Haamriga filosofeerimise musternäide

Williams tungib kiiresti probleemide põhjani, leiab argumente iga võimaliku positsiooni poolt ja vastu, kuid on liiga intelligentne ja enesekriitiline, et omaenda positiivset doktriini välja arendada.

MIKAEL RAIHHELGAUZ

Üks essee võib vahel viia kahe abielu lahutuseni. Nii juhtus, kui Patricia Skinner, kirjastuse Cambridge University Press filosoofiatoimetaja, tellis Bernard Williamsilt utilitarismi kritiseeriva teksti. „Ta lihtsalt armus ära,“ nentis Williamsi tollane abikaasa Shirley oma mehe lahkumist meenutades. Ehkki neil oli olnud hea suhe, mõjus lahutus tagantjärele pingetest vabanemisena. Tipp-poliitiku ja staarfilosoofi kooslusel ei olnud teineteise jaoks kunagi piisavalt vaba aega, katoliiklasest naist häiris ka Bernardi komme hävitada kõik, keda ta rumalaks pidas: „Ta võib vahel palju valu tekitada. Ta võib kellegi puhtaks rappida. Need, kes järele jäävad, on surnud tegelased.“ Pole välistatud, et viimaste hulka liigitaks end ka Quentin Skinner, silmapaistev mõtteajaloolane ja Williamsi Cambridge’i kolleeg, kellelt Patricia üle löödi …*

Kas eelnevat iseloomustust arvesse võttes võib öelda, et Bernard Williams oli objektiivselt võttes ebamoraalne? Williams ise poleks sellise hinnanguga nõustunud, kuid vaevalt oleks ta oma käitumist õigustama hakanud. Suurt filosoofi ei ole küll liigses tagasihoidlikkuses süüdistatud, ent tal puudusid illusioonid oma karakteri meeldivuse osas. Williamsi vastulause oleks jäänud puhtteoreetiliseks. Mea culpa hetkedel oli ta valmis jõhkrust tunnistama ning võib-olla isegi noogutama kaasa nendele, kes teda tõpraks nimetaksid. „Tõbras“ on kahtlemata solvav, aga see-eest üdini lokaalne, piiritletud komberuumis paiknev. Tõbras on siinses kontekstis – Williamsi enda leksikat kasutades – ka „tihe“ eetikamõiste, s.t sõna, mis kirjeldab tegevuse sisu ja üheaegselt annab sellele hinnangu. Kui räägime näiteks reetmisest, lubadustest, julmusest või vaprusest, on keeruline lahutada nende sõnadega kirjeldatavat faktilist reaalsust kaasnevatest väärtushinnangutest. Poliitik, kes lubab tervishoiutöötajate palku tõsta, aga ei tee seda, käitub halvasti, sest juhul, kui lubaduse murdmisse võiks neutraalselt suhtuda, oleks see pelgalt tulevikuplaan, mitte lubadus. Julma politseiniku mainimine toob silme ette pilte õnnetute uurimisaluste piinamisest, aga ühtlasi väljendab seisu­kohta, et nii neid kohelda ei tohi, sest kui tohiks, oleks tegemist õiglase karistuse, mitte julmusega. Just seda fakti ja hinnangu lahutamatust pidas Williams väärtuslikuks relvaks oma ristiretkes universaalse moraali vastu: meil ei ole võimalik hõivata mingit eelarvamusteta taevalikku positsiooni, kust inimkäitumist hinnata; eetika lähtub alati konkreetsest kontekstist, ilmneb üksnes fikseeritud situatsioonides. Tõbras võib olla, aga objektiivsete moraalinormide vastu eksida ei saa.

