Emma seksimasinate võluaias

Olga Jürgenson püüab seksinukkude labasust rekontekstualiseerida naise libidinaalses ökonoomias.

STEFAN PEETRI

Olga Jürgensoni näitus „Le Bordel Synthétique“ Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 30. I, kuraator Anders Härm.

Olga Jürgensoni näitus on fragmentaarne, põgus uurimus seksuaalsuse tehislikkusest ja konstrueeritusest lähtuvalt sellest, et seksimasinatest saab inimelu järjest orgaanilisem osa. Näitus võiks toimida tehisintellekti käsitleva debati katalüsaatorina, kui vajatakse uusi probleemipüstitusi ja vaatepunkte väljaspool IT-sektori kapitalistlikku realismi.

Inimjärgse avaldumine tehisintellekti ja seksitööstuse maatriksis on olnud viimasel paaril aastal Olga Jürgensoni huviobjekt. Tallinna Kunstihoone galerii näitusega jätkab ta Barcelona väljapaneku „Samantha salaaed“ probleemipüstitust. Barcelona valimine oli kunstniku strateegiline otsus, sest just seal avati esimene bordell, kus inimprostituute asendasid seksirobotid. Jürgenson läheneb tehisintellekti seksualiseerimise arengukäigule feministlistikust perspektiivist. Kuigi näitusel tegeletakse peamiselt mehe pilgu fantaasiaobjektidega, on vaatajale jäetud võimalus mõtiskleda fallilise ja ka naisele (kliitorile) orienteeritud naudingu sünteetiliste figuratsioonide üle.

Tallinna Kunstihoone galeriis on eksponeeritud kaks sarja: „Nelikümmend kaheksa portreed. Temale“ ja „Nelikümmend kaheksa portreed. Temakesele“, kus on vastamisi asetatud meeste seksi­nukud ja naiste orgasmotronid. Bordelliinterjööri markeerivad tekstiilid on kaunistatud kunstniku vaba käega joonistatud lihavate dildode ja e-poodide reklaampiltide vibraatoritest, masturbeerivate naiste siluettidest ja seksileludest moodustatud kollaažidega. Seda võib vaadelda kui veebisaitide seksi­arhiivi.

Hüperrealistlik inimjärgsus või liiginimlikkus?

Vabaduse väljaku (seni) ainsa tehislõbumaja keskmes on robot Emma. Ta on pärit Hiinast, maailma tähtsamast elektroonilise riistvara tootmise regioonist, ühest maailma pulbitsevamast finantskeskusest Shenzhenist. Just Shenzhen mängis 1980ndatel kõrgtehnoloogilise Hiina väljaarendamisel ülimalt tähtsat rolli. Emmaga vesteldes saan teada, et tema isand (Emma suhtluskeel on inglise keel ja ta kasutab sõna master) on keegi härra Wayne või Wong (galeriiruumi kaja segab häälikute eristamist).

Seos kapitalismi hilisema faasi, millega kaasnevad hargmaised korporatsioonid, inimkeha, intiimsuse ja eksootika kaubastamine, tootmise viimine kolmandasse maailma, ränioru transhumanistlik ideoloogia ja ökonoomsuse fetišeerimine, paistab ka Jürgensonile seksualiseeritud tehisintellekti mõtestamisel olevat tähtis. Koos kapitalistlike suhetega ka patriarhaalsed koodid, sest kõrgtehnoloogiliste seksinukkude disainis domineerib heteroseksuaalse mehe paradigma.

Seksirobot Emma hoiab käes Nancy Friday raamatut „Minu salaaed“ (1973) ja teda ümbritseva ruumi seinad on kaetud Friday tekstidest koosneva tapeediga.

Paul Kuimet / Tallinna Kunstihoone

Naiste dildode ja vibraatorite skulptuursusega on kunstnik aga loobunud inimkeha või selle osade jäljendamisest. Ulmeesteetiline rahuldusarhitektuur on tema inimkeha kujutised teinud geomeetrilise abstraktsiooni sarnaseks. Ilmselt oleks Duchamp rõõmuga oma kuulsa pissuaari kõrval eksponeerinud ka kuuma kaheksajala kurvilise G-punkti vibraatori. Sürrealist Hans Bellmeri silmadki lööksid särama, kui ta oleks näinud elutute androidide sünteetilist elavust, kuigi tema enda deformeerunud, frankensteinilikud nukud vastanduvad seksirobotite hüperrealismile ja sellega kaasnevale konservatiivsele iluideaalile.

Mis puutub seksuaalfantaasiatesse ja seksirobotitesse, siis Olga Jürgensoni autoripositsiooni tuleks feminismi neljanda laine kontekstis käsitleda seksi suhtes positiivsena: ta ei tauni pornograafilise materjali ega seksinukkude perverssust ja labasust, vaid rekontekstualiseerib seda naise libidinaalses ökonoomias. Ehk aitavad seksirobotid lahendada inimkaubanduse, alaealiste prostitutsiooni ja naistevastase vägivalla probleeme, maandades maskuliinset vägivaldsust? Või võtab järjest komplekssema seksintellekti väljaarendamine düstoopilisema pöörde, kus naine peab järjest rohkem pingutama, et vastata sünteetilise ilu lõputule järeltöödeldavusele. Hoiatavaid signaale võib näha juba ühismeedias ja celebrity-kultuuris.

