Suur väike maailmateater

Carl Orff armastas muusikateatrit põhjusel, et sellega jõudis ta kõige laiema publikuni. Ka see ettekanne oli EMTA suure saali rahvast täis meelitanud.

ANITA MAASALU

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Ooper „Kuu“ 3. IV EMTA suures saalis. Helilooja ja libretist Carl Orff, muusikajuht ja dirigent Toomas Kapten, lavastaja Thomas Wiedenhofer (Saksamaa), kunstnikud Eesti kunstiakadeemia stsenograafia eriala üliõpilased Maria Naulainen, Kadri Joala ja Marto Mägi, valguskunstnik Priidu Adlas, kontsertmeister Ene Rindesalu. Osades Yixuan Wang, Tambet Kikas, Jakob Tomson, Wanli Deng, Andreas Lahesalu, Joonas Käsper, Jānis Sustrups, Alan Sakson, Peeter Veltmann, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koor (koormeistrid Austėja Pėželytė, Hyonah Song ja Kaur Pennert), Rahvusooper Estonia poiste- ja noormeestekoor (koormeistrid Hirvo Surva ja Andres Lemba) ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sümfooniaorkester.

3. aprilli õhtul etendus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis Carl Orffi ooper „Kuu“. Tükk, mida Orff on nimetanud väikeseks maailmateatriks, tõi lavale ühtekokku 160 osatäitjat, mis on tõenäoliselt suurim hulk muusikuid, mida see lava on oma võrdlemisi lühikese eluea jooksul ühekorraga võõrustanud. Lavastuses ja selle taustajõududena lõid kaasa nii EMTA kui ka Eesti Kunstiakadeemia eri erialade üliõpilased ning Meigikooli õpilased, peale selle veel terve hulk lisajõudusid. „Kuu“ lavastas juba 15 aastat EMTA ooperistuudioga koostööd teinud Thomas Wiedenhofer, kes on Orffi õpilasena helilooja maailma­pildiga hästi kursis. Sama saab öelda „Kuu“ muusikajuhi ja dirigendi Toomas Kapteni kohta, kes on teose lavale toonud ka 1986. aastal Vanemuise teatris.

Ooperi süžee on pealtnäha lihtne ja naiivne. Vendade Grimmide muinas­jutul põhinev libreto jutustab ajast, mil öösiti valitses pimedus. Neli vanderselli leiavad oma rännakul võõrast külast suure tammepuu külge seotuna suure kiirgava gloobuse, mida nimetatakse kuuks. Nad varastavad selle ning viivad oma kodukülla. Pärast nelja ränduri surma lõigatakse kuu neljaks, et igaüks neist saaks ühe veerandi endaga hauda kaasa võtta. Ere kuuvalgus äratab aga surnud allilmas nende igavesest unest ning lööb valla nõnda suure kaose, et korra peab majja lööma Peetrus ise, kes riputab kuu taevasse, kus see valgustab sellest ajast saati kogu maad. Orff on libretos kasutanud osalt muinasjutu originaalteksti ning lisanud ka oma kirjutatud värsse, et tõsta loo fookus üldinimlikele küsimustele.

Grimmide lugu on peen mõistujutt sellest, kuidas üksikisiku omakasu­püüdlikud huvid võivad hävitada stabiilse maailmakorra ning kuidas taastatud kord loob kõigile inimestele turvatunde. Orffi ooper valmis teise maailmasõja eelõhtul – esietendus toimus Münchenis 5. veebruaril 1939 – ja oli toona eskaleeruva konflikti foonil eriti päevakajaline, aga on seda ka nüüd, mil Euroopat raputab taas sõda. Kuu sümboliseerib teoses ühest küljest midagi õrna ja poeetilist, teisalt äratab see inimestes metsikuid tunge, mille talitsemiseks on tarvis kõrgemate jõudude kätt.

Kuu pihta pannud nelja vanderselli osas olnud Jakob Tomson, Wanli Deng, Andreas Lahesalu ning Joonas Käsper, kellel oli Carl Orffi ooperi „Kuu“ tegevustikus kandev roll, näitasid end võimekate noorte näitlejatena, kes kergesti meelitasid publikust naerupahvakuid välja.

Rasmus Kooskora

Orffi muusikateater on justkui Wagneri Gesamtkunstwerk’i ehk kunstide sünteesi idee mõtteline jätk, kus tuuakse lavale sõna, muusika, tantsu, näitemängu ning lavakujunduse kombinatsioon, kusjuures muusika ei olegi alati tingimata valitseval kohal. Orff on „Kuud“ nimetanud oma hüvasti­jätuks romantismiga, kuid tegelikult olid samalaadsed põhimõtted ilmnenud tema muusikas juba varem.1 Terviku loovad Orffi loomingus rütm, kordused ning värvikas orkestratsioon, milles on tähtis koht just eri instrumentide tämbritel, mis kannavad edasi ka parasjagu sündmustikus valitsevat psühholoogilist seisundit. Sellega sai EMTA sümfooniaorkester ka igati soliidselt hakkama.

Kuigi ühevaatuselist „Kuud“ võib nimetada lühiooperiks, väljendub selle suurus just esituskoosseisus. Selleks et mahutada lavale nii suur orkester, koorid kui ka solistid, oli EMTA suure saali lava saanud juurdeehitise. Samuti oli lavastuses kasutatud saali rõdu, kus seisid jutustaja rolli laulnud Yixuan Wang, kes kommenteeris sündmustikku kõrvalt­vaatajana, ning Peetruse rollis üles astunud Tambet Kikas, kes jälgis allmaailmas tekkinud korralagedust esialgu ülalt. Ka vokaaltehniliselt olid just nende kahe etteasted kõige silmapaistvamad ja väljapeetumad. Orff on jutustaja partii komponeerinud nõnda, et see vastandub oma poeetilisuses ja subliimsuses teiste rollidega tugevalt. Peetrus on teoses aga justkui maise ja taevaliku vahelüli: ühest küljest on tal võime taastada universumi tasakaal, teisalt pidutseb ta meeleldi ühes surelikega allmaailmas. Need meeleolumuutused kajastuvad ka Peetruse vokaalpartiis, mille Kikas oskuslikult välja mängis.

Nelja vanderselli rollides olnud Jakob Tomson, Wanli Deng, Andreas Lahesalu ning Joonas Käsper, kellel oli ooperi tegevustikus kandev roll, näitasid end võimekate noorte näitlejatena, kes meelitasid publikust kergesti naeru­pahvakud välja. Tomsoni etteaste oli neljast kõige silmapaistvam. Eks olegi ju ooperi tegevustik vaatamata selle tõsisele tagapõhjale humoorikas ja värvikas. Läbi satiiri tegeletakse ooperis maiste probleemidega nagu ahnus, aplus, kadedus jne, mis peaksid publikule olema igal ajal hästi mõistetavad. Nii vandersellide kui ka külaelanike esitatav muusika on ooperis vastukaaluks jutustajale lihtne, hoogne ja rütmikas ning vokaalpartiid kõnelähedased. Lavastuse muusikajuht ja dirigent Toomas Kapten kõneles etendusele eelnenud nädalal Klassikaraadiole, et värvika ja mitmekülgse helikeelega „Kuu“ on just noortele muusikutele hästi sobiv tükk.2 Esinejate meeleolugi näis pärast etendust olevat joviaalne ja kõneles kordaminekust.

Laval olnud suurt inimmassi tasakaalustasid minimalistlikud rekvisiidid ja kostüümid. Läbiv element oli nii vandersellide kostüümide kui ka rekvisiitide külge kleebitud ohulint, mida võib tõlgendada kui valitseva entroopia ja kaose sümbolit. Kui peategelaste kostüümid eristusid üksteisest selgelt, siis kõrvaltegelased ning koor olid riietatud neutraalsesse beeži koloriiti ning n-ö dekoreeritud kõikvõimalike muhkude ja iluvigadega. Kui kogu esinejate hulk korraga lavale valgus, jäi mulje justkui pimedast peata massist, kes tõttab sinnapoole, kuhu parasjagu kasulikum – praegusel juhul kuu järele, mis viis kõigilt tegelastelt justkui mõistuse. Koosseisu tohutu kõlajõud avaldus täies mahus orkestri ning koori tutti-lõikudes, kus ka saali akustilised tingimused said kõigiti esile tulla.

160 inimese kontserdilaval liikuma panemine oli lahendatud kavalalt: horisontaalis saabusid esinejad lavale kord ühelt, kord teiselt poolt, vastavalt sellele, missuguste tegelaskujudega oli parasjagu tegemist. Saali vertikaal kujutas aga üla- ning allmaailma. Ooperi sündmustiku teises pooles täitis lava metsik pidu ja prassimine, nii et kohati oli raske leida kohta, kuhu oma tähelepanu koondada, kuid selleks polnud ka otsest vajadust, sest tervik kõneles enda eest. Kusjuures nii koori muusikaline materjal kui ka lavaline tegevus jääb teoses samasuguseks hoolimata sellest, kas nad kujutavad elavaid või surnuid. See näitab, et inimloomus on universaalne ja muutumatu.

Carl Orff armastas muusikateatrit põhjusel, et sellega jõudis ta kõige laiema publikuni. Ka see ettekanne oli EMTA saali rahvast täis meelitanud. Nii on pärast nõnda suurejoonelise projekti ettevõtmist kergelt kahetsusväärne, et asi piirdus vaid ühe etendusega, eriti arvestades, et samal õhtul leidis aset teinegi ooperižanri suursündmus – „Tristani ja Isolde“ esietendus Vanemuise teatris. Publikuhuvi oli igal juhul suur ning usutavasti oleks huvilisi jagunud veel järgmistelegi etendustele. Selge on aga see, et nõnda grandioosne ettevõtmine nõuab omajagu ressursse. EMTA ooperistuudio latt on igatahes tõstetud kõrgele, nii et jääb üle vaid põnevusega oodata, mida järgmisena lavale tuuakse.

1 Der Mond – Ein kleines Welttheater (1939). https://www.orff.de/en/works/fairy-tales/der-mond/

2 Mari-Liis Uibo, Delta. – Klassikaraadio 31. III 2022. https://klassikaraadio.err.ee/1608536395/delta-31-martsil-nocturanus-haydn-290-orffi-kuu-astridnolvak/498944b3d051c2dbcf62fefee5a1d120

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht