Luulesalv – Lõhmussõhäitsmetsäi

TRIINU LAAN

Lõhmussõhäitsmetsäi

Trifiide päiv, õnnõgi et trifiide asõmõl omma’ mõtsa maahavõtmisõ massina’ 
nuu’ omma’ mu elotusõ sisse piiranu, jürässe’, haukasõ’, nätsütäse’
üül ja pääväl ummi ravvatsidõ lõugu vaihõl ello,
surbva’ ütesugumadsõs lögäs maad, haina, mutukit ja kunnõ.

A ti kunna’, pagõgõ iist, hoidkõ hindit, pankõ ketti uma’ pini’ ja latsõ’ 
näid jalota’ võiti sõs, ku mi ütlemi, et või ja sääl õnnõgi, kon mi ütlemi, et või.
Ja ku ti umast elotusõst vällä tulõti, pankõ parõmb maski’ ette, ti perismaalasõ’,
ti hengeõhk piät tulõma läbi filtri, kõnõlõmalda ti keelen kõnõld sõnnust.

Ja ku ti uman keelen kõnõlõti, sõs parõmb ku tiiti tuud tassa ja uma aho takan.
Tegeligult, taa olõkina-i määneki kiil, om erikujo murdõ murrak ku tuudki,
õkva vällä ülden – ti lihtsähe kõnõlõt võlssi! Ti latsõ omma’ edimädsest sõnast pääle,
oll´ tuu sõs „imä“ vai „esä“, võlssi kõnõlnu. Puuduligult. Näide imäkiil või vabalt olla
suahiili, puštu vai mõni ammu välläkoolnu, a erikujo murdõ murrak 
tuu om ilmvõimalda, sündümäldä ja ohtlik mi ütiskunnalõ ja tulõvigulõ.

Ti imäkua’ omma’ mi uma’ – saadami ti pangakonto pääle rahha ja
samal aol topimi uma’ käe’ ti imäkodadõ sisse ja kisumi säält vällä
latsi, pall´o latsi, mi riigile, esämaalõ. Mille nii vähä? Mi tahami inämb latsi,
mi koolõmi jo vällä ku ti ei sünnütä meile latsi, mi massami jo häste,
kuigi inämbüs tuust latsõrahast lätt ti kõrist alla. Mi ei usu, et kiäki teist,
kellele mi latsi sünnütämise iist rahha massami, tuu iist midägi mõistlikku tiissi.

A ti sünnütäge õks, selle et kiäki piät jo tulõvigun ka istma noidõ massinidõ pääle,
miä kõkkõ elävät ütesugumadsõs mülgähtüses nätsütäse’.
Ja ku ti tahat tuulõ vasta nakada, sis mi ütle jo kõrraga är’, et niimuudu
jääs hulk inemiisi ilma tüüldä. Niimuudu või jäiä’ viil hulk elävät är’ häötämädä.

Nuu’ latsõ’, kedä ti sünnütät, nuu’ pankõ kuuli. Meil omma’ hää’ kooli’.
Ülearvo suurõ’ ja kavvõl, a umbõlõ hää.’ Mi annami kõigilõ haridusõ.
Karjakaupa, nii tulõ odavamb. Midägi ei olõ’ tetä’, om odavamb.
Noilõ, kiä karjan toimõ ei tulõ, noilõ annami diagnoosi ja abiraha.

Kõrvaklapi’. Võtkõ kõrvaklapi’, mi massami nuu’ kinni, naa’ omma’ hää’ kalli’ kõrvaklapi’,
et ti ei kuulõssi, kuis mi sõamassina’ tümistäse’ ti edevanõmbidõ maiõ pääl,
kon mi teil inämb ellä’ ei lupa’. Saagõ ummõhtõ arvo, tuu om mi kõigi huvidõn.
Teil olõs võinu viil pall´o hullõmbahe minnä, a mi ollimi ti vasta hää’ – ti saiti jo kõrvaklapi’!

Ti tekke koton pauku, pall´o pauku, imäkodadõ sisse, et sünnüssi inämb latsi!
Mi teemi pauku ti maa sisse, mi sülgämi ummi paukõ ti õhku, et seo maa kotussõvaim
unõhtasi uma nimegi, käänässi hinnäst sügäväl maa-alotsõn oosõn kerrä ku lats imäihon
ja ei tulõssi säält inämb kunagi vällä.

Jälle unõnägo täämbä üüsse. Maa es kõnõlõ inämb inemisega.
Virguda hiitümisega ja olla’ katõvaihõl, kuna tuu juhtus,
kas sõs, ku koolõs viimäne inemine, kiä mõist üteldä vällä sõna
„lõhmussõhäitsmetsäi“ vai joba varramba.

Terve mu iho kisendäs: vällä!
Ma joosõ ihoalastõ uma elotusõ trepi pääle ja saisahta.
Lumõkibõnit satas mu näo, mu pall´a iho pääle,
tunnõ egä kibõna külmä pututust ütsilde,
egä tuu ütsik pututus om ku kipõn luutust.
Ma olõ eloh, maa viil kõnõlõs inemiisiga,
kiil, midä passi ei keeleski nimmada, eläs viil.

Triinu Laan on kirjanik, kultuurikorraldaja ja viie lapse ema ning elab Põlva kihelkonnas. Tema looming haarab õhust Lõuna-Eesti meeleolusid ja vaimu ning hoiab sidet looduse ja pärimusega.

 Jan Rahman

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht