Komid ja arktiline animism

Mõnikord säilivad nähtused just äärealadel ja ebamääraselt, nii et pole lihtne aru saada, et midagi üldse olemas on.

ART LEETE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Usundiloolane Ivar Paulson (1922–1966), kelle sünnist möödus hiljuti sada aastat,1 käsitles nii Põhja-Euraasia rahvaste usundit üldiselt kui ka permi rahvaste religiooni eraldi.2 Paulsoni sünteesi kohaselt ühendab ja vormib Põhja-Euraasia rahvausku sarnane kliima ja eluviis, permi rahvaste uskumuste iseloomu määrab aga soome-ugri keelesuguluse ühendav mõju. Komid elavad Põhja-Euraasia lõunapoolses servas ja moodustavad koos udmurtidega permi rahvaste grupi. Paulson ei maini komisid Põhja-Euraasia elanikena (isegi mitte nende naabritena) ja algupärane permi usund on tema järgi udmurdi usund. Komidel pole usundiloole justkui midagi mõistlikku öelda. Milles siis asi? Miks komid Paulsoni arust millekski ei kõlba?

Kliima ja kultuur rikuvad komi usundi?

Paulson tunnistab, et kuigi Euraasia Arktikat asustavad mitut päritolu (näiteks soome-ugri-uurali, keti, tunguusi ja paleo-siberi) rahvad, ühendab neid kõiki märgatav ökoloogiline ja ajalooline samalaadsus. Põhjaaladel põhjendab see „arhailine, sügav ja üldine kultuurisubstraat“ ka animistlike uskumuste lähedust. Kuigi komid on sealsamas ja sarnaseid jooni põhja väikerahvastega (küttimise ja kalapüügi suur osa tulunduses, lisaks veel põhjapõdrakasvatus) on lihtne märgata, ei sobi komid Paulsoni arust siiski sellesse ökoloogilisse kultuuripilti.

Põhjus on selles, et Paulsoni järgi on permi rahvaste algupärane tulundus põlluharimine ja seega on permi arhailine usund põllumajanduslik usund. Permi religioonis „peegeldub kogu rahvakultuuri, aga ka muutuva ühiskondlik-ajaloolise saatuse aluseks oleva ökotüübina agraarkompleks“. Ja seda prototüüpset ökotüüpi esindavad udmurdid, kes on seega permi usundi ehedad esindajad. Et udmurdi usund on põlluharijate usund, siis on ka komi usund põlluharijate usund.

Sellel, et komi animism niimoodi välja ei paista, on Paulsoni arust mitu põhjust. Aja jooksul toimusid komide elus laiahaardelised ja fundamentaalsed muutused, mis tegid võimatuks komi algupärase usundi säilimise. Esitan need asjaolud ajaloolises järgnevuses.

Esiteks on komid olnud idapoolsetest soomeugrilastest kõige kauem Vene riigi alamad ja vene majanduse ja kultuuri mõjuväljas. Paulsoni järgi allutasid venelased komid endale juba XI sajandil (mis on tõest kaugevõitu, tegelikult kulus selleks veel 300 aastat). Peaaegu tuhat aastat kestnud majanduslik ja kultuuriline sõltuvus soodustas kõige soomeugriliku minetamist ja unustamist.

Jahionn ja ait

Art Leete

Teiseks on komid ristitud XIV sajandil, palju varem teistest itta jäävatest uurali rahvastest. Pealegi osutus komide ristiusustamine täielikumaks, nad olid millegipärast kristlusele vastuvõtlikumad kui teised soomeugrilased. See võib tuleneda ajafaktorist, sest komidel on olnud rohkem aega kristliku elutunnetuse omandamiseks. Olgu komide ristiusulembuse kujunemise täpne mehhanism see või teine, igatahes on nad animismi vene õigeusu vastu vahetanud, ja seda ka oma südames, mitte ainult vormiliselt või moe pärast. Järgides üldist usundiuurimises valitsenud meeleolu, peab Paulson usundi kõiki sarnaseid jooni laenudeks venelastelt. Isegi komi mets pole soomeugrilik, sest metsavaimu deemonliku kuju on komid Paulsoni arust venelastelt laenanud.

Kolmandaks on komid rännanud põlluharimiseks ebasobivatele aladele (Paulson ei esita ajalist raami, aga suur komi ränne toimus XVII sajandil). Komi küttide ja põhjapõdrakasvatajate usund on põhimõtteliselt ikkagi põlluharijate usund. Agraarreligioon on metsa- ja tundrakeskkonnas lihtsalt ära rikutud, selle algupärane ehedus kadunud. Ökosüsteem kujundas seega küll teiste Põhja-Euraasia rahvaste usundid, aga kahjustas komi oma.

Võrreldes udmurtidega on komid Paulsoni hinnangul säilitanud vähem animistlikke uskumusi. Kui udmurdid oli vaid vormiliselt õigeusklikud, siis komide religiooni iseloomustab Paulson kui kaksikusku, milles kristlus on üle võtnud vähemalt poole. Näiteks toob Paulson esile, et komid on pea täielikult unustanud oma iidse taevausu. Osalt tegid komid seda oma algupärase ökoloogilise niši hülgamisest tingituna, teisalt aga seetõttu, et juba enne rändamist põhja ja itta olid komid „täielikult kristianiseerunud ja seejärel venestunud“. Taevajumal on aga omane põllumajanduslikule usundile ja seega tuleb komi taevajumala rekonstrueerimisel võtta appi udmurdid. Udmurtide usundis on vene laenud vähesed või ebaselged, säilinud on ehedus.

Komid on kaotanud kõik algupärase pea igas mõttes. Selles osas pole Paulson eriti originaalne. Paljud õpetlased, kes on vähegi olukorra üle mõtisklenud või võrdlevalt uurinud, on sama meelt. Seega ei saa Paulsoni meelest komide uurimise kaudu permi (ja üldse soome-ugri) arhailise usundi kohta palju teada. Tuleb välja, et komidel on kõik valesti, nende usundil puudub igasugune autentsuse hõng. Huvitav on Paulsoni arenguskeemi juures see, et esmalt kaotasid komid poliitilise, seejärel spirituaalse ja alles lõpuks ökoloogilise komponendi oma tõelisest, arhailisest elust ja usust.

Komi usundi ökoloogia

Vene kultuuri ja ristiusu mõju määra komide ajutegevusele on käsitlenud paljud õpetlased ning seda on hinnatud ja hinnatakse mitut moodi. Paulsoni meelest on udmurtide jätkuv ja selgem truudus animismile suuremaid põhjusi udmurtide eelistamisel tõelise permi usundi esindajatena. Komi usundi ökoloogia on pälvinud vähem tähelepanu, ent pole kindel, et kristlus on antud juhul mõjukam faktor kui keskkond.

Kuigi Paulsoni uurimused jäävad rohkem kui poole sajandi taha ja ta ise toetub permi usundi vaatlemisel suuresti Uno Harva (1882–1949, aastani 1927 Holmberg) käsitlusele3, kajastavad need siiski siiani laialt levinud arusaamu. Testimaks Paulsoni käsitlust, vaatan, mida on mõnes nendest küsimustest arvanud hilisemad teadlased, eeskätt Komimaal töötanud või siiani töötavad uurijad. Keskendun siinjuures ökoloogilistele muutustele komi usundi taustana, sest Paulsoni järgi oli keskkonnavahetus see viimane piisk, mis komi animismi kannatuste karika üle ääre ajas.

Veel enne kui venelased komid vallutasid ja ristisid, oli neil kujunenud kolmeosaline tulundusmudel – küttimine, kalapüük ja põlluharimine –, millele toetus elatusvahendite hankimine.4 XVI sajandil ja XVII sajandi alguses oli Põhja-Venemaal periood, mida nimetatakse väikeseks jääajaks. Kliima jahenes, piirkonda tabasid ikaldused ja näljahädad, senine tulundusstrateegia ei võimaldanud komidel enam piisavalt elatusvahendeid hankida. Tollasest Komimaast põhja ja itta jäävad piirkonnad kuulusid mansidele, kes kasutasid sealseid metsi hooajaliste jahialadena, ise elasid suurema osa ajast ida pool Uurali mägesid. Veel 1630. aastate alguses ulatusid mansi jahialad praegusest Komi pealinnast Sõktõvkarist idas ainult paarikümne kilomeetri kaugusele.5 Komid hakkasid neid alasid mansidelt ära ostma ning oma asustust kirdekaarde laiendama. XVIII sajandi lõpuks olid mansid kõik Uuralitest läände jäävad alad komidele müünud.

Esmapilgul paistab, et Paulsoni mõttel komidest kui juurteta uustulnukatest boreaalses metsavööndis on jumet. Samas ilmneb, et komide varasem tulunduskompleks kohanes uutes oludes väga hästi. Komide kolmeosaline tulundusmuster säilis kuni XX sajandini. Idapoolsemad asualad olid sobivad jahipidamiseks ja küttimise osatähtsus komi majanduses esialgu kasvas. Veel XX sajandi alguses olid jahindus ja kalandus komi meestest umbes poole põhiline tegevusala ja tõi 75% sissetulekust. Komide eluviisi ja usundi ökoloogia oli selleks ajaks olnud vähemalt tuhat aastat enam-vähem samasugune. On väga ebatõenäoline, et veel varasemal ajal omanuksid jahipidamine ja kalapüük väiksemat tähtsust. Seega ei tundu eriti tõelähedane seisukoht, et küttimine ja kalastamine oleksid komidele midagi uut ega seostuks arhailise maailmapildiga.

Talvised jahiretked, kuhu komi kütiartellid siirdusid mitmeks kuuks sadade kilomeetrite kaugusele kodupaigast, raugesid XX sajandi viiekümnendatel aastatel metsatööstuse ja kolhooside arengu tingimustes. Ühismajandid ei lubanud inimestel kaua kodust eemal viibida. Küttimist peeti mittetöise tulu teenimiseks ning meeste kõrvalehoidmiseks ühiselust sotsialistlikus külas, mis oli ikkagi kohalik tsivilisatsiooni ja progressi sümbol. Metsatööstuse areng tõi pärast Teist maailmasõda kaasa metsloomade arvukuse vähenemise, mis samuti tingis jahipidamise taandarengu.6

Tulles veel tagasi väikese jääaja juurde, siis küttimine ja kalapüük olid komi tulundusalad nii enne kui ka pärast seda. Komid rändasid põhja ja itta, et mitte muutuda, et säilitada nii harjumuspärane eluviis kui ka maailma mõistmise laad. Paigale jäädes olnuks tulundusmudeli ja usundi vahetus vältimatu.

Kalapüük mõrra ja kalatõkkega. Vana ja laialt levinud püügiviis: jõgi tõkestatakse, kaladel ei jää muud üle kui mõrda ujuda.

 

Komid ei sobi kuhugi

Püüdes vaadata seda arengut komide seisukohast, läheb Paulson oma komi usundi seisundi käsitlusega ikka kõvasti mööda tegelikust asjade seisust. „Asjade seis“ on mu komi sõpradele tähtis mõiste. See tähendab näiteks, et kuuseoksad kasvavad aasta jooksul parajal määral pikemaks (tänapäeval kasvavad oksad liiga kiiresti), rästad lendavad talveks lõunasse (mida nad viimasel ajal alati ei tee) ja metsaonniga tuleb kõneleda (vaikides). Metsas on mu komi sõprade hing.

Aga Paulson leiab, et põhjas ei saanud komid enam piisaval määral oma südamelähedast tulundust (s.t põlluharimist) jätkata, kaotades seetõttu ka hingelise tasakaalu. Paulsoni arust nägid komid metsas arusaamatut ja kurjakuulutavat jõudu, mis ümbritses ja ohustas põldusid ja karjamaid, mis olid looduselt võitlusega vallutatud ning mille harimine nõudis rasket tööd. Paulson lähtub deduktiivsest loogikast, mille kohaselt põlluharija peab olema metsaga sõjajalal. Ja põlluharimine on sellise mõtteliini kohaselt komidel justkui geenides.

Need, kes ei ela seal, kus nad elama peaksid, ega tegele sellega, millega nad tegelema peaksid, ei lähe arvesse. Paulsoni järgi on komid boreaalsete küttidena kaotanud oma autentsuse soome-ugri usundi esindajatena ja esivanemate ökosüsteemi subjektidena. Küttimine ja metsausk on Paulsoni arust komi kultuuris viimaste sajandite uuendused. Komidel pole ette näidata midagi ehedat, mis aitaks meid soome-ugri usundi rekonstrueerimisel.

Mõrrad kuuri katusel kuivamas

Art Leete

Ent nagu eelnevalt näitasin, on kahtlane, et komid oleksid üldse kunagi olnud stiilipuhtad põllumehed. Ja udmurdid ei pruugi olla algkujulisemad permi usundi esindajad lihtsalt seetõttu, et nad on põlluga rohkem sina peal. Komisid tuleks võtta sellistena, nagu neid näeme, mitte lähtudes abstraktsest konstruktsioonist, millele pole kunagi tegelikus elus vastet leitud.

Mõnikord säilivad nähtused just äärealadel ja ebamääraselt, nii et pole lihtne aru saada, et midagi üldse olemas on. Komidega on kõik keeruline – rändamise ja ökoloogilise kohandumise suhted on komplitseeritud, pole selget animistlikku brändi ega omapärast elulaadi, kus domineeriks mingi kindel tulundusviis. Aga samamoodi oli ilmselt ka alguses, enne suurt komi rahva rännet. On põhjust arvata, et vanaaegsete soome-ugri rahvaste kultuur ei olnud kusagil ökoloogiliselt üksluine. Ilmselt on komide kompleksne tulundusmudel iidsem kui udmurtide stiilipuhtam agraarsus. Ometi ollakse hõlpsamini valmis pidama udmurte prototüüpsemateks soomeugrilasteks ja komisid soome-ugri algupära reeturiteks. Ühetaolisust peetakse puhtamaks, algupärasemaks ning mitmekesisust ja hübriidsust ainult moodsa aja nähtuseks.

Komi animismis puuduvad koloriitsed manifestatsioonid, seda iseloomustab vaikus ja nähtamatus. Näiteks animistlikke rituaale komidel eriti nagu ei olegi. Olen komisid uurinud üle 25 aasta, aga pole kuulnud ühtegi animistlikku palvet. Kui uskuda komi sõpru, siis olen küll juures viibinud ja isegi filminud, kuidas see käib. Aga kuulnud ikkagi ei ole, sest esivanemate või mitteinimlike olenditega suheldi vaikides. Ilmselt pole komi animism ikka veel kuhugi kadunud. See on lihtsalt muutunud nähtamatuks ja kuulmatuks.

1 Artikkel põhineb 27. V 2022 Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi konverentsil „Ivar Paulson 100“ peetud ettekandel „Ivar Paulson ja komi usund“.

2 Ivar Paulson, Die Vorstellungen von den seelen der tiere bei den nordeurasischen völkern. – Ethnos 1958, 23(2–4), 127–157.

Ivar Paulson, Welt– und Himmelsgottheiten der nordasiatischen völker. – Ethnos: Journal of Anthropology 1962, 27(1–4), 49–83.

Ivar Paulson, The Animal Guardian: A Critical and Synthetic Review. History of Religions 1964, 3(2), 202–219.

Ivar Paulson, Outline of Permian Folk Religion. – Journal of the Folklore Institute 1965, 2(2): 148–179.

3 Uno Holmberg, Permalaisten uskonto. Suomensuvun uskonnot 4. Werner Söderström Osakeyhtiö, Porvoo 1914.

4 Николай Дмитриевич Конаков, Коми охотники и рыболовы во второй половине XIX – начале XX в. Культура промыслового населения таежной зоны Европейского Севера-Востока. Наука, Москва 1983.

Игорь Любомирович Жеребцов, Клим Степанович Королев, Климатический фактор в истории коми. Доклад на общем собрании Коми научного центра УрО Российской академии наук. Научные доклады. Выпуск 425. Российская академия наук, Уральское отделение, Коми научный центр, Сыктывкар 2000.

5 Игорь Любомирович Жеребцов, Где ты живешь: Населенные пункты Республики Коми. Историко-демографический справочник. Коми книжное издательство, Сыктывкар 2000.

6 Ирина Васильевна Ильина, Олег Иванович Уляшев, Мужчина и женщина в традиционной культуре коми. Институт языка, литературы и истории Коми НЦ УрО РАН, Сыктывкар 2009.

Vladimir Lipin, Art Leete, Elatusalade muutused Komimaa maapiirkondades 1990. aastatel. Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat 2021, 63(2), 231−253.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht