Ilona Martson: „Tõlkija töö on eraku töö. Kuid kõik tõlkijad ei ole ometi sellised erakud nagu askeesi harrastanud püha Hieronymus! Aeg-ajalt on neil vaja ka üksteist näha.“
Väliskriis näitab kätte, kust ja miks Eesti kodanikuühiskond lonkab.
Mida ei tohiks ja mida võiks teha, et suurendada eesti kirjanduse kohalolu maailmakirjanduses?
Tartu ülikooli senati otsus keelduda uute Venemaa ja Valgevene üliõpilaste vastuvõtmisest on häbiväärne.
Meist ei tohi saada mugavuskaasosalised Venemaa kuritegudes. Naiivsus, ignorantsus ja ükskõiksus vastutusest ei vabasta.
Režissöör Oleksandr Dovženko pidi Nõukogude süsteemis tegema moraalselt ja kunstiliselt küsitavaid samme, kuid oma karjääri käigus kinnistas ta maailma arusaama Ukrainast kui iseseisvast filmimaast.
Paljud teeviidad Ukrainas vahetati välja ja need näitasid okupantidele vaid ühte suunda, kuhu minna. See on nüüd juba osa ukraina folkloorist.
Iga lause on kõikvõimsale robotjumalale suunatud loits, et too annaks kunstnikule teose. Mida parem on palve, seda originaalsem ja põnevam on teos.
Peep Peterson: „Ametiühingute tarvis on prekaarne töö nagu autojuhtimise pimeala. Me teame, et see on olemas, kuid me ei näe seda.“
Endises Narva Kreenholmi direktori villas on orgaaniliselt ühendatud kunstiresidentuur ja näitusepind, hiljaaegu leidis seal endale koha ka EKA magistriõppe kirjutamislaager.
Johanna Rannula: „Videomängud on konks, mille abil tuua publik kunsti juurde, avardada kunsti vastuvõtmist. Loodan, et ka edaspidi leitakse selliseid konkse.“
Eluruumide tühjaksjäämine on varjatud protsess, mis paistab välja alles tendentsi süvenemisel. Probleeme aitab ennetada arengu kavandamine, ruumiline planeerimine ning hoonete renoveerimine.
Kadri Leetmaa: „Vaheldusrikas elukeskkond on Eesti rikkus. Kahaneva elanikkonnaga piirkonnad peavad siiski endaks jääma: seal pole kuhugi kiiret ning on aega ka sauna kütta.“
Eesti hoonefondi kavandades seisame silmitsi jaapani korrastuskunsti eksperdi Marie Kondo dilemmaga: peame otsusele jõudma, mille alles jätame, millest loobume.
Kohutava kurjuse kõrval on palju headust, ka muusikaelus: ei ole peaaegu ühtegi kontserti, millega ei käiks kaasas moraalne või rahaline tugi Ukrainale.
Kunstnik Epp Kubu: „Mida rohkem on proovidest aega möödas, seda rohkem tajun hoopis teisi asju olulisena, kui protsessis sees olles.“
Vanemuise „Tristani ja Isolde“ loodud õnnis tundmus kaob teatrisaalist välja astudes nagu hingeõhk huultelt, sest tekib tunne, et midagi jäi saali maha.
Lavastuses „Ma võiksin sulguda pähklikoorde“ mõjub orkestri kujund sümbolina: üksinduse kaudu räägib see helide, valguse ja rütmide sümfoonia just koosolemisest.
See lugu on kirjutatud lootuses, et ajakirjandus ei väsi ning oskab sõjauudiseid doseerida nii, et ka auditoorium ei väsi.
Kuna lavastuses „Algus“ on kahe ja poole tunni jooksul laval vaid kaks näitlejat, sõltub nende koostööst kõik.
Carl Orff armastas muusikateatrit põhjusel, et sellega jõudis ta kõige laiema publikuni. Ka see ettekanne oli EMTA suure saali rahvast täis meelitanud.
„Töökus, tasakaal, ustavus“ ilutseb tehase Blanco Kaalud seinal. Kõik, mis töökeskkonnas pealtnäha ideaalne, mureneb situatsioonikoomika ja Blanco silmakirjalike tegude tõttu kiiresti koost.
Mara Ljutjuk ei ürita oma kunstis kedagi petta, midagi ilusamaks (või koledamaks) maalida. Kõik on selline, nagu ta seda tajub. Seda võib nimetada hingeliseks realismiks.
Ülo Kriguli teose laineid kujutav ülesehitus ja filosoofiline mitmekihilisus ühes kaasahaarava rütmimustriga näitas Flandria Sümfooniaorkestrit väga intensiivse ja erksa kollektiivina.
Lavastuse läbiv teema on õnn ja armastus, nende otsing Tammsaare loomingus, Unt võtab seda irooniliselt kommenteerida.
Mõnikord muudavad kõige igapäevasemad, harjumuspärasemad ja tavalisemad asjad inimest ja ühiskonda kõige enam, ehkki need muutused pole kergesti märgatavad.
Autor on allikatega ümber käinud äärmiselt vägivaldselt. Lugejana usaldan teda sama palju kui kasutatud autode müüjat või telefoniturundust.
Miks on Sei Shōnagoni „Padjamärkmed“ ligi tuhat aastat jaapani ja maailma kirjanduskaanonis püsinud ja ka tänapäeval aktuaalne?
1930ndate ja 1960ndate moodsuse märgi rüiutehnika surus gobelään 1970ndatel tagaplaanile. On aeg anda rüiutehnikale uus elu.