Jultunult lihtsustades võib viimast lauset pidada Williamsi essee „Eetika ja filosoofia piirid“ põhiteesiks. Ta ei propageeri nihilismi ega sea küsimuse alla inimlikku kommet oma käitumise üle järele mõelda, küll aga püüab lammutada arusaama eetikast kui autonoomsest distsipliinist, mis suudab pelgalt ratsionaalsusele apelleerides mingeid üldkehtivaid moraaliprintsiipe tuvastada. Kogu lääne mõttelugu on arenenud Williamsi arvates sokraatliku pärispatu kütkeis: allakäik algas siis, kui esma­isikuline küsimus „kuidas mina elama peaksin?“ asendus umbisikulise mõistatusega „kuidas elama peaks?“. Sealt saati on moraalifilosoofid tegelnud põhiliselt lühinägeliku reduktsionismiga. Olgu tegemist Kanti katsega taandada eetika puhtaid printsiipe järgivale kallutamata tahtele või Moore’i arusaamaga „õigest“ kui millestki, mis lihtsalt „tekitab suurimat hüvet“ – suured eetilised projektid on alati ignoreerinud inimese võimet lähtuda otsuste langetamisel vasturääkivatest või lausa võrreldamatutest kaalutlustest. Eetikaväliselt kaalume näiteks esteetilisi otsuseid majanduslike vastu, ilma et eksisteeriks mingi meta­kriteerium nende võrdlemiseks. Nõndasamuti kätkeb praktiline arutlus eetika üle endas viiteid korraga väga erinevatele kontseptsioonidele nagu kohustus, kokkulepe, üldine hüve, tava või kannatus. Püüd valida neist mõistetest üks ja sõnastada ülejäänud selle kaudu on Williamsi arvates tehislik ja elukauge.

Rahvavaenlased, valgustus ja Kant

Laias laastus kujutabki „Eetika ja filosoofia piiride“ esimene pool endast niisuguste taandavate projektide kriitikat. Williamsi arvates võrsub reduktsionism lootusetust püüust õigustada eetilist elu moraaliskeptikule. See on aga saavutamatu eesmärk. Probleemi juur peitub nimelt eetikapõhimõtete praktilisuses: kuidas saab ratsionaalne arutlus motiveerida kedagi ühte või teist moraalinormi järgima? „Mis aitab professori õigustus, kui nad [skeptikud] löövad maha ta ukse, lõhuvad prillid ja võtavad ta kaasa?“ (lk 37) küsib Williams retooriliselt. Selle peale kerkib esile loomulik vastuväide: vahest on verejanulised skeptikud, kes professorile kallale tungivad, lihtsalt halvad inimesed? Ilmselt enamikul meist on olnud elus hetki, mil saamahimu, auahnus, sugutung või soov oma nahka päästa kaalusid üles kõlbelised veendumused. Miks ei või sama asi juhtuda eetilise debati osapooltega: üks pool võtab teise moraaliprintsiibid omaks, aga ikka ei tunne erilist indu oma käitumist nendega kooskõlla viia. Siinjuures tuleb aga märkida, et Williams ei püüa moraalirealismi kummutada. Ta ei ründa usku moraalifaktide olemasollu, vaid valgustusajastu mõtlejate tungi paigutada õigete teguviiside lätted mingisugusesse aprioorsesse ratsionaalsusesse, väita, justkui soov hästi käituda tuleneb iga mõistliku indiviidi oma huvist.

Ootuspäraselt on Williamsi meelest suurim rahvavaenlane Immanuel Kant. Lihtsustatult näeb ta kantiaanlikku argumenti teiste vabaduse austamise kaitseks järgnevalt: 1) igal ratsionaalsel isikul on teatud eesmärgid, mille täitumist ta soovib; 2) see, kel on mingid eesmärgid, ei taha, et teised inimesed teda nende teostamisel takistaks, s.t ta soovib teatud vabadust; 3) reflekteerides oma vajaduste üle jõuab ratsionaalne isik järeldusele, et eelistatav on selline olukord, kus teistel ei ole õigust tema põhivajadusi piirata; 4) kuivõrd nõue ühe indiviidi vabadust austada tuleneb puhtalt tema refleksiooni ratsionaalsusest, peab ta tunnistama, et samasugune õigus vabadusele laieneb ka teistele. Williams ei tee etteheiteid argumendi korrektsusele, aga leiab, et see sisaldab ühte määrava tähendusega implitsiitset eeldust. Nimelt oletatakse, et kõnealune isik on ainult ratsionaalne tegutseja ja ei midagi muud. Niisugune abstraktse kodaniku positsioon ei ole aga reaalsuses võimalik. Meie olemine maailmas ei ole kunagi lahutatud isiklikest huvidest ja kalduvusest, meil on alati kindel positsioon, millelt saame teistele enam või vähem oma tahet peale suruda. Williams küll tunnistab, et Kanti filosoofiast tuletatud mõttekäik võib teatud tingimustel kasulikuks osutuda. Küsimus „mida inimesed mõistlikult teeksid, kui nad ei teaks iseendast midagi peale selle, et nad on ratsionaalsed tegutsejad?“ (lk 82) on tema arvates arvestatav test õiglase ühiskonna aluspõhimõtete tuvastamiseks – midagi teadmatuse loori sarnast. Ent niisugune test saab aidata üksnes neid, kes on juba õigluse kehtestamisest huvitatud. Verejanuliste moraaliskeptikute ümberveenmiseks on sellest vähe abi.

