
Brigit Arop: „Tajusime, et vajadus kiiruse ja intensiivsuse järele on kadunud ning peame Artishoki vastavalt oma vajadustele ümber kujundama.“

Kunstnikud võtavad tunnustusvajaduse suhtes iroonilis-kriitilise ja meeldivalt humoristliku hoiaku.

Näitus on mahlakas pildikooslus, mis ei jäta ilmselt ühtegi kultuuriteadlikku inimest külmaks – kujutatud on Eesti viimase ligi viiekümne aasta kultuurilugu.

Kunstikriitiku Orit Gati sõnul peaks hea tekst alati sisaldama ka omaeluloolisust, kuigi millegipärast avaldatakse naistele tugevamat survet kirjutada keerulistest asjadest trauma võtmes.

Helikunsti festivali „Seintel on kõrvad“ seekordne programm uurib muu hulgas ka vaimse tervise küsimusi ning mängib düstoopiliste teemadega.

Igasuguse looritatud tantsu taga on veel midagi, mis taotleb aktiivselt omakasu.

Noorte disainerite seas populaarne risoomne esteetika kõneleb muutuvast maailmatunnetusest ning on oma ajastu nägu – ometi on oht, et selle varjus läheb kaheksajalg koos pesuveega kaduma.

Kas naised saavad oma keha ja seksuaalsust siduda fetišismiga, ilma et see piiraks nende agentsust?

Helen Tago suhestub nii eelmiste põlvede graafikute kui ka graafika ajaloo ja trükitehnikatega üldisemalt.

Kumu näitus „Nad hakkasid kõnelema“ toob esile selle, et inimest seob ümbruskonnaga õrn ökoerootiline olemise viis.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.