Televiisori ja külmkapi võitlus on sel korral Venemaal lõppenud teleri ehk zombikasti ülekaaluka võiduga.
Tšehhovi ja Gorki tekste ühendab reaalsuse ja unistuste vastandlikkuse rõhutamine, rahulolematus olemasolevaga, aga ka oskamatus sellest välja saada.
DIY kui tegevusprintsiip oli külma sõja ajal peamiselt lääne fenomen. Ida-Euroopas oli samizdat ning suuremates Nõukogude Liidu linnades tehti korterikontserte.
Kui kultuur seegi kord võimekat ministrit ei saa, siis ei ole lootust mitte üks raas.
Oma stiilses rafineeritud rämeduses hingav „Suvitajate“ lavastustervik on ere, teatraalne, suurejooneline, trupi elaan ja hasart lükkab loo hea hooga jooksma.
Andres Puustusmaa: „Viimasel Venemaa-aastal tuli nii palju tööpakkumisi, et mul oli kaks aastat ette planeeritud ja olin tõelise dilemma ees, mida siis teha. Siis algas sõda ja kõik oli ühtäkki selge.“
Esper Linnamägi: „Kui tahta Eestis tegutseda klassikalise muusika valdkonnas, siis mulle on EFK valikuna ideaalne.“
Kui silmas pidada vajadust suurendada kaitsekulutusi 3-4%-ni SKTst, siis ei saa see toimuda nii, et veelgi kõrgema käibemaksuga maksustatakse neid, kes 70–80% kulutavad toiduainetele ja eluasemele.
Kogumik „Kohtumised“ annab aimu kirjaniku ja tõlkija suhtest. Sellega on nagu armastusega: võib olla nii ja naa.
Sõja tingimustes festivali korraldamine on võimatu, aga et järjepidevust mitte katkestada ning hoida ukraina kultuuri maailmakaardil, otsustati festival sel korral läbi viia hoopis Eestis ja Kreekas.
Kuna lavastuse „Issanda loomaaed“ kontseptsioon on ühtaegu ambitsioonikas ja seejuures rabe, on raske öelda, kas lavastaja täitis enda seatud eesmärgi ja sai soovitud vastused.
Traditsioonilisel viisil ei ole enam ammu ehitatud. Nüüd on aeg siinsete ehitusmaterjalide võimalused taas avastada ning neile tänapäevalgi kasutus leida.
Kuna inimesele on omane enesepettus ja tal on raske aru saada, et kestlik ühiskond saab olla vaid loodusühiskond, ongi parim, mida teha, looduse otsustav tõmbamine demokraatiaprotsessi.
Talvike Mändla luulekogus „Käed“ on esil eneseotsingud, oma koha leidmine, inimeste head ja vead ja leppimine ebatäiuslikkusega.
Kas peaksime sihiteadlikule omakasule orienteeritud egokesksed metsarüüstajad, rohealade tihehoonestusega „täistegijad” linnaruumis jt ülikasumite ahnitsejad hingekirurgilisele sundravile saatma?
Almanahh „Grafomaania“ kui kirjanike liidu noorte tagurpidimäss
Reijo Roosi debüütkogu, kus armastusluulekitš kohtub graafilise eksperimendiga ja vabavärsiline reisikiri abstraktsemate riimi- ja rütmimängudega, ei ole siiski rosolje.
Juuraajastu-sarja saurusefilmide tegemise käigus on võetud vastu väga kummalisi otsuseid visuaali nimel, aga sisukuse kahjuks.
Mõnikord säilivad nähtused just äärealadel ja ebamääraselt, nii et pole lihtne aru saada, et midagi üldse olemas on.
Eeslinna avaliku ruumi kvaliteedi parandamise ja uue ruumiga saab muidu igava ja üksluise elukoha kujundada atraktiivsemaks ja sotsiaalselt sidusamaks.
„Keeris“ on palju rahulikum ja südamlikum film, kui osati oodata. Sõna „rahulik“ tuleb muidugi mõista Gaspar Noé loome taustal.
EKA lõpunäitusel domineerisid identiteedi, ontoloogilise pöörde ja uusmateriaalsuse teema, sotsiaalsusest oli saanud nüüdiskunsti saatev kõnemaneer.
Ruumilooja saab vahekasutuse ja installatsioonidega unustatud hoone taas rambivalgusesse tõsta ning suurendada linlaste huvi ümbritseva keskkonna vastu.
Laulud ja lood, mis raamatus esindatud, on hea läbilõige Jaak Sooääre muusiku- ja loometeest. Esimesed pärinevad juba 2000. aastast ja varasemast.
Inga Lāce: „Pean pöörduma tagasi siinsele tasandile, rääkima inimestega, et mõista, kuidas keskkonnanarratiivid on põimitud meie ajalukku.“
Tõlkeuuringuis ei piirduta teksti lingvistilise analüüsiga, vaid uuritakse murrangulistele muutustele aluse pannud isikute ja kultuurivahendusviiside lugu, tõlke toimimist kultuurikontekstis.
On äärmiselt ebatõenäoline, et korrektse kirjakeele saab tõenduspõhiselt tuletada laialdaste keeleandmete pealt.
Peeter Laurits ei otsi üksnes vallutajapilguga tabatud kauneid kaadreid, vaid ka tuhandeid silmapaare, kes teiseltpoolt objektiivi talle vastu vaatavad.
Cooperi ja Gorferi koostööpartnerite utoopia ei mahu ainult renessansi korra- ja tasakaalutaotlusse, selles on ka manerismi ja juugendi kõikehaaravust.
Art Leete, „Komid ja arktiline animism“
Anne Lange, „Ajalugu ja tõlkimine“
Kadri Vider, „Sõna vabadusest, andmepõhiselt“
Intervjuu Artishoki biennaali kirjutaja Inga Lācega
Mari Poom, „Elu linna taga. Valglinnastumise alternatiivid“
Tüüne-Kristin Vaikla, „Poeetilise ruumi äratamine“
Margus Ott, „Argidialektika VIII. Spetsialist ja generalist“