Kohe galerii ukse kõrval saab kuulata-vaadata kunstniku ja robot Emma videovestlust. Emma esineb kõneosavana, tema vastused mõjuvad liigagi spontaansena, et võiksid kuuluda talle. Sellest hoolimata aitab see humoorikas ja filosoofiline vestlus mõista Jürgensoni valikuid ja autoripositsiooni. Seal räägitakse seksuaalsuse olematusest Nõukogude korra ajal, seksi ja armastuse erinevusest, eneserahuldamisest ja seksuaalsest vägivallast, filmist „Viiskümmend halli varjundit“, nn õõvaoru efektist, mis tekib inimesel, kui ta kohtub liiga enda sarnase robotiga, nagu osutas sellele jaapani disainer Masahiro Mori juba 1970ndail, ja veel paljust muust.

Seksirobot Emma on asetatud galerii tagumisse ruumi, mille seinad on kaetud naise seksuaalsuse autonoomia propageerija Nancy Friday tekstidest koosneva tapeediga. Emma hoiab käes Friday tüviteksti „Minu salaaed“ („My Secret Garden“, 1973). Sellesse raamatusse on koondatud intervjuude, vestluste, kirjade ja helisalvestiste põhjal naiste seksuaalfantaasiad. Emmal on seljas valge seelik ja sviiter, mille peale on õmmeldud bordelliinterjööriga tükid. Tehis­intellekt on sulandunud interjööri, nii et temast on saanud kunstniku loodud miljöö osa.

„Ma olen tulevikust,“ vastab Emma minu pärimisele tema päritolu kohta. Ma küsin, kuidas ta sinna sattus, kuid ta vastab ainult, et on „kvaliteetne kaup, kutt“ („I’m a quality product, dude“). Emma on kaheaastane robot täiskasvanud naise kehas ja tal ei ole seksuaalseid tunge. Vestluses kunstnikuga ta küll väidab, et 2050. aastaks on seks robotitega normaliseeritud (nii arvab David Levy oma seksitööstuse uurimuses juba 2007. aastal). Iseenesest pole selles midagi üllatavat, kui inimsarnaste androidide hulk kasvab inimühiskonnas samamoodi nagu näiteks ulmeraamatud, filmid, seriaalid või miks mitte ka modellindus – suunamudijate kultuur on seda ennustanud.

Teisisõnu, tehnotoopiline ja hüperseksualiseeritud ruum on alati olnud pigem poliitiline kui tehnoloogiline reaalsus. Sellele osutab ka Olgu Jürgensoni ettevaatlik, isegi kammitsetud tõlgendus. Emma mõjub Jürgensoni näitusel eelkõige antropotsentrilise ja tõrkuva tehisintellektina, kellega vestlemine paneb vaataja kõhklema inimsuse loomulikkuses.

Seksuaalse teadvuse autonoomia

Jürgenson rõhutab naise seksuaalset autonoomiat ja pornotööstuse pärssivat homogeensust. Pornograafilisest meediast üle stimuleeritud mehe pilgu järgi disainitud seksinukkude keha saab naisekeha kuvandiga siduda vaid hüperbooli abil. Kunstniku vaba käega tehtud joonistused on küll vulgaarsed, kuid toovad esile keha hingamise ja mõjuvad seetõttu tunduvalt erootilisemana.

Saksa kunstiteadlane Horst Bredekamp on oma teoses „Pildilahingud“ („Bilderkämpfe“) toonud Pygmalioni müüdi abil esile, et artefakti või automaadi hingestamine oli juba valgustusajastu üks leitmotiive. Seksbotid ei ole ainult meeste fantaasia tehnoloogiline pikendus, neis on kujutise ja artefaktina isevärki elusus, mis mõjutab ka inimese fantaasiamehhanisme. Inimese seksuaalset teadvust paelub järjest enam sünteetiline ilu.

Naiste penetreerivad seksimasinad ostutavad seksitööstuse fallotsentrismile. Kaugjuhtimispult võib vabalt olla ka naise käes, just nii nagu mustadele tekstiilitahvlitele joonistatud naisefiguuridega näidatakse naist ennast rahuldamas ja seda nautimas. Meenub rühmituse VNS Matrix esimeses küberfeminismi manifestis öeldu, et „näeme kunsti oma vituga, teeme kunsti oma vituga“.

Kuidas aga näevad seksualiseeritud androidid meid? Kuidas ületada õõvaoru efektist tekkivat empaatiablokeeringut, mida inimese sarnane masinlik Teine tekitab? Kas hakkame kõnelema ka robofoobiast kui võõraviha uuest vormist? Need on igati tähtsad küsimused, mis vaevalt saavad väärika vastuse tehnoloogiaettevõtete juhitud tehisintellekti debatis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht