Kellele on seda raamatut vaja?

Autor on allikatega ümber käinud äärmiselt vägivaldselt. Lugejana usaldan teda sama palju kui kasutatud autode müüjat või telefoniturundust.

OLAF MERTELSMANN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Vapside vandeselts. Kohtuliku juurdluse andmetel. Argo 2021. 160 lk.

Ühelt pööningult avastati avaldamata käsikiri, mille autor on arvatavasti Eduard Laaman. Laamani autorsust pean üsnagi tõenäoliseks. Tegemist on vabadussõjalaste ajalooga, ülevaatega, mis põhineb kohtudokumentidel ja kaasaegsel ajakirjandusel. Vabadussõjalasi nimetatakse kogu tekstis lihtsalt vapsideks. Sellel raamatul on tervelt kaks eessõna, kuid puuduvad nii ajalooalane sissejuhatus kui ka käsikirja teaduslikud kommentaarid. Mitte kõigil lugejatel pole ülevaadet toonastest sündmustest ega ka tänapäeva ajolooteaduse teadmisi selle kohta. Teaduslikus sissejuhatuses nimetataks teksti aga nii, nagu see on kahjuks ära teeninud: tegemist on tendentsliku ja poleemilise arveteõiendamisega vabadussõjalastega, järgides Konstantin Pätsi autoritaarse režiimi põhimõtteid, mille poolehoidja oli ka arvatav autor Laaman. See sunnib loomulikult küsima, miks on vaja sellist raamatut praegu üldse avaldada.

Raamatu põhjaliku retsensiooni on avaldanud Postimehes Jaak Valge.1 Erinevatest poliitilistest veendumustest hoolimata oleme mõlemad professionaalsed ajaloolased ja respekteerime teineteise ajalooküsimusi puudutavaid arvamusi. Selle raamatu puhul olen Jaak Valge retsensiooniga suures osas nõus. Kui tahetakse vabadussõjalaste kohta midagi teada saada, siis tuleks pöörduda Rein Marandi, Andres Kasekambi ja just nimelt Jaak Valge publikatsioonide poole. Siinkohal retsenseeritav raamat ei anna aga mingeid uusi teadmisi. Pealkirjas mainitud kohtudokumentides käsitletakse 1936. aastal vabadussõjalaste juhtivate isikute vastu peetud kohtuprotsessi, kus määrati neile range karistus kavandatava riigipöördekatse eest.

Laamanit iseloomustatakse eessõnades olulise ajakirjaniku, poliitiku, ajaloolase ja politoloogina (lk 9, 13), lisaks veel ka kui õppinud juristi – mees nagu orkester. Asi on aga selles, et ajaloolane, politoloog või kvaliteetse ajakirjanduse esindaja oleks lähenenud teemale hoopis teisiti, püüdnud jääda uuritavat objekti käsitledes võimalikult neutraalseks ja objektiivseks. Ta oleks esitanud oma teksti kaalutletult, arutledes poolt- ja vastuargumentide üle. Ta oleks küsinud, kui tähendusrikkad tema allikad üldse on. Kas parteilisest ajakirjandusest, eelkõige Wõitlusest, vabadussõjalaste häälekandjast, pärit artiklid saavad ikka argumentatsiooni toetada? Kas autoritaarse režiimi tingimustes vabadussõjalaste liikumise vastu peetud poliitilise protsessi dokumente saab üldse kasutada või on need liiga ühekülgsed? Retsenseeritava raamatu autor on aga poleemiline ja tendentslik. Selliseid kahtlusi ei ole tal olnud ja seepärast tuleks teda pidada pigem parteiliseks ajakirjanikuks või isegi autoritaarse režiimi propagandistiks.

