Provotseerimise, eskaleerimise ja improviseerimise ahela lõpulüli on alati pagunite mahavõtmine.
Tänavuse jõulufilmi „Eelmised jõulud“ lääge ajuvabadus on vaid kunstjäämäe nähtav osa, allpool käib aga telekanalites jõuluklišeede masstootmine.
Luuletajad ja füüsikud on valguse sõnastamisel ja aususepüüdes üksteisele väga lähedal – nii ka Doris Kareva ja Tarmo Soomere.
Meediapoliitika peab tagama ajakirjandusele vabaduse, rahastamise ja tuleviku. Eestile on see eksistentsiaalne küsimus.
Rudolf Bultmann rõhutab, et Jumalast saab rääkida vaid nii, et räägime samal ajal ka iseendast. See ei tähenda Jumala ja inimese samastamist, vaid nende käsitlemist eksistentsiaalses suhtes.
Teatrikriitik Madli Pesti: „Tundub, et need ajad on jäänud selja taha, kui teatriaastast tõusis esile mõni konkreetne suurlavastus.“
Kuigi kunsti toidab emotsioonide lai spekter ja seal ilmutavad end ka positiivsed ajed, on vihkamisel ja frustratsioonil täita kunstis vägagi keskne roll.
Aasta meeldejäävamad muusikasündmused on EMTA uue saali valmimine ja maailma muusika päevad Eestis, samuti juubelilaulupidu.
Rõhumine on arusaadavam nats-inimese vorm, sest subjekt ise saab sellest kasu. Samal ajal toob just vimma-inimene probleemi selgemini välja.
Erakondade tähtsamaid ülesandeid on koondada huve ja ideid ning siduda need valijatele arusaadavaks maailmavaateliseks tervikuks.
Valitseb moraalne paanika ning inimeste arvates on kogu poliitika korrumpeerunud: mitte kedagi ei saa enam usaldada, sest kõik seisavad vaid oma huvide eest.
Ruumi loomisega peaksid olema seotud samavõrd mitmekesise taustaga inimesed, nagu neid leidub ruumi kasutajate seas.
Jaak Kangilaski: „Massikultuuri nivelleeriv toime on võimas. Ühiskonnakriitiline kunst on ikka väga institutsionaliseerunud.“
August Komendant oskab ehitiste valmimist kirjeldada nii haaravalt, et lugeja hoiab hinge kinni ja elab kaasa lugudele, kuidas mõni ehitis sai valmis vaid üle noatera ja mõnd teist ei ehitatudki.
Palveloitse, millega metsas, kalavetel või elamises asuvaid vaime lepitada, mõistab iga vepslane veel nüüdki.
Ajaliselt ja temaatiliselt lõdvalt piiritletud väljapanekutel saab näidata töid, mis muidu avalikkuse ette ei jõua, kuid kuraator peab suutma oma ideed vaatajale selgelt esitada.
Tallinna Linnateatris lavastatud „Kommuuni“ hõredapoolse algmaterjali päästavad mõned head rollid ja liikumine.
Et kunsti- ja teatrimaailma organiseerimine on suuresti kriitikute ja kuraatorite käes, võiks vahealade hallide toonide asemel rääkida hoopis ühendavatest täiendvärvidest.
„Kirjanikuga voodis“ koosneb lavastuslikest episoodidest, kus enamasti ilma riieteta või napis kostüümis Peeter lamab või istub kaadris üksi või koos teistega, kes on riides.
Eesti etenduskunsti esitlusfestivalile „draamamaa.weekend“ olid kokku kogutud viimase aja eredamad ja huvipakkuvamad lavastused.
Sari „Heli ja keel“ eristub kammermuusika žanris oma eksperimentaalse vormiga: muusikas järeleandmisi tegemata lisatakse kunste ühendav ja ülendav lähenemisnurk.
Eesti räpptekstide vinüülplaat ei ole esteetilise kogemuse allikas ega imeline retk metsikute tekstide maailma, kuid väärt kogumikuga on tegu sellegipoolest.
Doris Kareva ja Tarmo Soomere, „Valguspurje all“
Ragne Kõuts-Klemm, „Ajakirjanduse valikud digiajastul“
KAAREL TARAND, „Vana mees ei taha koju“
Tõnis Saarts, „Erakondadeta demokraatia võimalikkusest“
ÜLO MATTHEUS, „Vaenuõhutamisest vaenukunsti ja vaenupoliitikani“
PIOTR SZTOMPKA, „Ida-Euroopa populismi algupära“
Madis Arukask ja Eva Saar, „Vepsa animismi igavene voolavus“
VII Eesti etenduskunsti esitlusfestival „draamamaa.weekend“
Kontsert „Põhjatuul, lõunatuul. Mõtisklusi sufismist“ sarjas „Heli ja keel“
Näitus „Müstika ja Eros“ Tartu Kunstimuuseumis
Dokumentaalfilm „Kirjanikuga voodis“
JÜRGEN ROOSTE, „Papa, anna mulle andeks ehk Kuidas Pärnu poisid räpist luule tegid“