Lisanna Laansalu (22) on värske EMTA kooridirigeerimise bakalaureuseõppe lõpetaja, kes läheb sügisel Rootsi kuningliku muusikaakadeemia orkestridirigeerimise magistrantuuri. Lühikese ajaga on ta jõudnud väga palju: luua oma orkestri, tuua lavale mitmeid esiettekandeid, korraldada oma lõpueksami raames armastatud helilooja Raimo Kangro autorikontserdi Estonia kontserdisaalis ja raputada akadeemilist haridusmaastikku. Pole kahtlustki, et teda ootab ees suur tulevik. Enne laia maailma suundumist istusime maha ja tegime kokkuvõtte ta senisest teekonnast. 

Esmakursuslasena avaldasid Sirbis artikli*, kus oled välja toonud EMTA üldhariduslikud murekohad. See tekitas väga palju vastukaja. Palun räägi selle taustast.

Ma tulin ju otse Tartust, kus on eriti üldhariduse mõtestamine hoopis teine. EMTAs ootasin midagi samalaadsest, lootsin saada tugeva muusikalise üldharidusliku põhja. Üsna kiiresti selgus, et siin on esikohal pillimäng, muu jääb tagaplaanile. 

Milline oli artikli vastukaja? 

Mind üllatas, kui palju seda loeti, see kõnetas inimesi ja tekitas arutelu. Pole isegi oluline, kas sellega nõustutakse või mitte – peaasi, et sellest räägitakse. Järgnes nn Sirbi sõda ehk poolt- ja vastuartiklid avaldasid kaasteelised Valle-Rasmus Roots, Gregor Kulla, Aurora Ruus ja Taavi Hark. Ainsa õppejõuna avaldas arvamust Jaak Sikk. 

Mõni aeg hiljem kutsus Taavi Kerikmäe meid ühise laua taha, arutelu juhtis Joonas Hellerma. See oli kasulik, sest kõik said oma mõtteid laiendada. Kahjuks oli korraga kõne all liiga palju teemasid, nii et me ei saanud väga süvitsi arutleda ega jõudnud konkreetsete lahendusteni, igaüks kaitses oma seisukohta. 

Hiljem tuldi mind tänama julguse eest neil teemadel rääkida. Ma ei tea, mis sellest on saanud, kuid mulle väga meeldiks, kui keegi kirjutaks ja jagaks oma mõtteid, kui see teema veel kõnetab. 

Palun räägi oma muusikalisest teekonnast. 

Enne EMTAt õppisin Tartu Jaan Poska gümnaasiumi ja Heino Elleri muusika­kooli ühisõppes. Muusikani jõudsin täiesti juhuslikult tänu oma toonasele parimale sõbrannale Lisannele, kes läks eelklassi klaverit õppima. Olen pärit väikesest Viljandimaa talukohast. Kuna mu vanaema oli kunagi lehma eest klaveri saanud ja mu ema oli alati klaverimängust unistanud, siis läksingi seda õppima. Käisin seitse aastat Põltsamaa muusikakoolis, umbes 15aastaselt sain aru, et tahan muusikat edasi õppida. 

Kuidas jõudsid orkestridirigeerimiseni? 

Olin alati mingil moel seotud õpilas­esinduste ja volikogude juhtimisega, juhtimine tuli mulle loomulikult. Üsna varakult sain aru, et tahan juhatada orkestreid, mitte koore. Kuna Elleris ei ole orkestridirigeerimise õpet, otsustasin minna kooridirigeerimisse. Mäletan, kuidas ütlesin sisseastumiskatsetel, et tahan saada orkestridirigendiks, aga ise ei osanud veel normaalselt neljalegi lüüa.

Õppisin Elleris kolm aastat Lilyan Kaivu juures, kes on õppinud nii orkestri- kui ka kooridirigeerimist. Paralleelselt hakkasin ka komponeerimist õppima. Sain EMTAsse sisse mõlemale erialale, viie päevaga tuli teha raske otsus. 

Mul oli palju sõpru, kes on samuti noored heliloojad. Lõpuks sai määravaks küsimus, kes dirigeerib nende muusikat, kui ka mina läheksin õppima heliloomingut. Tundsin, et heliloojal on suur vastutus, milleks ma tollal kindlasti valmis ei olnud. Arvasin, et enne loomist peaks läbi töötama võimalikult paljude varasemate heliloojate kirjutatud muusikat.

Kui palju on Eestis orkestridirigentide järele nõudlust? 

Meil saab professionaalsed sümfooniaorkestrid vaid ühe käe sõrmedel kokku lugeda, seega on töökohti väga vähe. Kooridirigentide järele on kasvav nõudlus, kuna meil on palju amatöörkoore. 

Kui palju said EMTAs orkestrit dirigeerida? 

Valisin oma õppejõuks teadlikult professor Toomas Kapteni, sest ta on ka orkestridirigent. Peamiselt käsitlesime vastavalt erialanõuetele koorirepertuaari, kuid professor Kapten oli väga avatud ka orkestriloomingule. Ta on alati öelnud, et dirigent peaks oskama mõlemat. 

Teise õppeaasta alguses võtsin professor Kapteni toetusel julguse kokku, et teha oma esimene orkestriprojekt. See oli väga suur samm, sest ma ei teadnud toona sellest maailmast veel suurt midagi. Projekti muusikud kuulusid Tallinna Rahvusvahelisse Noorteorkestrisse, mille on asutanud Álvaro Gómez ning 2023. aastal dirigeeris seda Eladio Aguilar. Ühel hetkel pakkus Eladio, et võiksin ise orkestriprojekti korraldada. Toona puudus mul orkestrikogemus, seega oli tema usaldus väga julgustav. Peale dirigeerimise aitasin kontserti korraldada. Noorele dirigendile ei ulata keegi dirigendikeppi hõbekandikul, vaid need võimalused tuleb ise endale luua. Selle mõistmine oli mulle toona oluline murdepunkt. 

Mis ajendas looma orkestrit Põhjakõla? 

2023. aasta novembris toimus meil Sara Corrigaga EMTA kammersaalis muusikat, luulet ja visuaali ühendav kontsert „Maa viimne hingus“, kus dirigeerisime EMTA kammerorkestrit. Kontsert osutus niivõrd populaarseks, et osa publikust ei mahtunud saali. See oli suur tunnustus ja plaanisime esineda samas koosseisus uue kavaga ka järgmisel semestril. Paraku ei kiitnud EMTA kunstiline nõukogu meie kontserditaotlust heaks. Nüüdseks on EMTAs nõue, et kontserdil tohib musitseerida vaid otseselt oma õpitaval erialal, seega ei tohi kooridirigendid enam orkestrikontserte teha. Nii otsustasimegi Saraga oma orkestri luua.

Korraldasid iseseisvalt oma aprillis Estonia kontserdisaalis toimunud lõpueksami. Mida sellest õppisid peale selle, et said korralduskogemuse? 

Kui on tugev ja selge idee, siis publik saab sellest aru, isegi kui see näib alguses riskantne või keeruline. Just seda oleme tahtnud Põhjakõlaga pakkuda – mitte järjekordset konveiermeetodil loodud kontserdikava, vaid süvitsi läbi mõeldud ja settinud programmi, mis annab edasi olemuslikke ideid. 

Oleme alati kaasanud ka mõne uudisteose, millega pakkuda noortele heliloojatele kõlapinda ja küpsematele heliloojatele võimaluse proovida midagi täiesti uut. Näiteks veebruaris kõlas Tauno Aintsi uudisteos „Tundmatu teekond“, mis on Eesti esimene orkestriteos Hiiu kandlele. Samuti soovime noortele heliloojatele pakkuda nii-öelda labori tööformaati, kus on peale kontserdile eelneva paari proovi aega katsetada ja teost arendada. 

