Tee ilu ja tõe juurde vabastab
Juhan Maiste: „Olen kahtleja ja autoriteetide suhtes nii mõnigi kord tõrges. Siiani ei oska ma vastata küsimusele, kelleks tahan saada.“
Kriis kriisi otsa
Võimukorralduse reformita ei ole Eestil väljapääsu ei tõelistest ega lavastatud kriisidest.
Nemad vä? Nemad saadame tuleriidale
Kirjutan naistest
Mõttepaus. Eesti riigis mähitakse naised ja lapsed pealtnäha pehmesse kombinesooni. Sel nädalal loetakse riigikogus peretoetuste eelnõu, mille järgi peaks kolmelapseline pere uuest aastast saama…
Krutskeid täis kanepibetoon
Hannah Segerkrantz: „Mul on komme ennast oma projektidest välja disainida. Mulle ei sümpatiseeri autoritaarne autoripositsioon.“
Linnasissi metsaviljelus. Huligaanne essee
Demokraatlik enamus näeb elurikkas ja viljakas haljasalas selle õunte, pähklite, okste, lehtede ja lindudega ebameeldivat probleemi.
Kas ja kui sotsiaalne siis on „Õnne 13“?
Stsenarist Andra Teede vahendab telesarja „Õnne 13“ pikaajalise kirjutamise kogemust ja vastab mõnele kriitikanoolele.
Maria Fausti nimeline filtreerimismasin
Muusika on siiski Maria Fausti nimelise masina kõige olemuslikum osa. Masina, mis filtreerib ja sünteesib stiile, loob rütme, meloodiaid ja kakofooniat.
Tartus loeti Reed Morni ja muudki
Naiskirjanikud ei ole tegutsenud vaakumis. Nende teoseid on loetud ja neile on reageeritud; nemad ise on kursis olnud ja kaasas käinud oma aja mõttesuundadega.
Eesti keel on põhiseaduse kaitse all
Põhiseadust saab ju muuta, ent vaevalt nõustub rahvas eesti keele taandamisega üleilmakeele (praegu lihtinglise) kohalikuks murrakuks – rahvahääletuseta kirjakeele normist lahti ei saa.
Karjala saatus Soome ja Venemaa vahel
Fenno-Ugria 2022. aasta hõimupäevade konverentsil arutleti, mida tähendab soome eepose „Kalevala“ häll ja Venemaa geopoliitiline vallutus eestlastele, soomlastele ja karjalastele.
Pastöörlik maailm
Velmet kirjeldab, kuidas pastöörlased üritasid bioloogilise tehnika abil luua bioohutumat maailma ja selles läbi kukkusid. See kõlab koroonaviiruse pandeemia aegses maailmas ülimalt aktuaalselt.
See hea, odav ja turvaline tuumaenergia
Repliik
Füüsik Valter Kiisk imestab Sirbis[3]: „Seda hämmastavam on tõdemus, et…
Oleviste raamatukogu – kurioosum või kalliskivi?
470aastane teadusraamatukogu hakkab triivima vanaraamatu kahemõttelisse hämarmaailma, kuid just raamatute vanadusest on midagi õppida nüüd, kui nende sisu enam ei morjenda.
Pimesikumäng
Võib-olla on Lilli Luuk uus tumekirjanik. Tema teoste tundetoon on pingestatud ja ehe, kuid liiga kaua kestes paneb piinav minoor lugeja taluvuse proovile.
Kus on su kodu, neljas ahv?
Võib aimata, et šokiteatri laeng tuleks vastu võtta iroonia kaitsemaskis ja võimalikult kõrge valulävega, paindliku ja karastunud sarkasmitajuga. Ent see pole kerge.
Kestvasse olevikku sulgumise masin
Mihkel Ilusa ja Marten Esko multimeedium oli näitus, etendus, osalusrituaal, mõistatusmäng ja iselaadne katkendlik lugu, mille puhul oli eelkõige tähtis küsimus „kuidas?“.
Avastamisväärne klassikalise muusika instrument akordion
Momir Novaković: „Akordion on üks raskemini mängitavaid pille, mis puutub heli juhtimise detailidesse ning oma keha koostoimesse akordioni ja selle lõõtsaga.“
Kaks sümfooniat ja hõrk viiulikontsert
Tempomuutuste tihedas padrikus juhatas teed dirigent Arvo Volmer, kelle kontakt solistiga näis rõõmustavalt tihe.
Artishoki biennaalil maailma teisest otsast
Leslie Moody Castro: „Mõtlen tekstidest kui objektidest, justkui tillukestest arhitektoonidest, mis on ehitatud üles lausehaaval ja millest saab tasapisi projekti lahutamatu kontseptuaalne osa.“
Tuttava linna tuled – Minu Puka
JÜRI KOLK
Kui kiikaks vaid omailmast kaugemale
Kuigi festivali eesmärk oli esitleda neidudekoore, mitte näiteks uudisloomingut, ei tähenda see, et neid kahte poleks saanud mitmekesisuse nimel omavahel rohkem põimida.
Film nagu kanepisuits
„Amsterdam“ on tõepoolest improvisatsioonihõnguline, kuid seda sõna halvimas mõttes. Linnaga seostuv kanepisuits selgitaks sobivalt filmi laialivalguvust.
Poolarmastuskirjad
Diāna Tamane näitusest „Poolarmastus“ ja Juhan Kuusi dokfoto keskuse lapsepõlve kujutavast väljapanekust kiirgab turvalisust, julgust ja siirust, seal eksponeeritu ei ole võimendatult erootiline ega kohatu.
Abstraktsel liikumisväljal
Koreograafia plaanis on Külli Roosna ja Kenneth Flak äratuntava käekirjaga loojad, kelle käsutuses on nüüdistantsu kogu arsenal.
Metsik teatrielamus mahajäetud piiritusevabrikus
Jaune Kimmeli kirjutatud ja lavastatud „Ki(i)vi südamel“ peidab avaraid võimalusi. Aga enne tuleks see vormistada, lõpetada ja viimistleda.
Huvitavalt sõlmitud kunstnik
Jüri Arraku universumi looja on nüüd lahkunud, paljud jäävad temast puudust tundma. Kuid tema universum ise jääb meiega ja võime olla tänulikud.
Heli põhja!
Baltimaade kunstifestival oli veepiisk New Yorgi hiiglaslikus kunstielus, kuid just sellistest piiskadest koguneb värske vesi, mis muudab ehk midagi ka elus.
Jüri Arrak 24. X 1936 – 16. X 2022
Postitants legitiimsuse ja õilistuse otsinguil
Diana Harteni postitantsulavastuses „Behind My Skin“ on postitantsu tegelikult vähem kui reklaami põhjal võib arvata.
Mis muud, kui edasi!
Sel suvel saatsid mind…
Stiilipuhas, nooruslik ja uljas
Täispikk kontsert Räätsa muusikaga oli kui sõit karussellil, millelt maha astudes puperdas süda veel motoorsete rütmide taktis, kuid mõte uuele ringile minekust tekitas meeldivat elevust.