Aristoteles ja hariduse võtmeroll

Williams jääb külmaks ka Rawlsi kontraktualismi ja Hare’i utilitarismi suhtes. Ehkki need süsteemid ei püüa enam skeptikut ümber veenda, vaid eeldavad algusest peale tegutseja valmidust vastavalt õiglast ühiskonnakorda või suurimat hüve taotleda, jääb reduktsionismi süüdistus püsima. Taandades kogu arutelu mingile alusprintsiipide korrektsuse üldisele testile, jätavad eetika­teooriad paratamatult suure hulga eetilist teadmist kahe silma vahele. Ainuke filosoof, kelle suhtes Williams oma mõtteloo retkedel teatud sümpaatiat üles näitab, on Aristoteles. Kahtlemata tundub Aristotelese katse siduda voorust hüveoluga lugejale liialt naiivne. Tänapäeval on raske pidada tähenduslikuks Aristotelese usku, et voorustes kasvamine aitab läheneda looduse absoluutsele mõistmisele, tuues kaasa teatud harmoonia nii inimese enda sees kui ka tema kultuurilis-poliitilises kogemuses. Ent filosoofi arusaam hariduse rollist eetilise teadmuse omandamisel on Williamsi kreedoga igati kooskõlas. „Aristotelese käsitlus paigutab sisukad eetilised kalduvused mina sisusse“ (lk 68). Eetiliste ja muude hüvede üle mõeldakse konkreetsest vaatepunktist, mis on elu jooksul omandatud. Ratsionaalne refleksioon toimub, aga ei leia aset vaakumis, vaid alati kuulub kellelegi.

Sellele tähelepanekule toetudes konstrueerib Williams huvitava mõttekäigu eetiliste ja teaduslike uskumuste erinevusest. Keskne mõiste on konvergents ehk inimeste võime jõuda huvipakkuvates küsimustes kõiki osapooli rahuldava vastusteni. Siinjuures aga väldib Williams moraalialase lahkarvamuse argumendi (argument from moral disagreement) labast taasesitust. Fakt, et inimestel on eetika osas lepitamatuid eriarvamusi, ei ütle tema arvates veel kuigi palju objektiivsete moraalitõdede olemasolu kohta, kuna eriarvamusi esineb ka teaduses. Ehkki pealtnäha võib paista, et inimeste väärtushinnangud on märksa kirjumad kui teaduslikud seletused olemasolevale teabele (kuidas iganes me seda mõõdame), ei välista Williams, et kunagi võib olukord muutuda ja lõpuks töötatakse välja eetika­põhimõtete komplekt, millega kõik rahule jäävad.

Sellegipoolest leiab ta, et eetika vallas oleksid konvergentsi põhjused hoopis teistsugused kui teaduses. Moraalialase nõusoleku kujunemine meenutaks pidžini teket: läbikäimise käigus looksid inimesed ühise sõnavara ja õpiksid seda korrektselt kasutama. Teaduses on Williamsi arvates konvergentsi põhjused teistsugused. Objektiivselt eksisteeriv maailm on püsipunkt, mille ümber koonduvad kontseptuaalsed raamistikud. Eetika vallas ühtegi mõeldavat analoogi pole. Niipea kui hakkame eetikatermineid – eriti tihedaid mõisteid – kasutama, asetame end kindlasse sootsiumi, kust pole võimalik väljuda. Niisiis puudub meil neutraalne pinnas nende kontseptsioonide üle teoretiseerimiseks ja seega ei saa ka konvergentsi objektiivseks pidada.

Williamsi tähelepanekud eetilise konvergentsi olemusest on kahtlemata leidlikud ega võimalda moraalirealistidel neid ignoreerida. Argumendi elegantsust arvesse võttes on seega üllatav, kui kergekäeliselt ta postuleerib, et teaduse eesmärk on olla „süstematiseeritud teoreetiline käsitlus sellest, kuidas maailm tegelikult on“ (lk 160). Williams vastab küll mõningatele Rorty reservatsioonidele „objektiivse maailma“ kontseptsiooni mõistlikkuse osas, aga ei käsitle ühtegi alternatiivset vaadet teaduse viimsele ülesandele. „Reaalse maailma“ olemasolu on loomulikult teaduse tegemiseks tarvilik metodoloogiline eeldus, ent ei ole ilmne, miks peaks ükski teadlane seda uskuma, veel vähem tahtma seda kirjeldada. Pealtnäha ei takista miski väita, et teaduse eesmärk on hoopis luua mudeleid meeleandmete (sense data) võimalikult täpseks ennustamiseks. Niisugune variant oleks iga­tahes oma eeldustelt ökonoomsem.

Lihtsamalt öeldes, Wachowskite Maatriksi maailmas olid ilmselt ka oma teadlased, kes tegid täiesti arvestatavaid avastusi simuleeritud universumi kohta. Nende teoreetilised raamistikud ja meetodid tõenäoliselt ei erinenud meie teadlaste omadest. Kas nende töö oli vähem teaduslik ainuüksi põhjusel, et sel polnud pistmist päris maailmaga? Tegelikult Williamsi arutluskäiku süüvimisel ei olegi oluline, kuidas me küsimusele vastame. Uskumus, et me tegutseme reaalses maailmas ja mitte näiteks Višnu unenäos, näib olevat üks meie kultuurilise konteksti aluseeldustest, mitte väljastpoolt tuvastatav tõde (vähemalt on raske ette kujutada meetodit, kuidas seda veenvalt näidata saaks). Seda mööndes ei ole enam sugugi vähetõenäoline, et konvergents kaotab igasuguse filosoofilise olulisuse. Kui teadus on vaid ennustusmäng, võib konsensuse laienemine olla põhjustatud pelgalt sellest, et mängijate huvid on piisavalt sarnased ja võidu kriteeriumid piisavalt selged. Teooria T aitab meil toota kiireid autosid, ravida kopsupõletikku ja kasvatada kolm korda rohkem maisi? Järelikult see on õige!

Mõttekäigu hävitav toime

Eeltoodud krüptiline sketš teaduse ja reaalsuse suhtest ei pretendeeri täisväärtusliku filosoofilise argumendi staatusele. Heal juhul demonstreerib see Williamsi mõttekäigu hävitavat toimet: objektiivse moraali vastu suunatud argumendi implikatsioonide lahti­mõtestamine ei pane kahtlema ainuüksi moraalis, vaid objektiivsuse mõistes kui sellises. Üldisemaltki on essee „Eetika ja filosoofia piirid“ haamriga filosofeerimise musternäide, mille lõpuks esitab Williams visiooni maailmast, kus enam ei apelleerita rafineeritud arusaamadele „õigest“ või „kohustusest“ ja eetiline debatt meenutab MMA võistlust, kus kasutusse lähevad kõik võimalikud võtted (tihedad mõisted). Ometi paistab raamatust läbi ka mõtleja suurim pahe. Nagu märgib oma järelsõnas tõlkija Märt Väljataga, Williamsi vaim tungib kiiresti probleemide ja teooriate põhjani, leiab kärmelt argumente iga võimaliku positsiooni poolt ja vastu, kuid on liiga intelligentne ja enesekriitiline, et omaenda positiivset doktriini või süsteemi välja arendada (lk 259). Valgustusajastu moraali varemetel avastame, et meil puudub neutraalne pinnas oma eetiliste vaadete hindamiseks, puudub meetod eetiliste kogukondade lepitamiseks ja igasugune konvergents on üksnes hea õnne küsimus. Williamsi filosoofia ei paku nende kahjude korvamiseks peaaegu midagi. Kui tal on õigus, jääb vaid palvetada.

* Olen tänulik Andres Reimannile, kes juhtis mu tähelepanu nendele Bernard Williamsi eluloo üksikasjadele. Toodud Shirley Williamsi tsitaadid pärinevad siit: https://www.theguardian.com/books/2002/nov/30/academicexperts.highereducation

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht