Eestlased on kirju rahvastikuga harjunud: 2011. aasta rahvaloenduse järgi elas Eestis 180 rahvusrühma (sh eestlased), kellest 12-l oli üle 1000 esindaja, 26-l 100–999 esindajat ja 142-l alla 100 esindaja.
Johanna Ross: „Eesti kriitikas on akadeemilise arvustuse ja ajalehetutvustuse vahel liiga suur lõhe.“
Ettekanne Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna üleandmisel
Ajal, kui meie teatrilavadele on valgunud laviin lavastajate enda loodud tekste, väärib tunnustust Ulfsaki kindlameelne valik viitamaks, et maailmas on mõeldud, kirjutatud ja trükitud siiski ka midagi sügavamat.
Laureaadi kõne Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna kättesaamisel
Alustatud on esimese suurte monograafiate sarjaga
Katariina gildi kakskümmend aastat
Festivali „Kirikupühad Maarjamaal“ jõulumuusika avakava 29. XI Rootsi-Mihkli kirikus: eesti orelimuusika Ene Salumäe esituses.
Umbes 40% Venemaa soome-ugri rahvastest peab oma emakeeleks vene keelt.
Vastukink ei tohi olla täpselt sama suur kui kingitus, vaid peab enamasti olema suurem.
Karri Tiigisoon: „Linnaarhitektiks olemine tähendab abielu, suhet, partnerlust.“
Tarbekunstimuuseumi näitusel on ära tabatud Peeter Kuutma eriline kavandite loomise oskus.
Kunsti ja disaini loomisviisis on palju muutunud, kuid käsitsi tehtud töö karisma on endiselt hinnas.
Prantsuse disainiikoonide puhul ei küsita, kas objekt on kasulik ja hea, vaid otsitakse võimalust peegeldada maailma ja ajastut.
Ingomar Vihmar: „Teades ennast, ega ma teatri loomingulise juhina suuda oma olemust eriti muuta. Võib arvata, et Endla läheb hoopis natuke minu nägu.“
Rahvuseepos ei pruugi olla kirjutatud emakeeles.
Millist demokraatiakultuuri on vaja, et meedia toimiks avaliku huvi karjasena?
„Tramm nimega Iha“ ei kuulu Vihmari nende lavastuste kilda, kus lavastaja ise püünel vinüülplaate mängitab, ent heliilm määrab õhustikus paljugi.