Järsku ongi hea kiire mööda lasta?

Piret Põldver kirjeldab lihtsaid puhtaid hetki, mil aeg peatub viivuks.

PEETER SAUTER

Küllap olen varemgi heietanud, milline on hea pealkiri. Lihtne rehkendada, ometi keeruline teha! Autoril on raske raamatule head pealkirja leida, sest ta on oma asjale liiga lähedal, teab tekstist liiga palju ja tahaks kas öelda kõik ära või siis trotsist asja sisu kohta üldse mitte midagi öelda. Iga napp vihje oleks mannetu, aga pikk jura barokne, võlts ja tehislik. Sellest nõiaringist väljapääsu pole ja siis on hea, kui pealkirjategemise saab delegeerida toimetajale või sõbrale-semule-naisele-lapsele.

Hea pealkiri on lihtne, koosneb lihtsatest lühikestest sõnadest, ometi peab olema enneolematu, üllatav kombinatsioon ja sisaldama mõistatuse.

Miks on pealkiri tähtis? Aga miks on lapse nimi oluline? Nomen est omen.

Hiljuti tuli Maimu Bergil välja suurepärase pealkirjaga luulekogu „Vanaema paneb vihmavarju kinni“. Sellise pealkirjaga võiks ju olla lasteraamat, aga ei: on staažika prosaisti esimene luulekogu. Et vanaema vihmavarju kinni paneb, on ühest küljest usutav, aga tekitab küsimuse. Piret Põldver tuleb pärast aastatepikkust toimetajatööd ja luule haudumist välja debüütkoguga „Alati nii järsku“. Jälle väga hea pealkiri. Lihtne, selge pilt, aga ometi: mis asi on nii järsku ja veel alati? Pealkiri tahaks nagu hakata midagi ütlema, võtab hoogu, aga saab läbi enne, kui ütlemiseni jõuab. Järelikult peab vastus olema raamatu sees, kui just ka raamat ei lõpe nii järsku, et seletus jääb tagumisest kaanest veel tahapoole. Mnjaa, tuleb uurida.

Kadunud aega otsimas

Piret Põldveri luule on üks suur kadunud aja otsimine. Luuletused on jaotatud kolme ossa: 1) „mu vanaema suitsetas kuni 84. eluaastani“, 2) „sa oled igav kallis“, 3) „maailm jääb nooreks alati nii järsku“. Tegu ei ole terviklike tsüklitega, kuid ometi võtavad kolm osapealkirja kokku teemad, mis jooksevad läbi kogu raamatu.

Kõigepealt lapsepõlvemälestused. Mälestused lapsepõlvearmastusest, vaesusest. Mõnikord viivad mälestusteni praegu kohatud ammused tuttavad, kes pole enam need, kes nad olid. Armastatu on võõraks jäänud, sõbranna kunagine ihaldatu lööb ootamatult külge ja ajab lolli juttu. Nostalgia seguneb totruse ja mõru maiguga.

Teiseks vähe äraspidised armastusluuletused (ühed etemad armastusluuletused, mis mulle üldse meenuvad). Armastus ja armastatu pole neis justkui midagi nii väga erilist, kuid on väga selge, et nad on olemas ja päris ja midagi kindlat, millele toetuda. Igava jutuga hall mees, kes tahab igavusest viimast võtta, pikas mantlis ja pika sammuga, on üldse kõige parem, mis olemas on. Elu ilu ja tuuma, isegi kire nägemine triviaalses või negatiivses on minu silmis Põldveri raamatu tugevus. Ei ole suuri sõnu, on vaid millegi piiritlemine, mida täpselt ei nimetata, ei sõnastata. Viivi Luigel on ehk midagi selletaolist olnud.

Ja viimaks „maailm jääb nooreks alati nii järsku“: nimiluuletuses saab mõistatusest valus tunnetus, et luuletaja mina on noor ja isegi lapselik nagu vanasti ja ümberringigi on üsna samasugune maailm, mis enne, aga sellega ei saa enam kontakti. Maailm ei käivita enam nii kui vanasti. Kas ma olen vanaks jäänud? Kuidas? Ma näen maailma ju ikka nii kui eile?

Lugedes tundub siiski, et vanaks (täiskasvanuks?) saamine pole miski läbiv hädaorg, vaid tundesähvatused, mis tabavad hetkiti. Ja selle järgi võib eristada raamatus kaht liiki tekste. Ühed on terviklikud mälestuspildid kas mõnest inimesest või lapsepõlvemotiivist, mis käivitavad tunde, mida ära seletama ei hakata. Teist liiki tekstide impulss on mõni näiliselt tühine hetk nüüd ja praegu. Näiteks vaadatakse läbi akna korraks tõtt naabri koeraga ja korraga läbistab valus süütundesööst, mil pole koeraga otse pistmist.

Teadmata suuremat jaapani luulest, tundub mulle see jaapanlik. Loodusmotiiv vallandab korraga puhta tunde, mis võib kesta lühidalt, aga on katarsis, elamus, ja pole võimalik öelda, kas see on rõõmus või kurb, halb või hea tunne. Aga see on puhas, ehe moment, aeg peatub viivuks. Piret Põldver kirjeldabki neid hetki. Enamasti tundub, et see pole mingi luule, lihtsalt korraks tabatud triviaalne hetk, dekadentlik värelus. Kõvas luules peab ikka olema võimas tunne ja lehviv mõte! Aga ei pea. Või kui ka on, siis sest ei kõlba rääkida otsesõnu, vaid vihjamisi.

Põldver ongi paras vihjamiskunstnik. Mida raskemini tabatav on aga piiritletav tunne või mõtteuid, seda konkreetsemad on detailid, mille abil piiritletakse (Viiding: „kõik ilmsed asjad, neli rubla raha“). Näiteks jahtunud kartulid, mille ema armastusega rasva sees kõvaks praadis … ja akna taga on kevadine soe lumi. Dimka tuleb vaatama armukadedusest haigeks jäänud lapspoetessi ja kui ta julmalt ära aetakse, jätab kingituseks Kreeka pähkli. Räämas roheline välisuks mäletab tema juures öeldud „headaegasid“ ja saab aru, et seekordne „headaega“ on midagi uut ja tähendab päris suhte algust.

Süsteemne pusa

Üle hulga aja loen debüütkogu, kus ei räägi otsemõjutajana kaasa varasem luule, ei ükski kindel autor. (Võib tulla Põldveri toimetajapraktikast ja teksti­küllastumisest). Harva juhtub ka, et osa tekste on mul varasemast meeles (vist Müürilehest). Aga kui asi jääb isegi mulle meelde, siis peab see olema ühekorraga kõnekas ja lihtne.

Põldver teeb harva otsesõnalisi üldistusi. Järeldamine jääb lugejale ja veel parem, kui see ei võta lugedes peas kuju, vaid jääbki paine ja mõistatus. Paremates palades nii ka on. Leidub ka sentimenti kalduvat. Näiteks hakkavad nukkudega mängivad tüdrukud ootamatult rääkima sakslastest ja üks teatab, et ka sakslased on teinud halbu asju. See teeb nõutuks. Kas siis päris häid inimesi polegi? Lõppu tuleb kahjuks resümee, et räägiti enese teadmata esimest korda maailmasõjast. Samuti mõjub veidi võltsilt ema kaebus, et tütrest sai luuletaja (vrd Viiding: „Mu süda valutab mu poiss / on huligaan küllap vist“). Ootasin mingit pööret või irooniat või topeltmängu, aga seda ei tule.

Enamasti on lugu teistmoodi ja palju parem. Põldver on lasknud kiire aja, kui luuletused muudkui kibelesid paberile ja küllap ka trükki, mööda. Ta on talitanud tasa ja targu – ja järsku küps luuletaja valmis (tillukeste mööndustega, nt lühitekstist lk 27 ei jaga mina küll ööd ega mütsi). Nüüd ootamatult ja nii järsku, kui mineviku tunnetega enam kontakti ei saa, ollakse vaba tagasi vaatama ja kommenteerima (eelkõige enesele), juurdlema, läbielatut uuesti läbi elama.

Viivi Luik mainis kunagi, et Saksamaal julgustas teda keegi kirjastaja, et kirjutada tuleb just sellest, mille pärast on häbi. Põldveril pole ehk päris häbihetked, ometi on need tühjad „tõelise tundmuse hetked“ (Handke) talle rasked. Põldver on sõnastamisega ettevaatlik, väldib deklaratiivsust, võib-olla ka tarkust, julgeb jääda kompivaks, rumalaks. Ja selles on elutarkust. Ja kirjutamistarkust. Mingit pidi on see ehk kirjutajamina madaldamine.

Armastusluuletused (nt lk 33, 45, 49, 71), kogu kesksed tekstid, on õrnad, valusad, ühtaegu romantilised ja romantikavabad, korraga kirglikud ja kiretud, triviaalsed, julmad ja alandlikud. Paar rida näiteks: „mis jõle tunne on näha oma armastust endiselt elavana“, „kestab küsiv pilk / vastuseid ei vaja meist keegi“, „ma ei hakka vabandama / mingid sinad ei kuuletu nagunii“, „kui sa ära sured / räägin lõpuks kõigile / et ma armastasin sind / praegu ei saa“.

Nüüd sai nõretavalt kiidetud, aga mis siis. Vaevalt laseb cool Piret Põldver endal pead segi ajada. Teab ise, mis teeb, toimetaja ikkagi.

Ühes Jääääre loos manitsetakse kaaslast mitte midagi tegema, aga ootama ja laskma kõigel olla, nagu on. See sobib hästi ka Piret Põldveri luulet kokku võtma: „oota veel, ära ava / oota 2 minutit, mõtle / oota veel, ära vasta / las heliseb telefon laual / oota veel, ära loe / las ümbrik jääb kinni / oota veel, ära kiirusta / istu, oota oota / oota veel, ära kahetse / lase sekundil olla / oota veel, ära nihuta / tooli lauast eemale …“

„Alati nii järsku“ kaanel on hunnik seina äärde risti-rästi laotud tugitoole. Ei ole eriti seksikas ega romantiline luulekogupilt – olmeline toolipusa. Lähemal vaatamisel püsib aga toolihunnik hästi koos, on laotud süsteemselt. Elu on paras hullus ja segadus nagu Taani printsil, aga hulluses on süsteemi.