Kaunid köited kodumaale

Raamat, eriti köidetud raamat, peab sobima rohkem omaniku kui maailmaga. Seda on intuitiivselt tunnetanud ka kunstnikud, sest näitusel on palju luulekogusid ja üldpilt on ülimalt estetiseeritud.

IVAR SAKK

Näitus „Eesti kirjandus eesti köites. Professionaalne eesti köitekunst 1918–2018“ rahvusraamatukogu peanäitusesaalis kuni 20. III, kuraatorid Maarja Undusk ja Külli Grünbach-Sein.

Rahvusraamatukogu peanäitusesaalis toimub esmaspäeval, 19. III kella 17–19 näituse „Eesti kirjandus eesti köites“ raames kirjanike ja köitekunstnike vestlus- ja vaatlusring. Vitriinid avatakse ja nahkaköidetud kirjandusteoseid saab lähemalt uurida.

Eesti Nahakunstnike Liit on kuraatorite Maarja Unduski ja Külli Grünbach-Seina juhtimisel saanud maha suure tööga, rahvusraamatukogus välja pandud köitenäitusega, millega tähistatakse Eesti 100. aastapäeva. Näituse kaaskirjas nendivad kuraatorid, et kuigi eesti nahakunst on aukartustäratava traditsiooniga ja portfoolio on soliidne, polnudki näituse eksponaate nii kerge leida. Nimelt oli nahavool üks esimesi erialasid, mida vastloodud kunsttööstuskoolis õpetama hakati, ning EKA, tollal kunsttööstuskool, on neli aastat vanemgi kui meie riik. Pealegi on köitekunstnike tähelepanu pälvinud ennekõike teatmeteosed, aga ka välismaised autorid, nii et meie oma ilukirjandus ei ole alati olnud kunstnike inspiratsiooniallikana just esimesel kohal. Järele mõeldes on arusaadav, et ennevanasti köideti nahka eelkõige kasutamis- ja säilitamisväärsed teatmeteosed ning ilukirjanduse köitmine jäi seetõttu tagaplaanile. Sotsialismi ajal toimis tõenäoliselt negatsioon: kehval kollasel paberil ja kondiliimiga kokku plätserdatud lokkivad raamatud, mille veerised olid minimaalsed ja ploki olid purjus trükkalid viltu lõiganud, ei olnud just parim materjal õilsasse vasikanahka rüütatud saada. Praegusel ajal, kui tekst, raamat kaasa arvatud, saab üha sagedamini digitaalse kuju, tundub arhailine köitekunst üksikute tundlike või luksusjanuste friikide pärusmaana.

Miks köide?

Ülevaatenäituse puhul tekib minul kui nahakunstis autsaideril mitu põhimõttelist küsimust. Kui raamat trükiti kunagi vihikutena ning selle köitmine oli puhtalt utilitaarne tegevus, siis oli tegemist käsitööga, mis garanteeris trükise kasutamismugavuse ning säilimise. Nahk kui looduslik ja käepärane materjal oli esmasobiv seda funktsiooni täitma. Tegemist oli sel juhul tootedisainiga, võimalikult ratsionaalse ja funktsionaalsuse taganud protsessiga. Seejärel lisandus elitaarne külg: valitud materjalid ja dekoor, stantsimine, kullatised, luksuslikud eeslehed ja kinnitusdetailid. Sellisel juhul pöörati teose sisule vähe tähelepanu, pigem jälgiti ajastuomast vormi. XX sajandi teisel poolel loobuti meil nii sisu kui ka vormi järgimisest ning Eestis sai köitekunstist puhas kunst, eneseväljenduse pärusmaa, kus järgiti sisu- ja vormiloogikas hoopis muid radu kui kirjandusteose eeter või ajastu visuaalne pale. Paralleele võib leida tollasest vabagraafikast, mille ilmet kujundasid Silvi Liiva, Marju Mutsu, Naima Neidre jt. Loodi endale elevandiluust torn, kus ei pidanud arvestama ei kirjaniku, teose, ajastu ega adressaadiga. Miks piirata siiski end raamatu füüsilise vormiga, kui võiks teha miniatuure, mille materjaliks on nahk? Näiteks Elo Järv sai tollal lahti nii miniatuursest formaadist kui ka piiravast raamatust ning defineeris ennast skulptorina.

1970.-1980. aastad olid eesti köitekunsti seisukohalt ka väga viljakad: tegijate hulk oli suur, retseptsioon positiivne. Regulaarsed tarbekunstinäitused garanteerisid esinemisvõimaluse, kunstikombinaat Ars igapäevatöö. Nahka köidetud albumid, päevaraamatud ja märkmikud olid ENSV disaintoodete tipus. Tegelikult polnud vaja mingit teksti, mida rüütada. Parim algmaterjal oli igasuguste trükimärkideta valge paber. Eesti köitekunst lendas orbiidile ning jäi tiirlema nn hallis tsoonis, disaini ja kunsti vahepeal.

Uues kontekstis, taastatud iseseisvuse päevil, on köitekunstil olnud veidi raske ennast positsioneerida nii meie enda (vaimse ja majandusliku) olukorra kui ka maailma (vaimse) situatsiooni kiirete muutuste tõttu. Näitused „Scripta manent“ ning muudki algatused enesekehtestamiseks ning presenteerimiseks on aga näidanud, et ollakse kohanemisvõimelised.

Pildid näituselt

Näitusele on toodud Eesti muuseumidest ja erakogudest üle 220 teose. Kunstnikke on 70, kirjanikke ja kirjastusi veel hulga rohkem. Kuigi rahvusraamatukogu säästupirnide ja klaaskappidega sisutatud näitusesaal ei soosi detailide vaatlemist, on mõned väljapanekud valgusvihus.

„Kalevipojad“: näitusel on kuus Kreutzwaldi eepose köidet, mille autorid on Eduard Taska (1937), Adamson-Eric (1940), Minni Patune (1956), tundmatu autor 1950ndatest, Ella Summatavet (1990) ja Külli Grünbach-Sein (2016). Viimane on neist kindlasti võimsaim oma topeltkaante poolest ning teostuse kvaliteedilt, milles peegeldub meie eepose maht ja olulisus.

Klassik Eduard Taska on esitatud esinduslikult, Eesti Vabariigi vääriliselt. Tema köidetes on nii monumentaalsust kui ka artdéco’likku espriid. Silma torkab, et kui meie kunstnikud olid juba 1925. aastal modernismiga ühel lainel, siis Taska ei haaku Jaan Vahtra kubistliku Barbaruse luulekogu kaanekujundusega. Raamatukaanel on Vahtra omakomponeeritud võimsad kirjad, Taskal vaid kuldjoontega antiikva. Modernism antiikvat ei tolereerinud.

Stalinismi periood viib kujunduse tagasi XIX sajandi kaanonitesse. Kasutusel on tsentraalne kompositsioon, antiikvakirjad, ornamentaalsed raamid, ampiirstiilis vinjetid. Kuna raamatu tehnoloogia ja formaat määrab teksti kui pildipinnale projitseeritud ristküliku, siis sobib range, keskteljeline asetus raamatu üleva tähendusega ning võimendab trükitud sõna autoriteeti. Britid on osanud sellise kompositsiooni detailse täiuslikkuseni viia, kuid näitusel esitatud Ella Külvi, Aino Lehise jt 1950ndate köited mõjuvad samuti imposantselt. Tundub, et neoklassitsistlik lähenemine sobib raamatule kui formaadile.

Vaeste aegade meister näib olevat Valter Jõeste. Tema puidust raamatukaaned annavad tunnistust perioodist, mil sellisest materjalist nagu nahk ja tekstiil oli puudus. August Jakobsoni teose köide (1943) ja Vares-Barbaruse luuletuste köide (1948) oma intarsia ja puidust raamatuseljaga räägivad meile, et lootust ei tasu kaotada ka kehval ajal.

Köitele sobib 1970. aastate küps, raskepärane modernism, mis toob esile materjali ehk naha iseloomu: see on modelleeritav, plastiline, ruumiline. Kõige iseloomulikumad on Õie Krusteni köide Juhan Smuuli „Valusale valgusele“ (1972), Elo Järve köide A. H. Tammsaare „Põrgupõhja uuele Vanapaganale“ (1978) ning Tiiu Mägari köide Jaan Krossi „Keisri hullule“ (1979). Krusteni leegitsev kujund on ka üks väheseid vihjeid 1960. aastate popile ja psühhedeelsusele, mis paistab ekspositsioonis teisi kunstnikke mitte puudutanud olevat. Kuuekümnendatel võetakse meil pigem järeleaitamistunni moodi läbi eelmise kümnendi lennuka abstraktse modernismi diskursus, mis jäi stalinismi tõttu õigel hetkel kättesaamatuks.

Seoses A. H. Tammsaare 100. sünniaastapäevaga 1978. aastal on talle rohkelt tähelepanu pühendanud nahakunstnikudki. Köidetud on kümneid tema teoseid, enam tähelepanu tõmbab massiivne Ruuda Maarandi „Tõe ja õiguse“ viie osa interpretatsioon (1978). Tammsaare on muidugi raske pähkel, sest nagu Kivirähkki, on tema teostes peaosas kaasaeg ja ta enda isiksus, mitte ruraalsed motiivid, mis sageli lihtsustatud visuaalina ellu jõuavad. Kivirähast rääkides torkabki silma teatud kontekstivälisus Maie Teiviku „Ussisõnade“ interpretatsioonis (2018). Korralik sinimustvalge tsentraalne punktiirornament ei haaku kuidagi kirjaniku romaani kätketud ängi ja keskeakriisiga. Niinimetatud eesti etnomotiiv jõudis trükise kaanele Andres Rõhu raamatukujundusest ning tundub, et see segab jätkuvalt Kiviräha visuaalset interpreteerimist.

Konteksti eiramine või mitteadumine torkab silma ka mitmel teisel puhul. Riina Kermik on andnud Mati Undi teostele sümmeetrilise retro-artdéco-ilme, mis oli 1987. aastal täiesti ajakohane, ainult et ajastu leksikast oleks ehk Undi epateerivatele hämartekstidele leidnud paremini sobivaid visuaale, nagu punk või postmodernse arhitektuuri morbiidsema poole leksika. Viivi Luige „Seitsmenda rahukevade“ köide Sirje Kriisa interpretatsioonis (2018) on armas, ent siiski liiga armas, kui mõelda ajastu veritsevale olemusele. Tiina Hirvesoo on Sofi Oksaneni „Stalini lehmade“ köitega (2018) püüdnud metalli kasutamisega võõrandumist edasi anda, ent Helsingi öös tuigerdavad ninarõngastega teismelised ei aktsepteeriks iialgi selliseid kullakarva diskoripatseid, nagu autor on kasutanud. On ka vastupidiseid näiteid: Lennart Männi rauast köide Kivisildnikule (1998) annab kirvemehe olemuse päris täpselt edasi, kuid siin on enam pistmist sepa- kui nahakunstiga. Kas kunstiobjekti tegemiseks on vaja ettekäänet kirjandusteose näol? See küsimus kerkib permanentselt üles.

Tegelikult on raamatu ja eriti köidetud raamatu olemus intiimne. See on objekt, mis tekstuuri, lõhna, formaadi ja värvi poolest peab sobima rohkem omaniku kui maailmaga. Seda on intuitiivselt tunnetanud ka kunstnikud, sest eriti rohkelt on näitusel luulekogusid ja üldpilt on ülimalt estetiseeritud. Ehk on köitekunst siiski see elevandiluust torn, kuhu pugeda vastikute aegade, nõmedate nõudmiste ja kalgi ühiskonna eest? Formaalsevõitu tulemuste kõrval leidub näitusel paljugi läbitunnetatud, peent substantsi, kui nimetada vaid mõnda: Maarja Unduski Johannes Semperi „Tuuleratta“ (1979), Ivi Laasi Hando Runneli luulekogu „Ei hõbedat, kulda“ (1984) või Külli Grünbach-Seina Kristiina Ehini „Kaitseala“ köide (2012). Tiina Piisangu Rein Raua „Ratsanik Melchiori“ köide (2018) lisab lihtsate vahenditega (lõikega) saavutatud delikaatse puuteaistingu. Ning tõenäoliselt pole juhuslikult näituse keskpunktis ülesvalgustatuna Eve Kaareti köide Piret Raua raamatule „Kõik minu sugulased“ (2018). Lihtsate vahenditega on saavutatud soojus ja helgus, mis kiirgab välja mõlemast autorist, kirjanikust ja kunstnikust.