Ida-Euroopa populismi algupära

Valitseb moraalne paanika ning inimeste arvates on kogu poliitika korrumpeerunud: mitte kedagi ei saa enam usaldada, sest kõik seisavad vaid oma huvide eest.

PIOTR SZTOMPKA

Kommunismi kokkuvarisemisest möödunud enam kui kolmekümne aasta lugu on räägitud kahelt vastandlikult positsioonilt. Optimistlikud heroilised narratiivid kirjeldavad pika arengutee läbinud, Nõukogude satelliitriikidest Euroopa Liidu ja NATO liikmeks saanud maade epohhi loovat edu – vabastamise, emantsipeerumise, moderniseerumise, euroopalikustumise, läänestumise protsesse. Pessimistlikud sünged narratiivid näevad sedasama protsessi ebaõnnestumiste, äärmuslike sotsiaalsete raskuste, kasvava ebavõrdsuse, kommunismi jäänukite, lõpetamata revolutsiooni jadana.

Kommunismilt ülemineku protsessis on tõepoolest teatud määral ambivalentsust. Ja see annab võimaluse populismi esiletõusuks, eriti kui parteisüsteem lõheneb kaheks vastandlikuks leeriks, kusjuures kumbki ühe neist narratiividest omaks võtab. Võimul olles aetakse nurjumised opositsiooni kaela ja praalitakse oma eduga. Opositsioonis võetakse omaks vastupidine loogika: nurjumises süüdistatakse valitsejaid ning formuleeritakse võrgutavaid eduretsepte. „Meie“ on sünonüümne kõigi voorustega, „nemad“ kõigi pahedega. Vanad pahem- versus parempoolse, liberaalse versus konservatiivse, rahvusliku versus kosmopoliitilise dihhotoomiad ei maksa enam midagi. Nagu näitab karikatuur Economisti (5. VIII 2016) kaanel: avanenud on uus määratu lõhe, mis poolitab ühiskonna.

Miks populistidel on mõju?

Populism on vaieldava sisuga mõiste. Kõige sagedamini määratletakse seda poliitilise eliidi seesuguse strateegiana, kuhu kuuluvad demagoogilised pöördumised, tühjad lubadused, poliitiliste vastaste tige ründamine, varjatud vaenlaste ettemaalimine, müüdiloome, patuoinaste otsimine jne. Väidetakse end kõnelevat populus’e ehk lihtsate inimeste või rahva või allajäänute nimel, keda eeldatavasti rõhuvad eliit, rikkad, vandenõulased ja võõramaalased.1 Populistid võtavad sihikule valijaskonna emotsioonid, püüdes võita tema toetust võimu juurde saamise eesmärgil. Tüüpiliselt seostatakse populismi mõne esile tõusnud tugeva karismaatilise juhiga, kes levitab populistlikku ideoloogiat. Sellise lähenemise korral keskendutakse poliitikutele: nende programmidele, isiksustele ja tegudele.

Panen ette keerata see perspektiiv teistpidi ja keskenduda kodanikele ning sellele, kui vastuvõtlikud on nad populistlikele üleskutsetele. Demagoogilisi ja manipuleerivaid poliitikuid leidub alati ja igal pool, aga ainult mõnikord ja mõnel maal küünivad nad valijaskonnani, kes kõlab nende meeleolude ja emotsioonidega kaasa. Tahan keskenduda pigem populismi nõudmise- kui pakkumise-aspektile – kui kasutada majandusteadusest laenatud kujundit. Populism on nähtusena reaalne oht demokraatiale minu arvates siis, kui ühiskonnas valitseb spetsiifiline emotsionaalne ja kognitiivne seisund, mis on populistlikule agendale vastuvõtlik. See seisund hõlmab vähemalt mõningaid negatiivseid emotsioone ja emotsionaalselt koormatud uskumusi, nagu seda on ärevus, viha, vaenulikkus, kadedus, põlgus, kättemaksuhimu, üleolevus, nördimus, desorienteeritus, pettumus, vimm, ksenofoobia, šovinism ja isegi lihtsalt tüdimus parajasti võimul valitsusest. Need meeleolud on tavaliselt mobiliseeriva jõuna palju tugevamad kui ratsionaalsed argumendid.

Niisugune lähenemine populismile nõuab, et seletav fookus ei oleks poliitikute kavatsustel, retoorikal ega isiksustel, vaid pigem negatiivseid uskumusi, meeleolusid ja emotsioone sünnitavatel sotsiaalsetel tingimustel. Saadaval on terve hulk sotsioloogilisi ja sotsiaalpsühholoogilisi teooriaid, mida võib kasutada praeguse populismilaine mõtestamiseks: suhteline ilmajäetus,2 kultuuride kokkupõrge ja kultuuriline viiteaeg,3 tsivilisatsiooniline ebakompetentsus,4 frustratsioon-agressioon,5 kognitiivne dissonants,6 moraalne paanika,7 kultuuriline ja sotsiaalne trauma.8

Need teooriad leiab n-ö seletuste tööriistakastist. Eelistan distsiplineeritud eklektilisuse strateegiat,9 mis ei piira uurijat ühe teooriaga, vaid pigem on ära kasutatud mitmesugused teooriad, millest on probleemi mõistmisel abi. Mõningase seletava prioriteedi omistan aga kultuurilise, sotsiaalse ja isikliku trauma teooriale. Tuleb teha vahet populismi universaalsematel põhjustel, mis ilmnevad tänapäeva globaalses külas, kus kõik on omavahel seotud ja vastastikuses sõltuvuses, ning just Ida-Euroopas esile kerkivatel konkreetsetel teguritel. Globaalsed ohud, nagu terrorismi-, kodusõdade, usufundamentalismi, põgenike-, majanduslike vapustuste ja rahanduskriiside laine, tuleb selle uurimuse puhul nii-öelda sulgudesse panna. Need mõjutavad Ida-Euroopat kaudselt, kuid keskenduda tuleb maailma selles osas valitsevatele konkreetsetele tingimustele.

Ma piiran oma vaatenurga üheainsa maa, Poolaga. Usun, et mitmed revolutsioonijärgse sotsiaalse muutuse mehhanismid, mis on kohased Poola puhul, kus praegune populismi esiletõus teeb muret nii Poola kui ka rahvusvahelistele vaatlejatele, võivad osutuda rakendatavaks teistegi endiste sotsialismimaade ühiskonnas.

Kommunistliku partei vastane revolutsioon ja revolutsioonijärgsed dilemmad

Maailm muutus Ida-Euroopas 1989. aastal. Mitmed maad vabastasid end Nõukogude impeeriumi haardest, veidi hiljem lagunes ja varises kokku see impeerium ise. Nimetame neid sündmusi revolutsiooniks – ja seda need ka väärivad. Ehkki nendega ei kaasnenud revolutsioonide tavalised päraldised, nagu barrikaadid, vägivald ja verevalamine, olid need sündmused epohhi loovad ja revolutsioonilised ühes tähtsamas ajaloolises tähenduses. Need kujutasid endast ajaloolise kontinuiteedi katkemist, täielikku ja radikaalset muutust kõigil ühiskonnaelu tasanditel suurte inimhulkade jaoks. See hõlmas poliitikat, majandust, kultuuri ja argielu tasandit.

Poliitilisel tasandil tähendas see üleminekut autokraatlikult, tsentraliseeritud üheparteisüsteemilt lääne stiilis demokraatlikule riigikorrale. Majanduslikul tasandil tähendas see üleminekut riigi kontrolli all tsentraliseeritud plaanimajanduselt kapitalistlikule turumajandusele. Intellektuaalsel ja kunstide tasandil tähendas see üleminekut ideede ja väärtuste tsenseeritud ringluselt vabale ja pluralistlikule eneseväljendusele koos avatud ligipääsuga maailmakultuurile. Ja argielu tasandil tähendas see inimestele täiesti uusi kogemusi: kaupade põlise nappuse ning pikkade järjekordade asemel avanesid tarbijaühiskonna piiramatud valikuvõimalused. Üheülbaliste elustiilide halluse ja lihtsuse asemele tulid eluasemete, toodete ja moodide värvikus ja mitmekesisus, piiratud mobiilsuse ning kitsendatud välismaiste kontaktide asemele aga avatud piirid ja piiramatu reisimine ning turism.

See oli revolutsioon ka isiklikumas, emotsionaalses mõttes: oli tohutu üldrahvaliku vaimustuse, kollektiivse pulbitsemise, meeleülenduse aeg oma läbi raskuste saavutatud võidu üle. See oli suure rahvusliku solidaarsuse, taasleitud väärikuse ja uhkuse aeg. Uut valitsemisviisi toetati ja usaldati täielikult, ootused ja püüdlused tõusid lakke. Vabadus ja rikkus paistsid olevat siinsamas nurga taga.

Poola ümberkujunemise kursi määrasid kolm varajast poliitilist otsust, mis mõjutasid tugevasti ka järgnenud poliitilist ja majanduslikku arenguteed ning ühiskonna kliimat ja rahva meeleolu. Poliitika vallas võeti omaks parlamentaarne süsteem, kus juhtroll anti parteidele ja täidesaatvale võimule, presidendile jäid aga piiratud volitused. Poliitilisel tasandil tehti teisigi tähtsaid otsuseid: loodi konstitutsioonikohus ja ombudsmani amet, mille legitimeeris 2007. aasta konstitutsioon. Need institutsioonid on omandanud tugeva positsiooni ning mänginud aastaid Poola poliitikas väga tähtsat rolli. Seda rolli on alles nüüd hakanud jõuliselt vaidlustama ja piirama võimule tulnud populistlik partei.

Teine otsustav valdkond oli majandus. Siin nägi rahandusminister, silmapaistev majandusteadlane Leszek Balcerowicz võimalust kasutada šokiteraapiat, nagu seda hakati nimetama. Kõik turupiirangud tühistati, riigi kontroll majanduse üle viidi miinimumini, hinnad anti vabaks, kindlustati valuuta vahetatavus. See hoogustas ettevõtlust ja majanduskasvu, ohjeldas inflatsiooni, stabiliseeris valuuta. Samal ajal tekitas see kõik tõsise frustratsiooni, kuna muutuste kõrvaltoimed riivasid suurt osa elanikkonnast. Peagi tõstsid agraarpartei populistlikud poliitikud kisa: „Balcerowicz peab kaduma!“

Kolmas ühiskonnas valitseva kliima seisukohalt põhjapanev otsus seostus küsimusega, millega seisavad silmitsi kõik revolutsioonid: kuidas kohelda alistatud vaenlasi? Paljude revolutsioonide puhul on järgnenud revolutsioonile terror: giljotiinid või mahalaskmis­komandod. Kõnealuse Poola revolutsiooni puhul seda ei juhtunud. Esimene vabalt valitud peaminister, silmapaistev intellektuaal ja Solidarnośći juht Tadeusz Mazowiecki otsustas kättemaksu asemel lepituse kasuks. Välja kuulutati olevikku minevikust lahutava „jämeda musta joone“ poliitika: ta tegi ettepaneku endise kommunistliku partei liikmesust ning isegi koostööd salapolitseiga eirata ja keskenduda panusele, mille kõik kodanikud üheskoos võivad anda tuleviku ehitamisse.

Õnnetuseks osutus see suuremeelne otsus käepäraseks, tugevat populistlikku vastukaja tekitavaks argumendiks mõnele parteile, kes edaspidi päris edukalt võimu juurde pääsesid, ajades kõik raskused ja sotsiaalsed tagasilöögid endiste, karistamata jäänud ja oma minevikku mitte kahetsevate kommunistide ehk kommunistlike „agentide“ väidetava vandenõu kaela. Salapolitsei säilinud arhiivide näol leidsid nad aga käepärase relva poliitiliste vastaste häbistamiseks ja diskrediteerimiseks. Kommunistliku partei pärandist vabanemisele ja puhastumise küsimusele oli määratud mitu korda esile tõusta, kusjuures mõnel perioodil jättis see varju kõik teised küsimused Poola poliitikas. Selle üleskaevamine nüüd, 2016. aastal, kakskümmend seitse aastat pärast kommunistliku partei valitsetud idabloki kokkuvarisemist, on osa küünilisest populistlikust võimuvõitlusest, millel pole midagi pistmist selliste vooruslike asjadega nagu seadus ja õiglus, mida reklaamib praeguse valitseva partei nimigi.

Mineviku kurb pärand

On käibetõde, et kõik ühiskonnad on rajasõltuvad. Ida-Euroopa puhul avaldas eriti tugevat mõju pool sajandit kommunistliku partei valitsuse all. See pärand jõustus otsekohe pärast revolutsiooni, seades ümberkujunemisprotsessi ette mitmesuguseid tõkkeid ja takistusi. Poliitilisel tasandil päriti kogu ühiskonda hõlmav bürokraatia, ebajärjekindlate ja ajakohatute seaduste üleküllus, nõrk ühiskond, sotsiaalne vaakum valitsusvälises sektoris, olematu apoliitiline riigiamet ja poliitiline eliit (ei teatud midagi demokraatlikest protseduuridest ega standarditest). Majanduse tasandil jäi meile kätte riigistatud omand, määratu suured aegunud tehnikaga, stagneerunud ja ebaefektiivsed riigi omandis tööstusettevõtted, ülepaisutatud ja killustunud põllumajandussektor, kus suur osa maainimestest rügas tööd teha väikestes peretaludes.

Muutusele vahest kõige tugevamalt vastu paneva pärandiosa, mis on ilmutanud kõige enam inertsust, võib aga leida kultuurilis-vaimsest sfäärist ehk reeglite, väärtuste, normide, jagatud uskumuste, sissekasvanud südameharjumuste, alateadlike reflekside vallast. Liigitaksin need kultuurilised ja vaimsed jäljed kahte kategooriasse. Esiteks tsivilisatsiooniline ebakompetentsus, mistõttu ei olnud inimesed moodsa tööstusliku ja demokraatliku tsivilisatsiooni nõudmiste jaoks valmis. Neil puudus moodne poliitiline kultuur, vastutustunnet ja osalemist hõlmav kodaniku­eetos. Nad ei olnud valmis moodsaks tööjõukultuuriks, ettevõtja- ja mänedžerieetoseks. Neil puudusid ka mõned argielu oskused: liikluskultuur, arvutioskus, harjumus tähtajast kinni pidada, keskkonna ja avaliku ruumi seisundist hoolimine. Teiseks Ida-Euroopa identiteet. Seda kommunistliku partei valitsusajast pärit identiteeti inetavad tüüpjuhul järgmised jooned: ebakindlus oma positsiooni ja staatuse osas, lapselik sõltuvus paternalistlikust võimust, ksenofoobia ja sallimatus, alaväärsuskompleks lääne ees üheskoos kõige lääneliku kriitikavaba idealiseerimisega, üleväärsuskompleks ida (ja eriti Venemaa) suhtes, mis Poola puhul omandanud äravalitud rahva müüdi vormi (ollakse kristluse kõige idapoolsem kaitsevall).

Algne kultuuritrauma

Homo sovieticus’e aksioloogia oli uute institutsioonide seisukohalt düsfunktsionaalne. Esile kerkis rabav vastuolu inimeste vaimulaadis endiselt elava kommunistliku partei kultuuri ja uues institutsionaalses keskkonnas nõutava demokraatliku kultuuri vahel. Selle saab edasi anda järgmiste vastanduste abil: 1) kollektivism versus individualism, 2) koostöö versus konkurents, 3) egalitarism versus meritokraatia, 4) keskpärasus ja mimikri versus nähtav edu, 5) töökohtade, pensionide, säästude turvalisus versus investeerimisrisk, 6) usk saatusesse ja ettehooldesse versus usk inimese tegususse, 7) tuginemine riigi toetusele versus iseenda peale lootmine, 8) oma nurjumiste ajamine süsteemi süüks versus isiklik vastutus, 9) poliitiline passiivsus ja privaatsfääri põgenemine versus avalikus elus osalemine, 10) sotsialismieelse mineviku idealiseerimine versus tulevikule orienteeritus.

Seda kultuurilõhet ja selle pingeid põhjustavaid tagajärgi nimetan ma algseks kultuuritraumaks. Selle sümptom olid mõningane desorienteeritus, teatav kaos ehk anoomia, kui puudus selgus, mis on õige ja mis on väär, mis kohane ja mis kohatu, mis hea ja mis halb – seetõttu puudusid ka käitumisjuhised. Selle tagajärg oli ebakindlus ja turvatunde puudumine.

Loota võib põlvkondade vahetumisele: sotsialismikogemuse tõttu vaimselt reostunud liiguvad vananedes vältimatult ühiskonnaelu äärealadele, noor põlvkond koosneb aga inimestest, kes on sündinud, kasvanud ja hariduse saanud juba uue valitsemisviisi ajal. Keerukamaks teeb asja siiski teine trauma, mis tabab inimesi ümberkujunemise teises faasis ja puudutab ka nooremat põlvkonda.

Reformide järeltõuked

Ümberkujunemise esimesel etapil läbi viidud fundamentaalsed struktuuri­reformid poliitika, majanduse ja kultuuri vallas toovad kaasa ette kavatsemata ja mõnikord ootamatuid kõrvalmõjusid. Kui ehitatakse ümber kogu ühiskond, on sellel alati sotsiaalne hind, kusjuures ümberkujunduste taak puudutab paljusid inimesi. Asja teeb hullemaks see, et taak ei jagune ühtlaselt, vaid mõjutab mõningaid gruppe väga palju, teistel õnnestub aga selle mõjust pääseda. Neist raskustest saab uut tüüpi traumeeriv asjaolu. Need kutsuvad esile teisese trauma, mis pole enam kultuuriline, vaid ühiskondlik-strukturaalne.

Kerkib esile uusi objektiivseid riski- ja ohuvorme: töökaotus, vaesumine, halastamatu konkurents, kuritegevuse ja noorte kuritegevuse laine, kultuuriliselt võõraste inimeste sisseränne lagunevast NSVList. Lisandub elustandardi ja sotsiaalse staatuse kiire allakäik, vähemalt mõne suure grupi puhul: säästude devalveerimine rahareformi tagajärjel, riikliku hoolekande vihmavarju kadumine ning sellest johtuv vaesus ja isegi kodutus, prestiižihierarhiate pea peale pööramine (sellega halvenes kõigi nende olukord, kelle sotsiaalne positsioon ei olnud seotud majanduseduga, nt akadeemikute, õpetajate, meditsiinipersonali oma).

Subjektiivse külje pealt hakkab taak veelgi rohkem rõhuma kahe asjaolu tõttu – ilmajäetuse tunne on kerge tekkima. Üks neist on võrdlus revolutsioonieelse aja ülikõrgele tõusnud lootuste ja püüdlustega. Ja teine johtub lääne jõukuse demonstreerimisest: tänu vabale meediale, avatud piiridele ja tarbimismajandusele on see ju nähtavam kui kunagi varem. Inimesed kogevad suhtelist ilmajäetust, uskudes, et neil on õigus rohkemale, kui nad saavad.

Seesugune piinav olukord puudutab mitmeid gruppe. Esiteks neid, kes võitlesid kommunistliku partei kehtestatud režiimi vastu ja kindlustasid revolutsiooni võidu, s.t eeskätt tohutu suurte tööstusettevõtete tööliskonda. Nemad tundsid end petetuna, sest nende elu ei paranenud. Mõnede elu on tööpuuduse ja ametialaste väljavaadete poolest koguni ehmatavalt halvenenud. Seda laadi ilmajäetus on üha akuutsem teema, sedamööda kuidas nouveau riche’ide ehk ettevõtjate, ärimeeste ja noorte professionaalide materiaalne edu silma torkab ja seda agressiivselt demonstreeritakse. Teiseks puudutab see suurt gruppi endisi omanikke, kelle omand (kinnisvara, tööstus- või põllumajanduslik omand) oli sotsialismi ajal riigistatud. Nüüd, kui eraomandist oli saanud konstitutsiooniline põhimõte, tundsid nad, et neil on õigus nõuda hüvitust.

Kolmandaks on kõigile ülejäänud inimestele võrdlusaluseks saanud lääne jõukas tarbimisühiskond. Poola eluruumi on see tunginud kas reisimise ja turismi vahendusel või rahvusvaheliste kaubamajade, kaubanduskeskuste ja -galeriide kaudu, mis on mõnikord isegi luksuslikumad ja eksklusiivsemad kui suurte lääne linnade omad. Inimesed leiavad, et nüüd, elades juba kapitalistlikus ühiskonnas, peaksid nad olema sama rikkad nagu Lääne-Euroopa elanikud. Ometi on nende sissetulek ikka veel mitu korda väiksem, kuigi kaupade hind lääne omaga võrdsustub. Praeguse populistliku valitsuse optimistlikult ette maalitud arengunägemus ennustab palkade võrdsustumist, kuid mitte enne 2030. aastat.

Nii objektiivne kui ka subjektiivne ilmajäetus on traumeeriv. Teisese trauma sümptomid ilmuvad väga kiiresti. Kõigepealt on märgata usalduse järsku langust selle tipptasemelt revolutsiooni ajal. Eriti nähtav on see niinimetatud vertikaalse usalduse puhul ehk institutsioonide, valitsuse, parlamendi, presidendi või isegi abstraktse demokraatiaidee vastu. Teiseks süveneb poliitiline apaatia, mille tundemärgid on vähene osalus valimistel, avalikust elust perekonna, sõprade ja ennekõike äri- või erialavõrgustikesse taandumine. Kolmandaks levib nostalgia sotsialismiaja järele ning mõningate selle aspektide, eriti töökohtade tagatuse, kindlustatud pensioni, riigi tasuta tervishoiu- ja haridusteenuste idealiseerimine.

Ühiskonna lõhenemine

Need traumasümptomid jagunevad elanik­konna seas ebaühtlaselt. Tegelikult lõheneb ühiskond traumatingimuste ja neist johtuvate traumasümptomite poolest kaheks ebavõrdseks osaks. Üks koosneb nendest, kes on olnud uues süsteemis edukad: saanud hea hariduse, teinud ärialast, kutse- või poliitilist karjääri, rikastunud. On ka neid, kes tunnevad end eduka ja rahulolevana vähem käegakatsutaval viisil: intellektuaalsele, kunsti- ja akadeemilisele eliidile on sõnavabadus, piiramatu ligipääs informatsioonile ja võimalus välismaal reisida väärtused, mis hüvitavad kõigiti materiaalse nappuse, mille all nad ikka veel võivad kannatada. Vastaspoolelt leiame need, kes on kogenud allajäämist ja nurjumist, olgu objektiivselt või subjektiivselt. Need on vähem haritud füüsilise töö tegijad, aga ka mitme valdkonna oskustöölised, kelle väljaõpe ja oskused on osutunud aegunuks, maainimesed, kes on kaotanud tootmismonopoli ega suuda kuigi hästi võistelda välismaise importkaubaga, riigiteenistuse või riigifirmade madala astme ametnikud, kes jäid ilma mitmetest soodustustest, pensio­närid ja muidugi kõik töötud.

Elanikkonna lõhenemist edukaks ja löödud osaks kajastab poliitilisel tasandil otsekohe vastasseis liberaalsete, modernsete, Euroopa-meelsete parteide ja konservatiivsemate, populistlike, euroskeptiliste ja kolkapatriootlike parteide vahel.

 

Endiste sotsialismimaade ühiskonna poliitiline dünaamika peegeldab seda lõhet üsna selgesti, kusjuures poliitiline pendel käib peaaegu kõigil järjestikustel valimistel ühest äärmusest teise. Poola-sarnastel maadel, kus institutsionaliseerunud kirik on alati tugevat rolli mänginud, kerkib samalaadsetel alustel lõhe esile ka kiriku sees: ühel poolel moodsam, avatum, liberaalsem, oikumeenilisem tiib, teisel pool konservatiivsem, fundamentalistlikum ja natsionalistlikum klikk.

Ebakompetentse ja/või ebamoraalse eliidi põhjustatud trauma

Trauma järgmine, kolmas laine on teisest ooperist. See ei ole niivõrd kultuuriline ega strukturaalne, vaid personaalne. See ei lähtu niivõrd väärtustest ega poliitilistest institutsioonidest, vaid poliitikute nõrkustest ja puudustest. Seda nimetan ma poliitilise eliidi põhjustatud traumaks. XXI sajandi esimestel kümnenditel ilmutab poliitiline eliit sõltumatult oma ideoloogilisest orientatsioonist – vasaktiib sama palju kui parem, liberaalid samamoodi kui konservatiivid – nii intellektuaalset kui ka moraalset puudulikkust. Tuleb ette karjuvat ebakompetentsust ja saamatuid otsustusi, aga veelgi rängemad on kõlbeliste ja õiguslike standardite kuritarvitused: egoism, semude soosimine, onupojapoliitika, kildkondlikkus, korruptsioon jms.

