Ökoloogia poliitilise muudatuse esilekutsujana

Inga Lāce: „Pean pöörduma tagasi siinsele tasandile, rääkima inimestega, et mõista, kuidas keskkonnanarratiivid on põimitud meie ajalukku.“

ANN MIRJAM VAIKLA

VIII Artishoki biennaal „Taimed kui tunnistajad“ toob Tallinna botaanikaaeda kümme kunstnikku või kunstnike rühmitust ja kümme kirjutajat. Biennaali avamaraton toimub 29. septembrist 8. oktoobrini, mille jooksul esitletakse kümme uut kunstiteost ja sada kunstikriitilist teksti. Näitus on avatud oktoobri­kuu lõpuni.

Inga Lāce on üks Ann Mirjam Vaikla kureeritud VIII Artishoki biennaali „Taimed kui tunnistajad“ kirjutajatest. Lāce töötab Läti kaasaegse kunsti keskuses kuraatorina ja osaleb New Yorgi moodsa kunsti muuseumi (MoMA) Kesk- ja Ida-Euroopa kunsti uurimisprogrammis (C-MAP Central and Eastern Europe). Ta kureeris LVIII Veneetsia biennaalil Läti paviljoni Daiga Grantiņa näitust ja on tegutsenud nüüdiskunstifestivali „Ellujäämiskomplekt“ („Survival Kit“) kaaskuraatorina. Lāce on kureerinud Amsterdami de Appeli kunsti- ja ökoloogiaprogramme ja koostanud väljaande „Ökoloogiate juurutamine“ („Instituting Ecologies“). Kuraatoritöös on teda huvitanud ökoloogia-, majandus-, urbanismi- ja maaeluteemad.

VIII Artishoki biennaal kannab pealkirja „Taimed kui tunnistajad“. Mis mõtteid see sinus tekitab?

Taimi peetakse inimkonna koloniaaltegevuse vaikivateks tunnistajateks. Pean silmas maavarade kaevandamist ja kliimasoojenemist. Biennaali toimumiskohana paelub mind Tallinna botaanikaaed, sest hindan kohaliku taristu kaasamist üleilmsete tähtsate teemade üle arutlemisse. Botaanikaaiast tulenevalt tekib küsimus, kas on ka muid viise botaaniliste isendite märkamiseks, neile agentsuse omistamiseks.

Taimede agentsusele mõeldes meenub Ameerika antropoloog Anna Lowenhaupt Tsing, eriti tema raamat „Seen maailmalõpus“ („Mushroom at the End of the World“). Raamatus räägitakse sellest, kuidas laostatud kohast võib inimsekkumise tulemusena tekkida midagi uut – see uus võib olla seen. Seen omakorda ühendab paljusid inimesi ja mitteinimesi – töö, turu ja majanduse. Vastukaaluks annab selline side mitte­inimestele tagasi agentsuse. Pean seda liigutavaks näiteks meie arusaama kujundamisel taimedest mitte ainult passiivsete tunnistajatena, vaid märksa laialdasemal määral.

Käesoleval biennaalil tegeldakse dekoloniseerimisega. Sellega osutan biennaali toimumiskohale Tallinna botaanikaaiale, mis on kutsutud kunstnikele ja kirjutajatele (ümber)õppimise paik, kus saab kokku mitu kihistust: botaanika­aedade side lääne koloniaalajalooga, meie suhtumine botaanilistesse isenditesse ja Tallinna botaanikaaia asutamine sügaval Nõukogude ajal Eesti esimese presidendi Konstantin Pätsi talu territooriumile. Kuraatorina oled sa tegelnud Baltimaade (de)koloniseerimisnähtustega. Miks on vaja seda nähtust mõista ja tuua see meie keskkonda – Lätti, Leetu, Eestisse, Ida-Euroopasse?

Olen viimasel ajal keskendunud perioodile 1980ndate lõpust kuni 1990ndate alguseni, kui Baltimaades, samuti mujal Kesk- ja Ida-Euroopas, kasvasid keskkonna­liikumised üle vabadusvõitluseks. Ameeriklane Jane Dawson on seda liikumist nimetanud ökorahvusluseks (eco-nationalism) ja pidanud seda keskkonna eest võitlemise surrogaadiks, millega teeniti üksnes vabaduse eest võitlemise ideed. Mulle meeldivad Linda Kaljundi ning Maja ja Reuben Fowkesi vastuargumendid, et olukorda ei käsitletaks ainult lääne perspektiivist.

Inga Lāce: „Olen Lätist, mitte Eestist, ja see annab mulle Eesti kunstivälja suhtes distantsi. Distantsist hoolimata oleme naabrid.“

Kristaps Kalns

Baltimaades algas see liikumine rohujuuretasandil iseorganiseerumisega: kõigepealt koristati metsaaluseid ja teisi looduslikke paiku, Lätis ka kirikute ümbrust, sest religioon oli Nõukogude ajal maha surutud. Tõukejõuks oli Nõukogude tööstuse põhjustatud keskkonnareostus. Metafoorina võis reostuse all silmas pidada ka Nõu­kogude võimu, vene keelt jm, mis teeb ökoloogilisest väljaastumisest rahvusliku, kuid mitte imperialistliku, vaid antikolonialistliku liikumise, mis aitas kaasa Nõukogude korra kukutamisele. Ökorahvusluse puhul võib täheldada huvitavat vastuolu. Kui läänes tekkisid keskkonnaliikumised 1960ndatel vasakpoolsete algatusena, siis Baltimaades on need seotud rahvusliku liikumisega ja sooviga vabaneda koloniaalvõimust ning saada tagasi oma riik. Rahvuslus tähendab läänes midagi täiesti teistsugust, kui oli siin, Nõukogude Liidu okupeeritud aladel. Tolleaegsetele keskkonnakaitsjatele on ökorahvusluse mõiste vastumeelne ja nad ei taha seda kasutada: nad osutavad sellele kui ökoloogilisele emantsipatsioonile. Pean pöörduma tagasi siinsele tasandile, rääkima inimestega, et mõista, kuidas keskkonnanarratiivid on põimitud meie ajalukku. Alles siis saab arendada rahvusvahelist dialoogi.

Töötasin teadurina Amsterdami de Appelis, kus dekoloniseerimist ja -moderniseerimist käsitleti Hollandi seisukohalt. Naasnud Riiga, hakkasin arutlema, kuidas seda Baltimaades mõtestada. See on keeruline teema, sest oleme nahavärvilt valged. Siin ei ole küsimus rassis ning enamik koloniseerijaid on olnud meie naabrid. Kui mõtleme Vene impeeriumi peale, siis see laiendas oma territooriumi järk-­järgult, mitte üle mere. Ukraina sõda on teravalt tõstatanud Vene imperialismi ja kolonialismi küsimuse. Oleme küll tegelenud nende teemadega juba varem, aga isekeskis, rääkinud neist Ukrainas ja Gruusias, kuid mitte kunagi suuremas rahvusvahelises ringis. Nüüd on need taas päevakorral ja pööratakse tähele­ vb panu ka neile, kes on nende teemadega varemgi tegelenud. Läti kaasaegse kunsti keskuses oleme viimastel aastatel rääkinud 1980ndate ja 1990ndate keskkonna- ja rahvuslikest liikumistest dekolonialistlikust aspektist: Nõukogude võimu kukutamine ja kuidas ökoloogiast sai muudatuste tegemise tõukejõud.

Olen VIII Artishoki biennaalile kokku kutsunud kümme kirjutajat Eestist ja välismaalt. Kuidas näed oma rolli/autoripositsiooni teiste kirjutajate kõrval?

Leian, et on kasulik mõelda Baltimaadest või ka Ida-Euroopast kui riigiülesest kooslusest. Kuid mitte saarelisest kooslusest, sest Ida-Euroopa on väga mitmekesine, ajaloolise migratsiooni tõttu on siin ohtralt etnilisi gruppe, kes omakorda on seotud kohtade ja rahvastega väljaspool meie regiooni. Hoiame Ukraina sõja tõttu kokku, sest tajume sõda ühesuguse kogemuse pinnalt, mis omakorda annab võimaluse oma seisukohtade väljendamiseks. Selline vaatepunkt tuleneb soovist leida mõistmist piirkonna- ja riigiüleselt. Olen Lätist, mitte Eestist, ja see annab mulle Eesti kunstivälja suhtes distantsi. Distantsist hoolimata oleme naabrid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht