Huupi maalide petlik staatika kutsub rännakule juba teostatud või veel teostumata, alati ümbermängitavate võimaluste lõputult avanevasse aegruumi.
Rahvusringhäälingu võib rahahädast päästa radikaliseerumine, mitte leplikkus.
A. H. Tammsaarel on juba niigi koormust küllalt: kaks muuseumi ülal pidada ja va Vilde kah naabriks trüginud. Ja miks peakski tulevane eesti kirjanduse päev just tema sünnipäeval aset leidma?
Peale kaheteistkümnenda tunni feel-good-lugude saab samade andmete põhjal pajatada teisigi, näiteks pühendumisest ellujäämisele ja planeedi ravitsemisele.
Viktoriinides on sageli küsimuste kategooria „varia“. Vahest kuluks muusikaauhindadegi puhul ära kategooria, kuhu toppida kõik see, mis voolab üle žanripiiride?
Marko Raat ja Hille Hanso räägivad animadokist „Põgenemine“. Kas see on tõetruu pilt põgeniku teekonnast või heaoluühiskonnale mugav ideoloogiline konstruktsioon?
Endla Lõhkivi: „Me ei tohi võtta midagi enesestmõistetavana, vaid püüame uuritavate näidete puhul selgitada välja, millised kultuurilised tegurid on tähtsad ja kuidas need toimivad.“
VAT-teatri kunstiline juht Aare Toikka: „Killuneva globaalküla korinate keskel tõuseb inimlik ja ainukordne kontakt teatris üha enam hinda.“
Vanasadama trammiliini projekteerimistingimuste arutelust paistab pealinna soov avalikkust kaasata. Tulemusliku kaasamiseni on siiski veel arenguruumi.
„Päriselust“ on saanud arguse ja mugavuse sünonüüm, patriarhaalne mõtteviis tekitab lisaks tundetusele ka lihtsalt väga halbu ja ajakohatuid hinnanguid ning otsuseid.
Heli Kendra on teinud hiigeltöö, et joonistada detailselt välja, kuidas võis elada ja toime tulla rannarahvas XIX sajandil.
Maarja Kangro juttudesse siginenud maagiline mõõde võimendab ühiskondlikku satiiri ja eneseirooniat.
Kuigi Mägi koorilooming on oma lihvitud olemuse, dünaamilisuse ja nõudliku intonatsioonilisusega lauljale katsumus, oli sellegipoolest hea meel kuulda a cappella koorilaulude mitmepalgelist valikut.
„Metamorfoosid“ toob lavale Vanemuise balletitrupi võimekuse, tehnilise ühtsuse, sünkroonis hingamise ja koostoime.
Olga Jürgenson püüab seksinukkude labasust rekontekstualiseerida naise libidinaalses ökonoomias.
Minisarjas „Stseenid ühest abielust“ on võetud originaalversiooni mehekesksed jõujooned ja pööratud need pahupidi, istutatud pingeväljad tänapäeva progressiivsesse peremudelisse.
Williams tungib kiiresti probleemide põhjani, leiab argumente iga võimaliku positsiooni poolt ja vastu, kuid on liiga intelligentne ja enesekriitiline, et omaenda positiivset doktriini välja arendada.
Vähemalt teoreetiliselt võivad inimese tegevusjäljed jääda kõige kauemaks püsima Maast väga-väga kaugele.
Tähenduste mõtestamiseks antakse vaatajale sedavõrd peenike ja libe nöörijupp, et sellest on keeruline kinni haarata, laval toimuvaga mingigi nurga alt suhestuma hakata.
Indrek Leivategijale oli see ERSO ees debüüt, Andres Kaljuste on ERSO ees olnud viiuldajana ja juhatanud lühemaid kontserte, kuid tegi debüüdi ERSO täispika kontserdiõhtu dirigendina.
Neeme Külma ja Alice Kase näitus kõnetab inimest leebel viisil visuaalsete ja tunnetuslike vahenditega, toob esile vaimutasandi.
In memoriam akadeemik Arvo Ots 26. VI 1931 – 9. I 2022