Avalikkuse tähelepanu paelub terve hulk poliitilisi skandaale. Äri ja poliitika vahelisel hapral piirialal harutatakse laiali tohutult ulatuslikke korruptsioonivõrke ja maffia tüüpi organisatsioone. Puhkeb moraalne paanika. Inimesed hakkavad uskuma – tuleb tunnistada, et päris põhjendatult –, et kogu poliitika on täiesti korrumpeerunud: mitte kedagi ei saa enam usaldada, sest mitte ükski poliitik ei esinda lihtsaid inimesi, vaid kõik kannavad hoolt üksnes oma huvide eest.

Selle uue trauma sümptomid on levinud laialdaselt. Kõigepealt tugevneb vana dihhotoomia „meie“ ehk lihtrahva ja „nende“ ehk valitsejate vahel. Võõrandumine poliitikast ja eraellu tõmbumine osutuvad demokraatlikus riigis, kus „meie“ ehk rahva osalus on poliitika funktsioneerimise otsustav eeltingimus, ülimalt laastavaks. Trauma teine sümptom on vertikaalse usalduse järjekordne järsk langus, kui usaldus tähtsamate poliitiliste institutsioonide vastu jõuab pretsedenditult madalale tasemele. Kolmas sümptom on oma kaebuste ja rahulolematuse ning valitsusele suunatud nõudmiste ja pretensioonide avalik väljendamine. See kujuneb mõnikord ülimalt nähtavateks spontaanseteks meeleavaldusteks, tänavapoliitikaks, kokkupõrgeteks politseiga (Ekiert ja Kubik, 1999).10

Just kodanikuühiskond ehk avalikkus oli see, mis kommunistliku partei üle võimatuna näiva võidu saavutas ja end ise juukseidpidi soost välja tõmbas. Nüüd näib, et avalikkus on maha surutud ja mõned 1989. aasta revolutsiooni viljad on raisku minemas.

Kuid ajalugu ei lõpe sellega. Protsess jätkub, ja jätkub edaspidigi samasuguste vapustuste saatel. „Sotsiaalne saamine“ ei lähe siledat lineaarset teed, vaid järgib pigem dialektilist kurssi. Seistakse küll silmitsi korduvate proovilepanekutega ja pistetakse rinda ikka ja jälle korduvate traumadega, kuid lõpuks liigub ühiskond edasi. Õnnetuseks saavutatakse edenemine alati higi, vere ja pisarate hinnaga.

Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk

Piotr Sztompka on Krakówi Jagiełło ülikooli emeriitprofessor. Ta on Poola Teaduste Akadeemia, Academia Europaea ja Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia liige.

Lugu sai tõlgitud tänu Inimõiguste instituudile. Sirp tänab Aet Kukke.

1 Margaret Conovan, The People. Cambridge Polity Press, 2005.

2 Ted Gurr, Why Men Rebel. Princeton University Press, 1970

3 William Ogburn, On Culture and Social Change. The University of Chicago Press, 1964.

4 Piotr Sztompka, Civilizational incompetence; the trap of post-communist societies. – Zeitschrift fur Soziologie, aprill 1993, nr 2, lk 85–95.

5 J. Dollard, L. Doob, N. Miller jt, Frustration and Aggression. Yale University Press, 1939.

6 Louis Festinger, A Theory of Cognitive Dissonance. Row and Peterson, 1957.

7 Kenneth Thompson, Moral Panics. Routledge, 1998.

8 Piotr Sztompka, From East-Europeans to Europeans: shifting collective identities and symbolic boundaries in the new Europe. – European Review 2004, kd 12, nr 4, lk 481–496.

9 Robert K Merton, Sociological Ambivalence and Other Essays. Free Press, 1976

10 Grzegorz Ekiert, Jan Kubik, The Rebellious Society. The University of Michigan Press, 1999.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht