Tõlkijate vennaskonna kümme aastaringi
Ilona Martson: „Tõlkija töö on eraku töö. Kuid kõik tõlkijad ei ole ometi sellised erakud nagu askeesi harrastanud püha Hieronymus! Aeg-ajalt on neil vaja ka üksteist näha.“
Kes on pildilt puudu?
Väliskriis näitab kätte, kust ja miks Eesti kodanikuühiskond lonkab.
Kaovad väärtused, kaob kõik
Hobi kaassõltuvuses
Eesti kirjandus suurrahvaste tõlketurul – riskid ja võimalused
Mida ei tohiks ja mida võiks teha, et suurendada eesti kirjanduse kohalolu maailmakirjanduses?
Dekonstrueerides diskrimineerimist
Tartu ülikooli senati otsus keelduda uute Venemaa ja Valgevene üliõpilaste vastuvõtmisest on häbiväärne.
Akadeemiline vabadus sõjatules
Meist ei tohi saada mugavuskaasosalised Venemaa kuritegudes. Naiivsus, ignorantsus ja ükskõiksus vastutusest ei vabasta.
Ukraina ehitaja
Režissöör Oleksandr Dovženko pidi Nõukogude süsteemis tegema moraalselt ja kunstiliselt küsitavaid samme, kuid oma karjääri käigus kinnistas ta maailma arusaama Ukrainast kui iseseisvast filmimaast.
Ukraina sõda ja müüdid
Paljud teeviidad Ukrainas vahetati välja ja need näitasid okupantidele vaid ühte suunda, kuhu minna. See on nüüd juba osa ukraina folkloorist.
Disko, loitsud ja autoripositsioon
Iga lause on kõikvõimsale robotjumalale suunatud loits, et too annaks kunstnikule teose. Mida parem on palve, seda originaalsem ja põnevam on teos.
Palk ja sotsiaalsed garantiid on ühe mündi kaks külge
Peep Peterson: „Ametiühingute tarvis on prekaarne töö nagu autojuhtimise pimeala. Me teame, et see on olemas, kuid me ei näe seda.“
Ääreala kunstimull
Endises Narva Kreenholmi direktori villas on orgaaniliselt ühendatud kunstiresidentuur ja näitusepind, hiljaaegu leidis seal endale koha ka EKA magistriõppe kirjutamislaager.
Külalislahke avaramate võimalustega maja
Johanna Rannula: „Videomängud on konks, mille abil tuua publik kunsti juurde, avardada kunsti vastuvõtmist. Loodan, et ka edaspidi leitakse selliseid konkse.“
Kuidas leida üles tühjad eluruumid?
Eluruumide tühjaksjäämine on varjatud protsess, mis paistab välja alles tendentsi süvenemisel. Probleeme aitab ennetada arengu kavandamine, ruumiline planeerimine ning hoonete renoveerimine.
Nutikas kohanemine kui sotsiaalne innovatsioon
Kadri Leetmaa: „Vaheldusrikas elukeskkond on Eesti rikkus. Kahaneva elanikkonnaga piirkonnad peavad siiski endaks jääma: seal pole kuhugi kiiret ning on aega ka sauna kütta.“
Millest me räägime, kui räägime kahanemisest?
Eesti hoonefondi kavandades seisame silmitsi jaapani korrastuskunsti eksperdi Marie Kondo dilemmaga: peame otsusele jõudma, mille alles jätame, millest loobume.
Valguse võlu
Kohutava kurjuse kõrval on palju headust, ka muusikaelus: ei ole peaaegu ühtegi kontserti, millega ei käiks kaasas moraalne või rahaline tugi Ukrainale.
Ma tahaksin olla Ivo Felt
Kunstnik Epp Kubu: „Mida rohkem on proovidest aega möödas, seda rohkem tajun hoopis teisi asju olulisena, kui protsessis sees olles.“
Maailm kui arm ja surm
Vanemuise „Tristani ja Isolde“ loodud õnnis tundmus kaob teatrisaalist välja astudes nagu hingeõhk huultelt, sest tekib tunne, et midagi jäi saali maha.
Aus sümfoonia koosolemisest
Lavastuses „Ma võiksin sulguda pähklikoorde“ mõjub orkestri kujund sümbolina: üksinduse kaudu räägib see helide, valguse ja rütmide sümfoonia just koosolemisest.
On sõda vallutanud kõik me meeled
See lugu on kirjutatud lootuses, et ajakirjandus ei väsi ning oskab sõjauudiseid doseerida nii, et ka auditoorium ei väsi.
Kohanematuse hädavajalikkus inimeseks jäämisel
Kaks lõppu ja üks algus
Kuna lavastuses „Algus“ on kahe ja poole tunni jooksul laval vaid kaks näitlejat, sõltub nende koostööst kõik.
Suur väike maailmateater
Carl Orff armastas muusikateatrit põhjusel, et sellega jõudis ta kõige laiema publikuni. Ka see ettekanne oli EMTA suure saali rahvast täis meelitanud.
Töökus. Tasakaal. Silmakirjalikkus?
„Töökus, tasakaal, ustavus“ ilutseb tehase Blanco Kaalud seinal. Kõik, mis töökeskkonnas pealtnäha ideaalne, mureneb situatsioonikoomika ja Blanco silmakirjalike tegude tõttu kiiresti koost.
Keha kui olek
Mara Ljutjuk ei ürita oma kunstis kedagi petta, midagi ilusamaks (või koledamaks) maalida. Kõik on selline, nagu ta seda tajub. Seda võib nimetada hingeliseks realismiks.
Loodusidüll ja vetejumala müristamine
Ülo Kriguli teose laineid kujutav ülesehitus ja filosoofiline mitmekihilisus ühes kaasahaarava rütmimustriga näitas Flandria Sümfooniaorkestrit väga intensiivse ja erksa kollektiivina.
Unt ja Tammsaare viis aastat laval
Lavastuse läbiv teema on õnn ja armastus, nende otsing Tammsaare loomingus, Unt võtab seda irooniliselt kommenteerida.
Lokaalne keskkonnaprobleem globaalse võrgustiku ahelais
Arno Saar 22. V 1953 – 1. IV 2022
Huvi filmikunsti vastu tõi ta 1977. aastal Eesti Kinoliidu noortesektsiooni, kus ta omandas…
„Automotokroonika“ avab uue peatüki autoajaloo käsitlemisel
Mõnikord muudavad kõige igapäevasemad, harjumuspärasemad ja tavalisemad asjad inimest ja ühiskonda kõige enam, ehkki need muutused pole kergesti märgatavad.
Mantas Kvedaravičius 28. VIII 1976 – 2. IV 2022
Kellele on seda raamatut vaja?
Autor on allikatega ümber käinud äärmiselt vägivaldselt. Lugejana usaldan teda sama palju kui kasutatud autode müüjat või telefoniturundust.
Ühelt pööningult avastati avaldamata käsikiri, mille autor on arvatavasti Eduard Laaman. Laamani autorsust pean üsnagi tõenäoliseks. Tegemist on vabadussõjalaste ajalooga, ülevaatega, mis põhineb kohtudokumentidel ja…
Aegumatud padjamärkmed
Miks on Sei Shōnagoni „Padjamärkmed“ ligi tuhat aastat jaapani ja maailma kirjanduskaanonis püsinud ja ka tänapäeval aktuaalne?
Ornament on vaba
1930ndate ja 1960ndate moodsuse märgi rüiutehnika surus gobelään 1970ndatel tagaplaanile. On aeg anda rüiutehnikale uus elu.
Ave Alavainu 4. X 1942 – 3. IV 2022
Põhjalikumalt räägib Alavainu meile oma loomingust luulekogumiku „Koondatud“ mõnusalt kärtsakas järelsõnas: oma noorpõlveraamatuid nimetab ta poolpõlglikult vihikuteks nõukogudeaegse viletsa kirjastamiskultuuri ja -kvaliteedi pärast. Uhkust hakkas ta tundma tõesti alles oma hilisemate raamatute…