Et ei tekiks kahtlusi minu suhtumises vabadussõjalastesse, olgu siinkohal mainitud, et pean nende viimaste aastate ettevõtmisi paremradikaalseteks ja nad oleksid võinud Eestis kujutada endast ohtu demokraatiale. Rõhk on siinkohal tingival kõneviisil, sest objektiivselt nähtuna ei jõudnud nad kunagi demokraatia ähvardamiseni. Teel võib-olla riigi suurima partei poole tõmbas nende liikumisele teatavasti piduri peale tõeline riigipööre. Nagu inglise keeles öeldakse, seisab ruumis elevant, Konstantin Päts, kes viis ellu paljud neist asjust, mida retsenseeritavas tekstis vabadussõjalastele nende eesmärkidena ette heidetakse: demokraatia kõrvaldanud riigipöörde ning ühe partei võimu ehk füüreri põhimõtte kinnistamise. Putšis ja demokraatia lõpus ei kahtle tõenäoliselt keegi, sama kehtib ka ühe partei süsteemi kohta. Pätsi režiim polnud küll väga verine, kuid seda võib õigusega nimetada siiski diktatuuriks, ühe poliitiku ainuvõimuks. Vastaste ja kriitikute mahalaskmise asemel võeti nad vahi alla või saadeti Kihnu. Ühes paljude aastate eest ilmunud artiklis „Führer im Ausverkauf“ ehk „Füürerid lõpumüügis“ oli mul võimalus uurida Pätsi ja tema järeltulijate režiimi juhikultust.2 Pätsi juhikultus kui selline oli väga reaalne. Asjaolu, et Päts kasutas ka Itaalia fašismi elemente, olgu siinkohal mainitud vaid kõrvalmärkusena – see ei tee temast veel fašisti.

Käsikirjas viiakse lugeja teadlikult eksiteele, kasutades kontekstist välja rebitud kärbitud tsitaate. Üks juhuslikult valitud näiteid (lk 27): „Meie näeme selles liikumises [vabadussõjalaste liikumine] esmaskordselt Eestis teaduslikku ärapööramist formaaldemokratiast … Meie näeme, et Lääne-Euroopast importeeritud demoliberaalne mõte on äraiganenud ka Eestis ja et rahvas temast ära on tüdinenud; me näeme teisi mõtteid asemele tungimas, mis meile on sümpaatsemad kui võõras liberalism (Aufstieg, 17.04.1932)“. Üks lehekülg eespool on saksakeelset nädalakirja Aufstieg nimetatud natsionaalsotsialistide häälekandjaks Eesti baltisakslaste seas. Lugeja mõtleb, ahjaa, siin kiidavad kohalikud baltisakslastest natsid vabadussõjalasi, mis tähendab, et ka nemad peavad fašismi või natsionaalsotsialismi poolehoidjad olema. Tsiteeritud lõik on õigesti tõlgitud, kuid eksitab selle kärpimine.

Alljärgnevalt toon välja kõnealuse lõigu originaalteksti eestikeelse tõlke ja palun siinkohal juba ette vabandust baltisakslastest natside mõttekäigu eest. „Meie näeme selles liikumises [vabadussõjalaste liikumine] esmaskordselt Eestis teaduslikku ärapööramist formaaldemokratiast ja seega – kui ka veel teadvustamata – tagasipöördumist konservatiivse mõtteviisi juurde. Eesti rahva säärast kahe jalaga maa peal seisva konservatiivse maailmavaate, kohusetunde ja vastutuse, sakslastepoolse tagasihoidlikkuse ja üldkasulikkuse vastu võitlemise renessanssi ei pea meie mitte kooskõlas olevaks meie maailmavaatega ega ka poliitiliselt targaks valikuks. Me ei jäta siinkohal mingil juhul tähelepanuta asjaolu, et praegusel ajal on nii mõnigi Baltikumi saksluse positsioon Eestis kaasaegse süsteemiga seotud, sest meie oma organisatsioonid tuli tahestahtmata liberalistlikku riigisüsteemi juurutada ja seda asjaolu võtame ka korralikult arvesse – rebus sic stantibus võibolla vältimatult – me ei alahinda ka raskusi, mis kaasnevad nende küsimuste lahendamisega teistsuguses poliitilises keskkonnas, kuid meie näeme, et Lääne-Euroopast importeeritud demoliberaalne mõte on äraiganenud ka Eestis ja et rahvas temast ära on tüdinenud; me näeme teisi mõtteid asemele tungimas, mis meile on sümpaatsemad kui võõras liberalism (Aufstieg 17.04.1932).“ Ajakirjas Aufstieg nähakse vabadussõjalastes tagasipöördumist konservatiivsuse poole, mis oli toonase natsionaalsotsialismi vaatenurgast mitmest halvast valikust vähem halb, võrreldes liberalismi ja demokraatiaga, mistõttu pole vabadussõjalaste vastu vaja võidelda. Seega erineb kõnealuse tsitaadi mõte täiesti autori lühendatud versiooni omast: fašismi asemel puudutab see hoopistükkis konservatismi. See näide on vaid üheainsa pistelise kontrolli tulemus. Sama tehnikat kasutati muide nii nõukogude kui ka natsipropagandas. Teada on sääraseid näiteid ka külma sõja aegsetest valeinfo levitamise kampaaniatest, tänapäeval liigitatakse säärased võtted enamasti võltsuudiste valdkonda.

Pärast oma avastust uurisin lähemalt ka mõlemat teist samal leheküljel esitatud Aufstiegist pärit allikat. Ühel juhul oli tsitaadi mõtet taas kärpimisega muudetud, teisel juhul oli tegemist küll korrektse tsitaadiga, kuid autori eelnev järeldus oli täiesti vale: „Vapsidega lootis Aufstieg (23.10.1932) baltisakslastel palju kergem olevat kokku leppida kui demokraatliste eestlastega. „Meie oleme veendunud, et ainult natsionalismilt natsionalismile saab ehitada silda, mis saab ühendama ühel kodumaal elavad rahvaid“. Terves tsiteeritud artiklis ei mainita vabadussõjalasi nimelt kordagi, isegi mitte vihjamisi. Tegelikult räägitakse seal prof Konstantin Koniku kirjast, kusjuures sel poliitikul ja arstil polnud vabadussõjalastega mitte midagi pistmist. Kontekstist tuleb välja, et tsiteeritud kohas on mõeldud natsionaalsotsialismi üleüldises mõttes, see tähendab, et tegemist on baltisakslaste võimalike partneritega Eesti natsionaalsotsialismi spektris ja üldsegi mitte vabadussõjalastega!

Kolm katset, kolm tabamust: autor on allikatega ümber käinud äärmiselt vägivaldselt. Lugejana usaldan teda sama palju kui kasutatud autode müüjat või telefoniturundust. Publitsistikat on veel suhteliselt kerge kontrollida, kuid ulatuslike kohtutoimikute puhul on see palju keerulisem ja ajamahukam. Mul pole siiski mingit kahtlust, et lugeja teadlik eksitamine jätkub ka nende dokumentide puhul. Siinkohal võib ju vabanduseks tuua, et tegemist on lihtsalt hooletusega, nagu on teinud seda mõned tudengid, kui nad on tabatud petmiselt. Kuid ainuüksi neist kolmest kohast ühelainsal lehel piisab, et tõendada autori tahtlikku eksitamissoovi ja et tegemist pole vaid laiskuse või lohakusega.

See autor tahab vastase vastu võidelda ega tunne mingit huvi faktide või tegelikkuse vastu. Võib ju olla, et üks või teine kirjeldus ja arutlus ongi õige või tabab tollaseid olusid, kuid arvestades autori teadlikku eksitavat arutluskäiku ja pidevat poleemikat pole sel tähtsust. Seda teksti ei saa usaldada. Eessõnas mainitakse, et käsikirja ei saanud omal ajal arvatavasti seepärast avaldada, et Pätsi režiim otsis vabadussõjalastega kompromissi (lk 13). Võimalik on siiski, et käsikiri oli avaldamiseks lihtsalt liiga halb: tegemist on ju vaid toormaterjali või mustandiga. Võib-olla oli aga tegemist lihtsalt ühe tellimustööga ja tellimuse esitaja kaotas hiljem selle vastu huvi.

Seda raamatut pole tõesti mitte kellelegi vaja: tegemist pole väärtusliku ajaloodokumendiga, vaid parteilise ajakirjanduse ja autoritaarse režiimi propaganda seguga. Miks ei pannud seda tähele eessõnade autorid? Jaak Valge on olnud oma retsensioonis tõenäoliselt liigagi viisakas. Euroopas on piisavalt palju avaldamata käsikirju nii pööningutel kui ka kirjutuslauasahtlites, kuid mitte kõik ei pea trükisõnas ilmuma. Nagu juba eespool mainitud, ei tunne ma vabadussõjalaste vastu mingit sümpaatiat, kuid õiglustunne, objektiivsus ja neutraalsus peavad kehtima kõigi uuritavate objektide puhul. Kui autor on eksitanud lugejat teadlikult, siis ka reageerin vastavalt.

1 Jaak Valge, Autoritaarvõimu hääl minevikust. – Postimees 6. XI 2021.

2 Olaf Mertelsmann, Führer im Ausverkauf. Estland 1939–1945 // Benno Ennker, Heidi Hein-Kircher, Der Führer im Europa des 20. Jahrhunderts. Forschungen zu Kult und Herrschaft der Führer-Regime in Mittel-, Ost- und Südosteuropa. Analysen, Konzepte und Vergleich. Verlag Herder-Institut, Marburg 2010 (Tagungen zur Ostmitteleuropa-Forschung; 8), lk 234–252.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht