Eesti valijaid ja valitavaid ühendab Euroopa Parlamendi valimistel huvipuudus võimu vastu, aga raha tahame saada küll.
Vana näitleja lõppjaamas ootab teda kohustuslik lemmikroll Tšehhovi loomingust ning selles on küllaga traagilise lõpu eelaimduse magusat rammestust.
Ilmub hästi illustreeritud väikelasteraamatuid, palju head lugemist leiavad 8–12aastased, kuid noortekirjandusega on lood kesised.
Suurem osa 2018. aastal eesti keelde tõlgitud laste- ja noorteraamatuist ei ole augutäide, vaid rikastab noort lugejat ning avardab tema silmaringi.
Eesti keele õigekirja õpetamine ja reeglistamine on teema, mis puudutab iga inimest, kes tahab osata eesti keeles kirjutada.
Michel Ocelot: „Tahan „Dililiga“ naistele öelda, et te võite olla täiesti erakordsed, hakake vastu!“
Rootsi Puhkpillisümfoonikute Tallinna kontserdi teoste valikus joonistus selgelt välja rootsi ja eesti muusikute seoste mõtteahel.
Analüüs näitas, et palk sõltub osatavate keelte arvust – ka siis, kui arvesse on võetud kõik taustatunnused. Kõige olulisem on seejuures inglise keele oskus, millega tuleb hästi toime iga kolmas 16–65 aastane.
Igor Savtšenko tõstatatud foto ilmutamise ja ilmutamata jätmise, üle- ja alavalgustamise küsimused on kultuuriloolised universaalid, mis ei sõltu fototehnoloogiast ja kunstiteooria arengust.
Kas XIX sajandi inimese vaimulaadi kannab tööstusrevolutsiooni progressiusk või kurikuulus romantiline spliin, mis taandub lõpuks skeptitsismiks ja künismiks?
Elutervet ja loodetavasti ka diskussiooni algatavat skepsist Eesti ajaloo müütide ja käibetõdede vastu leiab Andres Adamsoni raamatust omajagu.
Martti Helde: „Kui eesti publik hakkab eesti filmi armastama, mõistavad ka eesti filmitegijad, et nad ei pea olema keegi teine, vaid saavad teha just selliseid filme, nagu nad tahavad.“
Lilli-Krõõt Repnau: „Keskkonnateadlikkus ja vähene tarbimine on iga inimese loomulik osa. Ka kunstnikuna tuleb rohkem mõelda, miks midagi teeme.“
Eduard Wiiralti preemia näituse hea kunstitaseme kindlustavad eelkõige vanemad graafikud, kuid leidub ka pühendunud noori, nagu peapreemia pälvinud Gudrun Koppel.
Kiirest ja veidi ootamatust lõpust hoolimata õnnestus autoril publiku tunnikeseks surmahaigusest rusutud maailma transportimine hästi.
Itaalia loomemajas võib isegi oliivikiviga hamba murdmisest areneda inspireeriv kopsupõletik. Hulkumiste käigus siginenud kogemusi on siis hea arvutisse toksida.
Juubeliraamatuid ühendab tihe tagantjärele tarkus: autorid vaatlevad ja kirjeldavad, kuid ei ole läinud mõtestamisega liiale.
Kes tuli kontserdile lootuses näha ansambli U: kuut liiget rahvusringhäälingu stuudios derviši kombel keerutamas, pidi pettuma.
Ursula Vent: Ajaloolaste huvi n-ö väikese inimese vastu tingib meie ajastu vaim, individualiseeruv ja fragmenteeruv ühiskond, kus ei usuta enam suurtesse eesmärkidesse, mille poole ühiselt liikuda.
Tiit Palu, „Näitleja lõppmäng“
Teatri aastaauhindade laureaadid 2018. aasta loomingu eest
Kaarel Tarand, „Brüssel on kaugel, Strasbourg kaugemal veel“
Mati Hint, „Emakeelepäeva järel“
Aune Valk, Liis Simmul, „Milliseid keeli on tööturul vaja?“
Ute Freverti ja Heinz-Gerhard Haupti „19. sajandi inimene“
Eduard Wiiralti preemia näitus rahvusraamatukogus
Igor Savtšenko näitus „Uuest suhtumisest fotograafiasse“
Martin Kirsiste multimeedialavastus „dekameron“
Esikülg: Liina Siib