
Kultuurisituatsioon on praegu säärane, et kullasäras laaberdamise järele tuntakse iseäranis suurt tungi. Või kui ise laaberdada ei malda, siis on seda vähemalt kena pealt vaadata.

Tegemist ei ole hariliku muusikafestivali, vaid ikkagi tõelise, sedapuhku teise sünnipäevapeoga, kus külalistele pakutakse torti ja kesksel kohal on õnnesoovid.

Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Filharmoonia esseekonkursi võidutöö 17. IV EMTA suures saalis antud kontserdi „James MacMillan. Stabat Mater “ põhjal.

Eino Tambergi 95. sünniaastapäevale pühendatud kontsert oli õrn ja elujaatav, samal ajal sissepoole vaatav nagu helilooja isegi.

Neli pilku muusikale olid äärmiselt erinevad, mistõttu võib arvata, et ka meie heliloojate järelkasvu muusikaline käekiri on sama mitmekesine.

Ulatuslikele lavateostele vastukaaluks asub Märt-Matis Lille „Prelüüdid vaikusele“ justkui skaala teises otsas ning kätkeb eksperimenti, kui nappide vahenditega on võimalik tsüklilist teost kirjutada.

Kontsert „Ehapunas“ oli tundlikult kokku pandud tervik, mis puudutas ja jäi meelde. See tõestas, kui loomulikult võib omavahel sobituda kahe näiliselt kauge helilooja looming.
Motivatsiooni uurimisel selgub, miks muusikaõpingutega alustatakse, miks ollakse valmis pidevalt harjutama ning millised tegurid mõjutavad muusikaõpilast õppetöös.

„Põrmuline“ ei püüa vaimustada efektide ega dramaatiliste kõrgpunktidega, vaid loob mediteeriva, sisendusjõulise ruumi, kus seisundid võivad, aga ei pruugi ajapikku avalduda.

On tore, kui pikalt ära olnud muusikud jõuavad ringiga koju tagasi ja jagavad mujal omandatut kodupublikuga.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.