Ohjeldamatult teleoloogiline mõtlemine pole looduse ja asjade suhtes adekvaatne, sest neil ei ole eesmärki.
Võistluslik trügimine selekteerivate koolide uste taga ja koolide vabadus riisuda koor on sotsiaalselt kahjulike tagajärgedega.
Tänavuse Berlinale programm koosnes suuresti filmidest, mis parimal juhul olid keskpärased, halvemal juhul lihtlabaselt halvad.
Spordiajalugu on jäänud harrastusajaloolaste pärusmaaks, kelle töödele on iseloomulik liigne nostalgitsemine, vabanduste otsimine ning kuulujuttudel põhinev loomemeetod.
Spordireportaaži kui ainulaadsesse kunstilisse vormi suhtutakse kergekäeliselt. Olümpiamängude teleõiguste üleminek erameediale tõi kaasa reportaažižanri professionaalse käsitööoskuse languse.
Soome-Eesti suhetes on viimastel aastatel õõnsust juurde tulnud ja mõtestamist vähemaks jäänud.
Aktiivne kuulamine saab võimalikuks tänu distantsile kuulatava ja kuulaja vahel. Ruumiline distants sõltub kontserdipaigast, positsiooniline aga akadeemilise kombetalituse järgimise määrast.
Serge Hazanavicius: „Võib-olla meeldibki mulle suusatada just sellepärast, et mägedes ei ole vajadust muutuda.“
Raamat, eriti köidetud raamat, peab sobima rohkem omaniku kui maailmaga. Seda on intuitiivselt tunnetanud ka kunstnikud, sest näitusel on palju luulekogusid ja üldpilt on ülimalt estetiseeritud.
P. I. Filimonovi romaani lugedes saab eestlane aru, et ei ole veel üle saanud väljaviimata haisvate prügiämbrite, vene vanamuttide ja Altvanamehe igaöisest slaavi rokenrolli diskursusest.
Kurt Gödel oli geniaalne matemaatik ja loogik.
Elu arhitekt Engeli ümber võis olla habras, kuid Helsingi linn pidi saama kindel.
Eero Epner, Juhan Ulfsak ja Mart Kangro kutsuvad oma uue lavastusega „Workshop“ publiku elu elamise meistriklassi.
Tülgastuse ja düstoopiate meistri Vladimir Sorokini romaanil põhinevas lavastuses „Ice“ näidatakse inimeste eskapismi- ja fanatismipõhise koondumise mehhanisme.
Pianistile omane minimalistlik tukse ja korduvmotiividega pinge kasvatamine tõestasid taas, et filmilik loojutustamise joon on Randalu loomingus läbiv.
Kas kunstiga rikastatud avalik ruum on seetõttu ka parem? Kuidas tagada protsendikunsti konkursside kõrge tase, eriilmeline looming ja tulemuslik kunstitellimine?
Ehkki häireid ja ebaõnnestumisi püütakse piinliku täpsusega vältida, on psühhedeelselt värvikas glitch nüüdseks kultuuritandri peaaegu vallutanud.
Prantsusmaa kaugusega Nõukogude Liidust annab Zachary arvates seletada sealset keskpärast innovatsioonimäära paremini kui arvamusliidrite mainitud ülemäärase sotsialismiga.
Dieter Roelstraete: „Absoluutne armastus võib olla värav olemasoleva korra totaalseks eituseks. Sellest kui võimalusest tuleb kinni hoida ajal, kui kõigel on oht muutuda ühesuguseks hiiglaslikuks supermarketiks.“
Nuku- ja animadokumentaalfilmide seanss „Elu(l)elu“ on austusavaldus animatsioonile.
„Öö lõpu“ peategelane Thérèse on oma kiremängu ohver ja põeb posttraumaatilist stressi, kõikevõitva kire järgset melanhooliat.
Siret Campbell, – konverentsi „Dramaturgia – maastike kaardistamine“ üks korraldajaid
Amar Annus, „Usk nõidusesse ja sotsiaalne aju“
Triin Lauri, „Võimaluse aken poliitikamuudatusteks“
Mart Velsker, „Põhjapoolsed asjad ja õpetuse põhi“
Tõnis Saarts, „Lääne tsivilisatsiooni esiletõus kui igavene mõistatus“
Gregor Taul, „Protsendikunst kui ühisruumi tööriist“
Ines Reingold-Tali, „Glitch – digimaailma ebatäiuslikkuse glamuurne peegel“
P. I. Filimonovi „Hariton Naganovi surm ja ajatus“
näitus „Eesti kirjandus eesti köites. Professionaalne eesti köitekunst 1918–2018“