Kas ebapiisav orkestripraktika oli üks põhjus, miks otsustasid minna Rootsi õppima? 

See oli kindlasti üks põhjustest. Rootsis toimub muusikutega üle nädala praktiline töö, mida on rohkem kui Eestis. Peale selle on kontserdid professionaalsete orkestrite juures üle Rootsi ning saab osaleda ooperiprojektides. 

Skandinaavia dirigendiõpe on praegu maailmas väga hinnatud, Soome dirigendid eesotsas Klaus Mäkeläga on ühed tuntumad. Nägin aasta alguses Oslos muusikakõrgkooli dirigentide seminaril käies oma silmaga, milleks on võimelised kõigest 17-18aastased dirigendid. Suhtlesin ka Stockholmis sisseastumiskatsetel juba õppivate tudengitega ja mõistsin, et see keskkond võiks mulle hästi sobida. 

Kas oled kursis, kas välismaa muusika­kõrgkoolides on üldharidus- ja erialaained tasakaalus? 

Printisin just välja oma Rootsi kooli järgmise aasta eriala õppeplaani, kus on repertuaari kõrval eraldi lehekülg dirigentidele soovitusliku ja kohustusliku literatuuriga. Seni paistab, et suhtumine on teine. Saksamaal on kuuldavasti rohkem tekstianalüüsi ja -filosoofiat ka lauljaid saatvatel pianistidel, et mõista paremini luule struktuuri. 

Kes sind EMTA õppetöös kõige rohkem inspireeris? 

Õppejõududest kindlasti partituuri lugemise õppejõud Silvia Landra, kes on erakordselt põhjalik ja süsteemne. Tema eesmärk on viia partituuri lugedes tekkiv kuuldekujutlus kokku sellega, kuidas lõpuks muusikat tehakse. Ja kindlasti on mu teekonda toetanud erialaõpetaja professor Toomas Kapten ja hääleseade õppejõud Vilja Sliževski. Vajalikel hetkedel oma väärtuste eest seismiseks olen saanud inspiratsiooni isalt. Ta on alati seisnud oma põhimõtete eest ja läinud lõpuni, kui miski on olnud talle oluline. 

Kuidas sa uusi teoseid õpid?

Kui helilooja on mulle tundmatu, uurin esmalt ta tausta: mis ajastul ta elas, kust ta pärit oli, milline oli tema kultuuriline väärtusruum, milline arhitektuur teda ümbritses, mis teda mõjutas. See annab esmase pildi, missuguse ajastu vaimsuses on see muusika sündinud. Seejärel uurin, milliseid teoseid lõi ta enne ja pärast, milline koht on sellel konkreetsel teosel tema loomingulises arengus. Kui see on üks ta varasemaid töid, võib juhtuda, et ta ei ole veel jõudnud täiusliku väljendusoskuseni. Elu lõpus kirjutatud teosed võivad kanda uut sügavust: tuleb märgata seda arengut ja mõista, mida ta hilisemates teostes teisiti tegi. 

Kui on tegu ajastuga, millest juba midagi tean, on lihtsam uut heliloojat olemasolevate teadmiste süsteemi paigutada. Järgneb töö nootidega, kuid sellele eelnev taustsüsteemi loomine on vältimatu. Helilooja kirjutab ju sellest, kes ta on, ta ei saa endale valetada. Üldjuhul on muusika väga isiklik, kui ei ole just tegu repressiivse režiimiga, kus loojal pole lubatud olla tema ise. 

Seepärast tulebki heliloojale justkui naha alla pugeda, et teosest paremini aru saada. Tuleb olla avatud ja püüda suhestuda ka teostega, mis võivad olla täiesti erinevast kultuuriruumist või ei haaku minu väärtustega. See on ka üks põhjus, miks mulle see eriala nii väga meeldib. Dirigendina puutun pidevalt kokku millegi uuega ega saa kunagi valmis. 

Kuidas sünnib see, mida publik lavalt kuuleb? 

