Vaenuõhutamisest vaenukunsti ja vaenupoliitikani

Kuigi kunsti toidab emotsioonide lai spekter ja seal ilmutavad end ka positiivsed ajed, on vihkamisel ja frustratsioonil täita kunstis vägagi keskne roll.

ÜLO MATTHEUS

Vaenamisest on saanud meie igapäevaelus midagi harjumuspärast. See lihtsalt on seal: uudisruumis, kommentaariumides, poliitikas, õudus- ja krimifilmides, arvutimängudes. Nagu iga muugi keskkonnareostus, õhusaaste, müra ja tolm … Paremini läheb neil, kes ei lase kõigel ümbritseval end mõjutada, teised lähevad kaasa ja muutuvad osaks vaenusaaste sapisest pilvest, kolmandais tekitab pidev frustratsioon stressi ja nad tõmbuvad endasse.

Kuigi räägitakse palju nn vihakõnest, on vähem mõtiskletud selle üle, milline on ühiskonnas väljenduva vaenu taustsüsteem. Millest see tekib, kus on selle juured? Kas ajaloos, kunstis või poliitikas? See annab põhjust kõnelda vaenuõhutamise kõrval ka teistest olulistest mõistetest ja protsessidest nende taga.

Vaenukunst

Vaenukunstist oli põhjust rääkida mõned aastad tagasi seoses kunstnik Kadi Estlandi aktsiooniga, kus ta asetas Jaan Toomiku ja Vano Allsalu 1989. aastal loodud teose „Minu munn on puhas“ uude konteksti ja riputas selle pudipõllena ühe EKRE juhtpoliitiku kaela. Tähelepanu äratas see teos seetõttu, et see ilmus ajalehes Sirp.¹ Enda kinnitusel protestis Estland sel viisil „vihakõne, misogüünia“ jms vastu. Estlandi sõnul teevad just kunstiinimesed palju tööd, et võidelda täpselt vastupidiste väärtuste eest.² Paraku, häbimärgistades vaenuõhutamist tekitas Estland ka ise vaenu juurde. Ka tema teos õhutas vaenu, oli vaenukunst.

Kuigi kunsti toidab emotsioonide lai spekter ja seal ilmutavad end ka positiivsed ajed, on vihkamisel ja frustratsioonil täita kunstis vägagi keskne roll. Eriti jõuliselt väljendub see filmikunstis (ja üldisemalt kogu filmitoodangus), projitseerudes ekraanidel pakutavaks vägivallaks ja julmuseks. See kunstiliik haarab tohutuid inimhulki ja mõjutab nende tunnetust ulatuslikumalt kui ükski teine kunstivaldkond. Filmikunst on ka hea indikaator, mis näitab, kuidas on inimeste tundlikkus ajas muutunud.

Kuigi pole ehk otsest mõõdikut, et mõõta inimkonna valuläve, võib tunnetuslikult siiski väita, et XX sajandi inimene oli suhteliselt õrn ja vastuvõtlik. XX sajandi filmikunst lõi enne ja vahetult pärast Teist maailmasõda maailmast ja isegi sõjakoledustest vägagi romantilise pildi. Sõda kujutati valdavalt ilustatult ja kangelased surid lahinguväljal n-ö kauni punase vereplekiga lumivalgel särgil, kindlasti väga üllal moel, näol surija õnnis ilme, õhates oma lähedaste poole või nende fotot vaadates, et siis silmad malbelt sulgeda ja anda peajõnksatusega märku, et nüüd on elu kehast välja läinud. Muidugi, on tehtud ka tõelähedasemaid linateoseid, kus õhku lendab mullasambaid, tankidest sööstab välja põlevaid sõdureid, surijad ripuvad okastraatidel või oigavad haiglavoodis, kuid seda kõike vaid realismi teatud piirini, mida toonane vaataja talus.

Millal see taluvuse piir täpselt ületati, see võib erineda vastavalt vaadatud filmidele ja igaühe valulävele. Tundub siiski, et see juhtus koos arvutigraafika uute võimaluste ja kiiresti piire nihutava infoleviga viimasel sajandivahetusel. Minu puhul jõudis see kätte Ridley Scotti filmiga „Allatulistatud Black Hawk“ („Black Hawk Down“, 2001), mis kõneleb USA 1993. aasta sõjaväeoperatsioonist Muqdishos. Selles filmis näidatakse sõda sellisena, nagu see on – ilustamata ja julmalt. Seal ei sure sõdurid ilusat surma, vaid lendavad tükkideks: sõduri pooleks rebitud keha, soolikad tänaval, üritab veel sõbrale midagi öelda, ärarebitud käel tiksub kell, reiest välja kistud arterist pritsib verd … Lahingupingega kaasnev stress kandub üle ka vaatajale ja sõjaõudus saab reaalselt tajutavaks.

Nüüd, ligi 20 aastat hiljem, on sellesarnaseid filme juba palju: vägivalla kujutamisel, inimkeha tükeldamisel ja selle eksponeerimisel pole piire. XXI sajandil sündinute kohta võib öelda, et nemad juba sündisidki väljaspool piiri, ühiskonda, kus vägivallast on saanud meedia loomulik osa. Inimesed istuvad kinosaalis või mõne väiksema ekraani ees ja vaatavad vägivalda suhteliselt rahulikult popkorni süües. Või mängivad arvutimänge, kus nad ka ise võivad inimesi tappa ja tükeldada. Ja keegi enam väga ei erutugi. Selle kõige keskel kasvasid ka ISISe timukad, kes ohvritel pea maha lõikasid ja selle üles filmisid. Mitmed neist olid pärit lääneriikidest.

Vaen peidab end aina sügavamale, tuimenenud valuläve alla, empaatia puudumisse, ükskõiksusesse teiste kannatuste suhtes. See on seal latentses olekus, kuid alati valmis lahvatama. Hästi peegeldub see interneti kommentaariumides, kus kõik see, mis muidu on ajukarbis kõva katte all, saab vabalt välja voolata. Me võib-olla ei teakski vihkamise olemasolust, kui poleks internetti. Meil poleks aimugi, kui levinud ja üleüldine see on. Sageli on vaenuõhutaja päris meie kõrval, inimene, kellest me ei osanud seda kahtlustadagi.

Troonide (ja vihkamise) mäng

Filmikunsti ja ajaloo suhe pakub huvitava vastuolu. Kuigi demokraatlikes lääneriikides tuginetakse humanistlikele väärtustele, on seal ometi hakatud vägivalda massiliselt tarbima. Vägivald on osa demokraatlikust sõnavabadusest, see on filmikunsti (märuli-, krimi-, õudusfilm) ja arvutimängude vahendusel levinud laiemalt kui kunagi varem. Adrenaliini nõristava toime tõttu tekitab see samamoodi sõltuvust nagu muudki mõnuained ja nõuab rahulduse saamiseks üha suuremaid doose.

Tõsi, piire ületavaid filme tehti ka varem. Selline on näiteks Tinto Brassi 1979. aastal valminud „Caligula“, mis paistab ühelt poolt silma kõrge kunsti­taseme ja heade näitlejatöödega (Malcolm McDowell, Peter O’Toole, Helen Mirren jt), kuid ka vägivalla ja pornograafiaga, mistõttu jõudis levisse tsenseeritud kujul. Avangardfilmina oli „Caligula“ oma ajast ilmselgelt eest, nagu ka Andy Warholi („Blue movie“, 1969), kus näitlejad kunstiambitsioonidega filmis esmakordselt ka tegelikult seksisid. Kunstfilmi vaataja polnud naturalistlikuks vägivallaks ja avameelseteks seksistseenideks veel valmis. Nüüd ei üllata ei pornograafiline naturalism ega vägivald filmikunstis enam kedagi, olgu selle tõestuseks või Lars von Trieri „Antikristus“ (2009), „Nümfomaan“ (2013) jt.

XXI sajandil on vägivalda eksponeerivast filmikunstist kujunetud üks olulisemaid meediatööstuse osi. Hea võimalus vägivalda näidata on pöörduda tagasi ajaloo poole, kuna lõpuks ometi saab seda teha tsenseerimata kujul. Viimase aja kõige populaarsem film selles žanris on kahtlemata David Benioffi ja Daniel Brett Weissi ajalooline fantaasia „Troonide mäng“ (2010–2019), kuid igati silmapaistvad on vägivalla esitamisel ka Steven S. De Knighti „Spartacus“ (2010–2013), Michael Hirsti „Viikingid“ (2013–2019), David S. Goyeri „Da Vinci deemonid“ (2013–2015) jt, kui tuua vaid mõned näited, mida võib jätkuvalt vaadata Eestis pakutavatelt telekanalitelt või voogedastusplatvormidelt.

Mõistagi lisandub neile ohtralt muid märuli-, krimi- ja õudusfilme ning seriaale. Kui varem olid sellised filmid suunatud selgelt meesvaatajale, siis tänapäeval see nii ei ole. Kuigi „Troonide mäng“ pakub ohtralt sõjastseene, lähivõitlust, otsast lendavaid päid ja paljast naiseihu, mis peaks meeldima ennekõike meestele, näitavad eri riikides tehtud auditooriumiuuringud, et kuni 40% vaatajaskonnast on naised, keda võlub filmi intellektuaalne keerukus, piiritu fantaasia ja võimalus samastuda naiskangelastega.³

Austraalia telekompanii Foxtel andmetel veetsid „Troonide mängu“ seitsme esimese hooaja vaatajad ekraani ees kokku 5,69 miljonit tundi. Hiljuti ekraanile jõudnud kaheksanda hooaja esimest seeriat vaatas aga rekordiliselt 1,4 miljonit vaatajat kas esmaesitlusel või nädala jooksul järele vaadates. Väidetavalt ei ole nii palju vaatajaid kogunud üksi Foxteli näidatud telesaade.⁴ USAs on arvud veelgi suuremad: kaheksanda hooaja iga seeriat on vaadanud keskmiselt 11–14 miljonit inimest.⁵

Üks internetiavaruste psühholoogist blogija toob välja seitse põhjust, miks on see film nii populaarne ja miks vaatavad seda ka naised. Lühidalt kokku võetuna on need järgmised: 1) naistele meeldib näha, et naised tõusevad meeste valitsetud maailmas võimule, ja tõmmata paralleele tänapäevaga, 2) vaatajaid hoiab oma võrgus frustratsioon: kuna kurjad jõud võimutsevad, ootavad nad pingsalt, et halvad saaksid oma karistuse, 3) mingil osal auditooriumist on teadvustamata tung heita pilk maailma, kus on eksponeeritud nii intsest, homoseksualism kui ka muud seksuaalsed sättumused; see vastab ka osa vaatajaskonna liberaalsetele põhimõtetele, 4) seriaal on täis ootamatuid pöördeid ja hoiab vaataja huvi ülimalt kõrgel, 5) intellektuaalsemat vaatajat köidab seriaali komplitseeritus, 6) vaatamisrõõmu on palju neilgi, kes naudivad verd ja vägivalda, 7) seriaalis on näha, mida tegelikult tähendab võimuvõitlus ja kuidas see reaalselt käib.⁶

Võimuvõitlus ja vaenupoliitika

„Troonide mäng“, mis tugineb George R. R. Martini romaanisarjale „Jää ja tule laul“ („A Song of Ice and Fire“), on omakorda inspireeritud brittide Rooside sõjast ja Maurice Druoni ajalooliste romaanide sarjast „Neetud kuningad“ („Les Rois maudits“). Vaadeldes „Troonide mängu“ võimuvõitluse küljest, ei jää selles osas mingeid illusioone: nagu ajalugu on näidanud, tuleb võimu saavutamiseks ja hoidmiseks kõrvaldada kõik rivaalid, kusjuures kõlbavad mis tahes vahendid, olgu otsene sõjategevus, poliitilised intriigid, petmine, vandenõud, lõksu meelitamine jne. Konkurendi mõrvamiseks sobivad ühtviisi hästi mürgitamine, pea maharaiumine, rattaletõmbamine, ristilöömine, teibasseajamine, tuleriidal põletamine jne – igati tänuväärne materjal vägivallafilmide nautijaile. Tõenäoliselt tabab „Troonide mängu“, „Da Vinci deemonite“, aga ka näiteks Neil Jordani „Borgiate“ (2011–2013) ja teiste poliitilisi intriige käsitlevate filmide vaatajat äratundmine, et põhimõtteliselt pole võimuvõitluse olemuses midagi muutunud.

Tänapäeva demokraatlike riikide poliitilises võitluses on otsene tapmine küll harv, kuid vägagi tavapärane on teha konkurendist n-ö poliitiline laip. See, mille vaataja tänapäevases poliitikamaailmas ära tunneb, on halastamatu konkurents, rivaalide ruineerimine, neile mainekahju tekitamine ja nende vaimu hävitamine. Kuigi ka praegu peetakse päris sõdu, käib suurem osa lahinguid propaganda tasandil, mille instrumentideks pole ei mürsud ega tulirelvad, vaid oponendi kompromiteerimine, info lekitamine, tõe moonutamine, laim, meediaspinnid, trollimine, eraelus tuhnimine jne. Sõltub iga riigi poliitilisest kultuurist, kui palju ja kas neid instrumente kasutatakse ning kui tõhus on nende mõju.

Kui vaadelda poliitilise kultuuri arengut graafiliste jõnksudena, siis oleme praeguseks jõudnud ilmselgelt langusperioodi ja poliitilise tuimuse ajastusse, kus avalikku ruumi paisatava info hulk on nii suur, et see enam ei mõju. Argumente esitatakse nii ühe kui ka teise seisukoha kaitseks, kuid tõde valitseb see, kelle käes on võim, mitte avalik arvamus, nagu see on poliitilise kultuuri kõrgperioodidel. Donald Trumpi tagandamismenetlus tõenäoliselt ei vii tema tagandamiseni, sest USA demokraatidel ei ole selleks kongressis piisavalt hääli ja vabariiklaste arvates pole tegelikult midagi tõestatud. Kui valida näide otse kodust, siis ka Eesti valitsust ei tundu kõigutavat ükski süüdistus niikaua, kuni koalitsiooni koostöötahe püsib.

Nii on poliitiline võitlus, vastastikune süüdistamine ja süüdistuste tõrjumine, täitnud oma müraga kogu avaliku ruumi. Osa ühiskonnast on selle mürareostuse kaitseks kasvatanud endale peale kõike tõrjuva teflonkihi, teine osa põeb ja korrodeerub. Vihkamine teeb haigeks ja suretab hinge. On kindel, et me ei ole ajaloost palju õppinud, kui võim, vaen ja rivaalitsemine on see, mis meid juhib ja tegutsema paneb. Või siis ongi see inimese tegelik loomus, mis ei muutu.

1 Vt Airi Triisberg, Uus põlvkond, vanad probleemid. – Sirp 29. IV 2016. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/uus-polvkond-vanad-probleemid/

2 Vt Kadri Karro, Poliitikule sildi „Minu munn on puhas“ kaela riputanud kunstnik: „Seda pilti on soovitud minult ära osta“. – EE 18. V 2016 https://ekspress.delfi.ee/areen/poliitikule-sildi-minu-munn-on-puhas-kaela-riputanud-kunstnik-seda-pilti-on-soovitud-minult-ara-osta?id=74537195

3 Leah McLaren. Why I’ve joined the legions of women who love Game of Thrones. – The Globe and Mail 11. V 2018. https://www.theglobeandmail.com/arts/television/why-ive-joined-the-legions-of-women-who-love-game-of-thrones/article16895590/

4 Duncan Lay, Greatest TV series of all time: Insane popularity of Game of Thrones. – Daikly Telegraphe 4. V 2019. https://www.dailytelegraph.com.au/entertainment/television/game-of-thrones/greatest-tv-series-of-all-time-insane-popularity-of-game-of-thrones/news-story/8ee45d6910aae3cf9c0d89604506dd49

5 Amy Watson, Game of Thrones – Statistics & Facts. – Statista. Com 9. X 2019. https://www.statista.com/topics/4187/game-of-thrones/

6 M. Farouk Radwan , Why is Game of Thrones so popular – The psychology behind it. – 2KnowMyself. https://www.2knowmyself.com/Why_is_Game_of_Thrones_so_popular