Heli põhja!

Baltimaade kunstifestival oli veepiisk New Yorgi hiiglaslikus kunstielus, kuid just sellistest piiskadest koguneb värske vesi, mis muudab ehk midagi ka elus.

KRISLIN KÄMARA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Baltimaade kunstnike festival „Baltic Art @ Big Apple – Volume UP!“ New Yorgis 9. – 25. IX. Toimumispaigad Grace Exhibition Space, Morus Museum, Thompson Park ja La Plaza Community Garden Manhattanil. Kuraatorid Al Paldrok, Ieva Nagliņa ja Laura Feldberga, New Yorgist Mara Catalan ja Adriana Varella.

9. septembri õhtu Manhattani ühes huvitavamas piirkonnas East Village’is. Kui galeriile lähenesin, ei olnud ühtegi märki, et seal midagi toimuma hakkab või et galeriis näitus on. Ka see kuulub New Yorgi juurde: põnevad paigad ei karga näkku. Ukse kohal oli suur roosa valguskast, kuid ei sõnakestki tegevuskunsti festivali „Baltic Art @ Big Apple“ kohta. Ometi oli avaõhtu „Volume Up!“.

Kui aga nägin näitusel esindatud kunstnike nimekirja ja esimesena seal üle maailma tuntud helilooja Arvo Pärdi nime, muutusin tähelepanelikuks. Millised Pärdi teosed on välja pandud ja kuidas neid näidatakse? Keset videokunsti, graafikat, raamatuid ja fotosid oli väljas ka Arvo Pärdi, Mart Lille ja Toomas Velmeti 1976. aasta heli-performance’i dokumentatsioon. Teades, mis aeg siis Eestis valitses, avaldas see muljet.

Vilma Petkevičiūtė Duplantier’ ja Al Paldroki ühine performance „Viimased paganad“ New Yorgi East Village’i kogukonna aias.

Taje Paldrok

Näituse avamine elava perfor­mance’iga on hea formaat, mida võiks sagedamini esineda. See kaasab ja liidab publiku kunstnikuga ja ka omavahel. Duo Artemis Beastsi ehk Leedu tegevuskunstniku Vilma Petkevičiūtė Duplantier’ ja New Yorgis tegutseva Shelly Voorheesi performance äratas huvi ja tekitas küsimusi. Kas see, mis toimus, oli inimese ja inimlooma mäng? Või lihtsalt looma ja inimese mäng? Kes otsustab, milline jälg meist maha jääb? Kui palju jälgi me maha jätame? Väike etendus oli visuaalselt veelgi põnevam, kui oleks oodata osanud, samuti selle käigus sündinud teos: mustal taustal palju üksteisest läbi põimunud valgeid jooni. Performance’i lõppedes kinnitati see valgele seinale märgina toimunust. See ei olnud avamisõhtu ainuke teos, mis sündis publiku silme all ja jäeti galeriisse vaadata näituse lõpuni. Hea lahendus ja ka lisaväärtus avamispublikule.

Ruumi hakkas tasapisi suitsu tulema. Artjom Astrov jagas oma mõtteid ja hakkas muusikat mängima. Marta Vaarik pani suitsu põlema, kõndis rahva sekka suure sinise IKEA kotiga, mille sees oli hiiglasuur pehme must-valge mänguloom. Siis hakkas ta selle sisu välja kiskuma: mõni koht andis kergemini järele, mõnega tuli vaeva näha. Vaatajate silme all jooksis mänguloom soolikatest tühjaks. Vaarik puges sinna sisse ja temast sai suur (mängu)loom, kes igatses vaatajate – teiste inimeste hellust ja kallistusi. Miks on täiskasvanuna nii raske seda välja öelda? Kas inimesed ei suuda hellust jagada midagi lõhkumata?

Pärast pausi alustanud Läti kunstniku Ieva Nagliņa tegevus mõjus meditatiivse maalikunsti sõõmuna. Nagliņa kandis valgele seinale roosakaspunase värviga suure ruudu. Tema rahulikud, aeglased ja austust avaldavad liigutused lausa panid teda jälgima. Ühel hetkel kandis ta värvi ka oma käele ja põsele ning hakkas publiku seas liikuma, puudutades vaatajate põske või kätt, ise paludes, et need värvi teistele edasi kannaksid – ikka põselt põsele ja käelt käele. Mida oleme valmis vastu võtma? Mida mitte? Kas Ieva Nagliņa tegevus pidi sümboliseerima verd inimnahal? Kas see oli positiivse või negatiivse ühenduse märk? Kas igapäevaelus mõtleme, kellega ja kuidas ühendatud oleme? Millised ühendused on meie vaba tahe, millised meile peale surutud?

Suhteliselt rahulikult alanud avaõhtu kulmineerus Non Grata võimsa, isegi šokeeriva etteastega. Juba installatiivne osa oli kergelt jahmatav: rippuvad juuksurikoolidest tuttavad mannekeenipead, relvad, ristilöödud alasti naisefiguur. Sellele lisandus tugev plastiku põlemise lõhn ja suits. Osa publikust lahkus, mõned tulid juurde, Non Grata sai hakkama millegagi, mis ärritas ka New Yorgi kunstipublikut. See oli päris elu adekvaatne peegeldus.

Mõtlesin, kas käitume Ukraina sõja suhtes samamoodi: astume lihtsalt kõrvale, läheme ära. Performance’isse ei sekkutud, keegi ei püüdnud seda lõpetada. Olen veendunud, et just niiviisi tuleb rääkida Ukrainas toimuvast ja just suurlinnas, nagu on New York.

Performance’i puhul peetakse tähtsaks eelkõige seda, mis tekib kohapeal ja spontaanselt, kuid ei tohi alahinnata ka köögipoolt ja tarka kuraatoritööd. Seda oli festivali avamisõhtul nii-öelda õhus tunda: heas mõttes tervik, järjekord ja pausid olid paigas. Just selline kunstisündmus, kus miski ei olnud must-valge, kus ei olnud õiget või valet, kus said tekkida teistmoodi, oma mõtted. See oli veepiisk New Yorgi hiiglaslikus kunstielus, kuid just sellistest veepiiskadest koguneb värske vesi, mis muudab ehk midagi ka elus.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht