Ega Jaan Kross saanudki ju kuskil mujal mähkmetes vigiseda kui just Käthe Weltmani seina taga.
Arutu „integratsioonita“ võiks Eesti ühiskonna kultuuriline areng olla sujuvam.
Hiinas on küllaltki tavalised juhtumid, kus madalama kodanikupunktiskooriga inimene ei saa osta piletit rongisõidule ja paremaks peetud koolid või ülikoolid ei võta vastu tema lapsi.
Andmehulgad ja tehnilised võimalused kasvavad nii kiiresti, et seadusandlus ja regulatsioon ei suuda enam sammu pidada.
Kuni maa omanikul ehk Tallinna linnavalitsusel ei ole head plaani, mida ja kellele ehitada, ei ole mõtet hakata arutama Harju tänava võimalike ehitiste väljanägemise üle.
Kui kohalikul ajakirjandusel on ajalooliselt olnud kolm rolli – informeerida, kogukonda koos hoida ja võimu teostamise üle valvata –, siis nüüd suudavad nõrgemad lehed heal juhul ainult esimesega tegeleda.
Jouni-Matti Kuukkanen: „Minu arvates on ajalookirjutus mitteformaalse argumentatsiooni vorm, argumentide kujundamine mineviku loomiseks ühel või teisel viisil.“
Taavi Tõnissoni lavastus ei peegelda otseselt praeguses Eestis toimuvat, kuigi kohtusüsteemi ebaõigluses süüdistamine on meilgi ühe poliitjõu retoorikas kesksel kohal.
Bonaventura kuutõbise öövahi raamatus sädelevad tähekestena ajatud tähelepanekud, satiir ja paroodia.
Jüri Reinvere on jäänud uues teoses truuks oma varem välja öeldud mõttele, et kui laval on ikkagi orkester, siis on ka orkester kuulda.
Kuigi Eesti Festivaliorkestri iga pillirühm on äärmiselt kõrgel tasemel, laskis see kava särada puhkpillirühmal.
Claire Denis: „Tõeline femme fatale saab olla ainult kosmoses mehega üksi jäänud naine.“
Mõisted „etenduskunst“ ja „etenduskunstid“ on eesti keeles omavahel segunenud ning moodustanud omapäraseid hübriide. Olukord pingestub, kui sõnadega kaasneb kultuuripoliitika ja -kommunikatsioon.
„Shazam!“ on viimase aja koomiksifilmidest ainuke, mis on suunatud nooremale vaatajaskonnale.
Harmony Korine’i uue filmi radikaalsus peitub selles, et ei jagata õpetussõnu ega taotleta midagi esteetiliselt enneolematut.
Ede Raadik: „On vaja teadlikkust tõsta, et saaksime rääkida aborditeemadel. Kui su arvamus põhineb müütidel, siis ei saa dialoogi tekkida.“
Kui eestlased on harjunud väljendama valu ja ängi murtud pooltoonides, siis Erinn M. Cox laseb ahastusel kõlada täisnootides.
Tiit Palu „Kaukaasia kriidiringis“ ei tegelda kuigivõrd ühiskonnaga, pigem üleüldse inimese suuruse või väiklusega. Esile saab tõusta Brechtiga vähem seostatav pool, tema emotsionaalsus ja melodramaatilisus.
Kontserte, kust sellise emotsiooniga lahkutakse, ei tule liiga tihti ette, ent seda suurem on õnnetunne, kui mõni selline aset leiab.
Kui märkate toidupoes piimapakiga rääkivat meest, siis on tõenäoliselt tegu kirjanikuga, keda kõnetas parasjagu pooleli teose tegelane. Mitte segada!
Nigol Andresen oli varakult vasakpoolne radikaal, mitte hilisem eurokommunist või inimnäolise kommunismi veendunud aktivist.
Martin Algus maalib trööstitu ja rõske pildi Eestist, kus inimesed kannatavad rahvarohkes linnas täieliku üksinduse käes.
Viimaste aastate suure reede kavades figureerivad kirikumuusika loojate kõrval autorid, keda tuntakse peaasjalikult mittekristliku vaimsuse kaudu.
Kuigi Eestis valitseb ahistamise suhtes samalaadne olukord, nagu oli USAs 1970ndatel, on EKA magistrandid veendunud, et ise tuleb midagi ette võtta ja nähtusesse teistmoodi suhtuda.
Tartu kunstimuuseumi Rootsi kunsti näitus ei kõnele mitte niivõrd Rootsist, kuivõrd igaühe omaruumist, olgu kaotatust või saavutamatust, kaduvast või mitte kunagi leitavast.
Esimene Eesti-Soome tunnel käigus
„Kunst peegeldab elu“, intervjuu Ede Raadikuga
Intervjuu filmilavastaja Claire Denisʼga
Triin Talk, „Harju tänav on kahepäevase küsitluse, mitte pommitajate nägu“
Martin Alguse „Midagi tõelist“
Näitus: Erinn M. Coxi „Üksildus on aeglaseim surm: reekviem igatsusele“
Vanemuise „Kaukaasia kriidiring“
Tõnu Kõrvitsa autorikontsert „Hümn sinisele taevale“
Mängufilm: „Rannaparm“
ESIKÜLG: Ott Kagovere