Punastav naistepuna ehk Kuidas inetust pardipojast maailma tipptegija sai
„Põleva tütarlapse portree“ on kummituslik ood kunstile, naise pilgust lähtuv poeetiline ja delikaatse huumoriga põimitud sotsiaalse hierarhia käsitlus.
Valitsus etendab nädalast nädalasse halba näitemängu, millel ei ole ametiülesannete täitmisega mingit seost.
Ühegi teise mõõdusüsteemi üle ei ole otsustatud rahvahääletusega ega teinud valikut poliitikud, kelle otsuseid mõjutab loodetav häältesaak.
Populistidega vaidlemise asemel tuleks tugevdada solidaarsuse kudet ühiskonnas ja kaitsta neid, keda rünnatakse. Arutleda saab ja tuleb nendega, kes arutleda ka soovivad.
Sajandivahetuse utoopiline ettekujutus internetist kui vabaduse/vabastuse ruumist, uute demokraatlike kogukondade sünnipaigast on haihtunud.
Saue uuel vallamajal on piisavalt jõudu ja potentsiaali, et hakata heas suunas mõjutama lähiümbrust ja ühtlasi kogu Saue avalikku ruumi.
Eesti venekeelset kirjandusajakirja Võšgorod kujundas siinne vabadusevaim. Ajakiri on osa Eesti kultuurist.
Reisi- ja karantiinipiirangute sunnil andsid „Jazzkaarel“ tooni põhjamaised muusikud, kuid nende seas oli mitu esinejat nüüdisdžässi esimesest ešelonist.
Rael Artel: „Baltimaade kontekstis on tegemist unikaalse projektiga, maailma mastaabis on selliseid keskusi päris palju. Lihtsad ideed jõuavadki Eestisse palju hiljem.“
Kõhkluste ja ebakindla aja kiuste ette võetud festival hoidis taset ja järjepidevust. Festivali täitma on kasvanud hulganisti tugevaid kitarriste.
Piret Põldver kirjeldab lihtsaid puhtaid hetki, mil aeg peatub viivuks.
Tallinna Linnagalerii näituse pealkiri on laenatud Naima Neidre teoselt, kuid loodus ja aja voolamine sobivad kõigi kolme autori teoste ja loomehoiakuga.
On ülimalt tänuväärne, et esmapilgul mitte just paindlikuna tunduv koosseis on ette võtnud suure pingutuse ja toonud publiku ette ühel õhtul kaheksa esiettekannet.
Koolinoorte arhitektuurivõistluse tulemused annavad lootust, et on lõppemas aeg, mil avalikku ruumi kujundatakse vaid täiskasvanu vaatevinklist.
„Tulipunast vihmavarju“ on mõnus vaadata täiskasvanul, mõni tunne tekib, mõni vaob, aga lapsele ja lapsemeelsele teatriimet ei sünni. Nostalgia lämmatab selle.
Kopli liinide uus promenaad viib otse liivaranda, et varbad vette pista. See on austusavaldus merele, liinide elanikele, tallinlastele ja ümbritsevale ajaloolisele keskkonnale.
Kadri Noormetsa „Ümarlauas“ kekseldakse muretult kujutava kunsti ja teatrikunsti piiril, veelgi enam, toksitakse ka teatri piire.
RAM laulis end otse kuulajate südamesse, ning seda niivõrd keerulise teosega ja keerulisel ajal pärast pikka harjutamis- ja esinemispausi.
Kinoteatri „Niagara ületamine“ tabab täppi. Minimalistlik, intiimne, inimlik lugu kontaktist, puudutusest ja usaldusest on just praegu nii vajalik.
Venemaa soome-ugri rahvaste tuleviku võtmeküsimus on, kuidas moderniseeruda ja jääda linnas elades oma rahvuskeele juurde.
Hogg on Briti sotsrealist, kes ei vaatle realistina aga alamklassi, vaid kõrgemat keskklassi, kust ta ise pärit on.
Roosna ja Flaki lavastused on koreograafia- ja kehapõhised, kusjuures liikumise kogemuslikkuse kõrval peegeldatakse tehnoloogia või keskkonnaga seotud teemasid.
Ekaterina Velmezova, „Ikka Võšgorodiga!“
Piret Põldveri „Alati nii järsku“
Soomeugrilaste keele-elu. Jaak Prozes, „Meid ühendavad keeled ja mured“
Koolinoorte arhitektuurivõistlus
Saue vallamaja
Kadri Laas-Lepasepp vestleb Naked Islandi asutajate Rael Arteli, Bruno Kadaku, Flo Kasearu ja Tõnu Narroga
Piret Karro, „Võim ja sugu. Kes saab endale lubada erialast tööd?“
Ele Arder vestleb tudengi-Oscari võitnud German Golubi ja Peeter Simmiga
Mängufilm „Suveniir“
Mängufilmi „Põleva tütarlapse portree“
Tartu Uue teatri „Ümarlaud“
Külli Roosna ning Kenneth Flaki tantsulavastus „Two Body Orchestra“
Rahvusvaheline festival „Jazzkaar“
Viljandi kitarrifestival