Eratarbimise kasvu peatumine võib olla juhuslik hälve, aga ka trendi muutev hetk.
Piir setode ja mittesetode vahel on uuemal ajal hägune, seto võib tänapäeval olla ka poole kohaga, enamik eestlasi ei pane setoks olemist enam pahaks.
21.–25. augustini Rumeenias peetud XV soome-ugri kirjanike kongressi peateema oli „Soome-ugri kirjandus diasporaas“.
Mittemidagitegemisele puudub õigustus
Teerajad põhjapooluse all kahe ookeani vahel ja südamekodadest kuni vatsakesteni
Pole kahtlust, et riigi esimesed arhitektid võtsid omaks lihtsa, kuid põhjapaneva mõtte: Eesti riigi mõte on olla põhiõigusi kaitsev õigusriik.
Kunstnikud kipuvad oma teostest rääkides takerduma tehnilistesse nüanssidesse ja nii oma tundmusi, tõelist mina või isegi salaarmastust varjama.
Hantide animistlik maailm vahetab oma asukohta ja kuju vastavalt inimeste praktilise tegevuse vajadustele.
Andra Orn: „Võib tunduda üllatavana, et Skandinaavias ollakse oma maa kesksed. Põhjamaades ei teata suurt midagi Baltimaadest, ja vastupidi.“
Film on unenäoloogika alusel toimiv sürreaalne teekonnalugu, mille peategelane loksub ühest jantlikust olukorrast teise.
Quentin Tarantino uus film „Ükskord Hollywoodis“ on postmodernse pastišina laitmatu, aga see pole ei cool ega köitev.
Kai Kase jutulooming on ilmekas näide, et hästi kirjutamiseks pole vaja kalleid kursusi, vaid kirge ja kutsumust.
Kuidas on võimalik, et Džohhar Dudajevi iseseisvusseeme, püüd järgida ka Eestis õpitud eeskuju, lõppes sellise fiaskoga?
Kui nüüdisaegseid veebisuhtlusvõrke iseloomustab kapseldumine kitsastesse huvigruppidesse, siis Rada7.ee foorumiformaat soodustas eestikeelsete kasutajate ja kildkondade ideedevahetust.
Ärge arvake, et „Surmatants“ teid ei puuduta. Parandage meelt, sest ükskord lüüakse teilegi hingekella!
Jaak Aaviksoo sai vastu vahtimist ja on olnud sunnitud tooma teaduse üle otsustama prokuratuuri, s.t täiesti teadusvälise jõu.
Olev Ainomäe kaunilt kujundatud tämber ja muusikaline tunnetus on Eesti publikule väga tuttav.
Olga Žitluhhina lavastuses „Mina olin siin“ räägitakse puudutustest, mida võiks kogeda enne, kui teine inimene on kadunud sinu elust või üldse siitilmast.
„Uit“ ja Tartu teevad Tallinnale silmad ette: nupukalt disainitud festivali võib nautida, ilma et kriitiline meel endast märku annaks.
Klaasikunstnike looming on esteetiliselt ja ka sõnumilt harmooniline, aidates tõsta vaataja taset ning arusaama kunstist.
Kas naise kirjutatud teos peaks eos olema hea veel millegi muu kui lugemismõnu pakkumise pärast, et olla tõeliselt hea?
Seekordne SAALi biennaal pakkus mitmeid muljetavaldavaid lavastusi, mis vaataja põhjalikult läbi raputasid.
Kui liita kuulajate ja esitajate entusiasm, võib sedastada: meil on suurvormide jaoks aega ning, jah, me tõesti armastame Brahmsi.
Kui tekstiilikunstnik Ehalill Halliste kujutab seda, mis on maa all, siis keraamik Helle Videvik seda, mis on juhtunud kivide ja jääga mulla, liiva ja vee peal.
Pealelend – Jüri Soolep, EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala doktoriõppekava juht, konverentsi peakorraldaja
XII sajandil ehitama hakatud ja korduvalt ümber ehitatud Pariisi Jumalaema kiriku taastamine annab hoogu muinsuskaitses igikestvale vaidlusele, kas ja kuidas taasluua n-ö autentne tervik.
Indrek Koff, „Soome-ugri sõnaseppade suurkogu Transilvaanias“
Vahur Aabrams, „Sõna on endisel ülembsootskal“
Hent Kalmo, Marju Luts-Sootak, „Eesti riik kui kunstiteos“
Riin Alatalu, „Autentsuse mitu nägu“
Peeter Olesk, „Teadus, tõde ja raha“
Moshe Gammeri „Üksik hunt ja karu. Kolm sajandit Tšetšeenia vastupanu Vene võimule“
Tantsuteatri Fine 5 „Mina olin siin“
Ehalill Halliste ja Helle Videviku „Veest võetud, tulest tulnud“
Valle-Rasmus Rootsi ja Sten Lassmanni Johannes Brahmsi sonaatide kava
Olev Ainomäe kontsert „Oboe d’amore – armunud oboesse“
Mängufilm „Kohtunik“