Juhan Maiste: „Olen kahtleja ja autoriteetide suhtes nii mõnigi kord tõrges. Siiani ei oska ma vastata küsimusele, kelleks tahan saada.“
Võimukorralduse reformita ei ole Eestil väljapääsu ei tõelistest ega lavastatud kriisidest.
Hannah Segerkrantz: „Mul on komme ennast oma projektidest välja disainida. Mulle ei sümpatiseeri autoritaarne autoripositsioon.“
Demokraatlik enamus näeb elurikkas ja viljakas haljasalas selle õunte, pähklite, okste, lehtede ja lindudega ebameeldivat probleemi.
Stsenarist Andra Teede vahendab telesarja „Õnne 13“ pikaajalise kirjutamise kogemust ja vastab mõnele kriitikanoolele.
Muusika on siiski Maria Fausti nimelise masina kõige olemuslikum osa. Masina, mis filtreerib ja sünteesib stiile, loob rütme, meloodiaid ja kakofooniat.
Naiskirjanikud ei ole tegutsenud vaakumis. Nende teoseid on loetud ja neile on reageeritud; nemad ise on kursis olnud ja kaasas käinud oma aja mõttesuundadega.
Põhiseadust saab ju muuta, ent vaevalt nõustub rahvas eesti keele taandamisega üleilmakeele (praegu lihtinglise) kohalikuks murrakuks – rahvahääletuseta kirjakeele normist lahti ei saa.
Fenno-Ugria 2022. aasta hõimupäevade konverentsil arutleti, mida tähendab soome eepose „Kalevala“ häll ja Venemaa geopoliitiline vallutus eestlastele, soomlastele ja karjalastele.
Velmet kirjeldab, kuidas pastöörlased üritasid bioloogilise tehnika abil luua bioohutumat maailma ja selles läbi kukkusid. See kõlab koroonaviiruse pandeemia aegses maailmas ülimalt aktuaalselt.
Repliik
470aastane teadusraamatukogu hakkab triivima vanaraamatu kahemõttelisse hämarmaailma, kuid just raamatute vanadusest on midagi õppida nüüd, kui nende sisu enam ei morjenda.
Võib-olla on Lilli Luuk uus tumekirjanik. Tema teoste tundetoon on pingestatud ja ehe, kuid liiga kaua kestes paneb piinav minoor lugeja taluvuse proovile.
Võib aimata, et šokiteatri laeng tuleks vastu võtta iroonia kaitsemaskis ja võimalikult kõrge valulävega, paindliku ja karastunud sarkasmitajuga. Ent see pole kerge.
Mihkel Ilusa ja Marten Esko multimeedium oli näitus, etendus, osalusrituaal, mõistatusmäng ja iselaadne katkendlik lugu, mille puhul oli eelkõige tähtis küsimus „kuidas?“.
Momir Novaković: „Akordion on üks raskemini mängitavaid pille, mis puutub heli juhtimise detailidesse ning oma keha koostoimesse akordioni ja selle lõõtsaga.“
Tempomuutuste tihedas padrikus juhatas teed dirigent Arvo Volmer, kelle kontakt solistiga näis rõõmustavalt tihe.
Leslie Moody Castro: „Mõtlen tekstidest kui objektidest, justkui tillukestest arhitektoonidest, mis on ehitatud üles lausehaaval ja millest saab tasapisi projekti lahutamatu kontseptuaalne osa.“
JÜRI KOLK
Kuigi festivali eesmärk oli esitleda neidudekoore, mitte näiteks uudisloomingut, ei tähenda see, et neid kahte poleks saanud mitmekesisuse nimel omavahel rohkem põimida.
„Amsterdam“ on tõepoolest improvisatsioonihõnguline, kuid seda sõna halvimas mõttes. Linnaga seostuv kanepisuits selgitaks sobivalt filmi laialivalguvust.
Diāna Tamane näitusest „Poolarmastus“ ja Juhan Kuusi dokfoto keskuse lapsepõlve kujutavast väljapanekust kiirgab turvalisust, julgust ja siirust, seal eksponeeritu ei ole võimendatult erootiline ega kohatu.
Koreograafia plaanis on Külli Roosna ja Kenneth Flak äratuntava käekirjaga loojad, kelle käsutuses on nüüdistantsu kogu arsenal.
Jaune Kimmeli kirjutatud ja lavastatud „Ki(i)vi südamel“ peidab avaraid võimalusi. Aga enne tuleks see vormistada, lõpetada ja viimistleda.
Jüri Arraku universumi looja on nüüd lahkunud, paljud jäävad temast puudust tundma. Kuid tema universum ise jääb meiega ja võime olla tänulikud.
Baltimaade kunstifestival oli veepiisk New Yorgi hiiglaslikus kunstielus, kuid just sellistest piiskadest koguneb värske vesi, mis muudab ehk midagi ka elus.
Diana Harteni postitantsulavastuses „Behind My Skin“ on postitantsu tegelikult vähem kui reklaami põhjal võib arvata.
Täispikk kontsert Räätsa muusikaga oli kui sõit karussellil, millelt maha astudes puperdas süda veel motoorsete rütmide taktis, kuid mõte uuele ringile minekust tekitas meeldivat elevust.
kontsert „Autoritund. Jaan Rääts 90“
I Tallinna noortekooride festivali kontsert Tallinna Jaani kirikus
Baltimaade kunstifestival New Yorgis
Diāna Tamane isikunäitus „Poolarmastus“
Rakvere teatri „Ki(i)vi südamel“
tantsulavastus „Külli Roosna ja Kenneth Flaki „Singulaarsus“