

Berg: Kirjandus on küll üks asi, mis loob turvalise õhkkonna, kuigi ennist ütlesin, et mina enam endise kirega ei loe. Kirjandust armastatakse. Seda on näha kirjanduspäeval, see on nagu laulupeol: inimesed on kõik üksteise vastu nii kenad ja viisakad. Kirjandus ühendab ja õilistab.

Laffranque: Kirjandusest saab ammutada jõudu, mida meile on väga vaja. Kui ma sõidan rongiga või bussiga, näen, et ei olda ainult telefonis, loetakse ka raamatuid. Iga kord tahaksin sellise lugeja juurde minna, kas just kallistada, aga öelda, eriti kui tegu on lastega, et see on nii tore.

---

Tagaranna kirjanduspäev

Tagaranna kirjanduspäeva peetakse Saaremaa põhjarannikul 2018. aastast peale. Idee autor on kirjanik Maimu Berg. Tänavu astuvad kirjanduspäeval üles Leelo Tungal, Maarja Kangro, Valdur Mikita, Tauno Vahter, Kristiina Ehin ja Silver Sepp. Esitletakse Vaino Vahingu jutukogu „Meeter riiet tüdrukule“. Musitseerivad Rein Orn ja Lembit Uustulnd, avatud on keraamik Mall Kivimaa näitus ning Playmobili muuseumis loeb lastele jutte Pille Kannisto. Ette kantakse lühinäidend „Hloptšik“, mille on Maimu Bergi novelli põhjal lavastanud Raivo Adlas ja Piret Kuub. Mustjala festivali raames esitab Andres Raag Tagarannas Patrick Süskindi monodraama „Kontrabass“. Rohkem infot leiab Facebooki-küljelt „Tagaranna kirjanduspäev“.