Partituuri õppides luuakse helidega unikaalne suhe, mis täiustub iga kord teosega uuesti kokku puutudes. See on nagu raamatute ülelugemisega – iga kord hakatakse nägema uusi kihte ja nüansse.

Dirigent väljendab oma suhet partituuriga käte abil. Materjali läbi töötades tekib kuuldekujutlus ja idee, kuidas midagi muusikas väljendada. Kui istun kontserdisaalis ja sulgen silmad, tean tihti täpselt, kuidas dirigent dirigeerib. Iga žest peegeldub orkestrantide mängus. Kui dirigendil on teosest selge visioon ja ta suudab selle koos orkestriga ellu viia, kandub see üle ka publikule – kuulaja saab aru, mida dirigent soovib öelda. Kui dirigent ei ole teost piisavalt läbi töötanud, võib kuulajal hakata igav. 

Kas sulle on oluline, kas poodiumil on naine või mees? 

Pigem on oluline juhtimisstiil. Kui dirigent läheb lavale lihtsalt oma ego välja elama, siis pole suurt vahet, kas ta on mees või naine. On inimesi, kes võtavad esialgu juhtrolli selleks, et kehtestada ennast ja oma distsipliini. Selline vaade võiks jääda möödunud sajandisse. 

Eestis on kõikide professionaalsete orkestrite peadirigendid mehed. Ometi on meil väga võimekaid naisdirigente, nagu Anu Tali, Kristiina Poska, Ingrid Mänd ja Erle Kont. Mingil põhjusel töötab enamik neist välismaal. Statistika on kurb: Euroopas on dirigeerimist õppima minejatest umbes 37% naised, kuid üle maailma on vaid umbes 8% orkestrite peadirigentidest naised. Ikka veel kehtib osas kultuuriruumides vana arusaam, et naine pole hea kunstiline juht. 

Milline võiks olla orkestri ja dirigendi suhe? 

Koostööaldis, elav, aktiivne, teotahteline, hea kommunikatsiooniga. Uue koosseisuga töötades ütlen muusikutele alati enne esimest proovi, et kui neil on mõni muusikaline idee, jagatagu seda julgelt. Leiame koos alati parima lahenduse, sest orkester ei ole anonüümne mängijate mass, vaid nad kõik on isiksused oma ideede ja kogemustega. 

Kõige ägedam ongi see, kui muusikud tahavad hingega musitseerida, mitte lihtsalt passiivselt noote mängida. Dirigendi ja orkestri ehe muusikaline dialoog ning inspiratsiooni vahetus on see, mis teeb muusika koosloome nii eriliseks.

Kuidas puhkad pidevast tööst helidega? 

Pärast pikka päeva on linnulaul või metsahääled parim muusika. Samuti meeldivad mulle teadlikud kuulamiskogemused: panen vinüüli mängima ja kuulan näiteks John Coltraine’i albumi otsast otsani läbi. See ei ole sama nagu Spotify kuulamine millegi taustaks. Vahel käin Lõuna-Eestis ühes järveäärses suurte akendega majas, kus on vinüülimängija ja puudub levi. Pikkadel suveõhtutel on seal eriti mõnus oma lemmikplaate kuulata.

Mis on su lähiaastate eesmärgid? 

Praegune eesmärk on võimalikult palju orkestrirepertuaari läbi töötada. Ma ei tea veel täpselt, kui tihedaks õppetöö Rootsis kujuneb, kuid soovin kindlasti iga päev oma alusoskusi edasi arendada. Pikemas plaanis soovin eesti muusikat rohkem välja viia.

Ma ei tea, mis saab pärast Rootsit, ma ei välista koju tagasitulekut. Kindlasti on ja jääb Eesti mulle südamesse. Ma ei tea, kuhu ma välja jõuan, ja nii ongi hea, sest jääb ruumi avastamisrõõmule.

* Lisanna Laansalu, Igatsus harituse järele helisevate seinte vahel. – Sirp 27. I 2023.