Islandi kaasaegse kunsti superstaar Ragnar Kjartansson on mõnusalt kummaline kuju: suheldes on ta väga vahetu, karismaatiline, mänglev ja eneseirooniline, aga midagi on tema jutus ka põiklevat, vastuokslikku. Tema uue näituse kuraator Anders Härm on islandi kunstnikku iseloomustanud kui feministlikku kantrimeest. Oma teostes võtab Kjartansson vaatluse alla helid ja muusika, korduvuse, mehelikkuse absurdsuse, ilu ja melanhoolia. Ise on ta öelnud, et teda huvitavad eeskätt just mängud identiteediga, kõikvõimalikud siiruse ja autentsuse paradoksid. Loomulikkus ja tehislikkus saavad tema kunstis väga põneval moel kokku.

Kjartanssoni Kumu näitusel on välja pandud nii tema videoteos „Homset ei ole“ („No Tomorrow“), mida kunstnik ise nimetab kitarriballetiks, pealkirjateos „Poiss ja tüdruk ja põõsas ja lind“ („A Boy and a Girl and a Bush and a Bird“) kui ka kunstniku enda lambakarjatamise kogemusest tõukuv maaliseeria „Argipäevad Arkaadias“ („Weekdays in Arcadia“). Kumu kolmandal ja neljandal korrusel astuvad püsiväljapanekuga dialoogi Kjartanssoni varasemad videoteosed „Halastus“ („Mercy“), „Variatsioon „Lihalikule naudingule““ („Variation on Meat Joy“) ja „Figuurid maastikul“ („Figures in the Landscape“).

Kuidas on heli ja pilt sinu kunstis omavahel seotud? Kui eraldiseisvad nad on? Või kui läbipõimunud? Mõlemad on illusioonide loomisel asendamatud.

Nad on omavahel läbi ja lõhki seotud. See lihtsalt on nii. Mulle väga meeldib muusikalisi instrumente filmida. Instrument on nii ilmselge eesmärgiga ese: keegi puudutab pilli ja kohemaid on näha, kuidas heli tekib. Näiteks kitarri­balletis „Homset ei ole“ keskendusin just nimelt sellele. Iga pisemgi esinejate liigutus kutsub esile heli. Kohe, kui esinejad kõnnivad või hüppavad õhku, hakkavad helilained ruumis teistmoodi käituma. Kui esinejad hüppavad õhku, teevad kitarrid (teeb suuga ebamäärast plahvatuse häält), ent kui nad pööravad näiteks külje vaataja poole, teeb kitarr hoopis (teeb suuga ebamäärast lainetuse häält). Nii et selle töö keskmes ongi tõsiasi, et esemed, mida näed, teevad häält.

Mulle on alati huvi pakkunud see, kuidas inimesed musitseerivad. Ja samal ajal on ka midagi vaat et nõiduslikku selles, kui heli tekib võimenduseta. Mingitest objektidest tuleb lihtsalt võnkeid välja. Mulle meeldib heli vahetu olek, selle otsesus.

Samal ajal ma mängin oma töödes sellega ka. See kõik on osaliselt muusika­videote mõju.

Üks asi, mis videokunsti muusikavideotest eristab, on ruumispetsiifika. Mulle torkas näitusel silma, et mitmes töös mängid sa nähtava ja nähtamatu suhtega. Näiteks installatsioonis „Poiss ja tüdruk ja põõsas ja lind“ moodustavad sama toa eri otstesse paigutatud videoteosed ühtse, järjepideva ruumi sedasi, et publik asetub justkui nende teoste vahelisele alale, nähtamatu varjuna. „Homset ei ole“ puhul on samuti teoksil midagi sellesarnast: vaataja on saali keskel, kitarriballeti esitajad on tema ümber ringis ning tekib illusioon, et ollakse koos ühes ja samas ruumis. Näituse külastaja on aga siiski kitarrimängijatele nähtamatu ja nemadki on talle mingis mõttes kui kummitused.

Jaa! Enamik neist teostest ongi loodud ruumi tarbeks, neid ei saaks lihtsalt niisama näiteks internetti üles panna, sellel poleks mingit mõtet. Tavalise ekraani peal nad lihtsalt ei toimiks. Need tööd on mõeldud ruumis kogemiseks. Ruum on nende teoste kogemisse sisse kirjutatud, ka negatiivne ruum. „Poisi ja tüdruku ja põõsa ja linnu“ puhul on hetk, mil ühe ekraani peal olev isik hakkab liikuma teise ekraani poole. Ta jääb viivuks kaamerate haardeulatusest välja, aga ikkagi on tunne, nagu viibiks ta publikuga samas toas.

„Homset ei ole“ puhul panime tiimiga samuti palju rõhku ruumi vahepealsusele – see on mu lemmikosa seal: kitarriga inimene kõnnib ühe ekraani servast välja ja kaob paariks sekundiks ära, enne kui järgmisel taas välja ilmub. Oleksime võinud teha selle teose nii, et ekraanide vahel on sujuvad üleminekud, aga see poleks olnud huvitav.

Teine viis, kuidas mõned su tööd nähtava ja nähtamatu suhtega mängivad, on see, kuidas sa muudad tavapäraselt kaadrist välja jääva tehnika nähtavaks. Näiteks „Halastuses“ näeb vaataja väga selgesti videokaamera ja mikrofoni varju. Kogu video salvestamis­aparatuur on pildile jäänud. Videos „Variatsioon „Lihalikule naudingule““ näeb vaataja mikrofone peenes lavastatud keskkonnas, kus neid näha ei eeldaks. Sa võtad midagi, mis jääb tavaliselt varju, ja tood selle esiplaanile.

Mulle meeldib salvestamise varustus. Selles on midagi jaburat, kui sa näed näiteks poliitikuid mikrisse rääkimas. Või näiteks paavsti oma mikrofoniga. See tema hõbedane mikker on nii cool! Maagiline. See on kõige ägedam mikrofon kogu maamuna peal. (Naerab.) See on nii ilusasti disainitud … Aga mis puudutab nähtamatust ja nihestusi, siis on mulle alati meeldinud vana hää dekonstruktsioon. Ma tahan illusiooni dekonstrueerida.

Ehkki naljakal kombel ei olnud see mul algselt üldse plaanis. Näiteks „Halastuse“ puhul, mis on mu väga varane töö, oli tegu lihtsalt apsakaga. Mäletan, kuidas ma avastasin pärast salvestust, et „Oi, kurat! Mikrofoni vari jäi pildile!“ See polnud üldse nii mõeldud.

Ma panin töö vaatamiseks välja ja mõtlesin endamisi: „Nojah, olgu, ehk ei pane keegi seda tähele.“ Läks aga niiviisi, et mulle endale hakkas see aps meeldima ja sellest lähenemisest sai ka minu järgmiste tööde osa. Nii et see täiesti juhuslik asi kujundas kõvasti mu edaspidi tehtud otsuseid. Mõnikord on just väikesed vead need kõige huvitavamad asjad.

Tagantjärele vaadates on „Halastuse“ puhul tegelikult ääretult oluline, et vaataja tajub pidevalt kaamera ja mikrofoni kohalolu. Tore, et nüüd, kui selle tegemisest on tükk aega möödas, on videos selgesti näha, et mikker ja kaamera on vanad, nullindatest.

Mainisid dekonstruktsiooni. Mind huvitab ka autentsuse ja iroonia vahekord su performance’ites. Autentsus või vahetu kohalolu on paljudes muusikažanrides midagi väga hinnalist, sina aga mängid oma loomingus väga tugevalt ka irooniaga. Ka näiteks salvestava aparatuuri esiplaanile toomist võiks mõtestada iroonilise žestina.

Mulle meeldib mõte, et igasugune autentsus on tegelikult illusioon. Need, kes teesklevad, on sageli isegi ehtsamad kui need, kes on autentsed. The Rolling Stones on väga hea näide. Nad feigivad täiesti suurepäraselt ameerika bluusi. (Naerab.) See muusika on nii hea just nimelt seetõttu, et see on nii võlts. Täiesti ebaautentne. Nad toimivad selle loogika alusel.

Aga sel juhul tuleks küsida, mis teeb teesklusest ehtsa teeskluse. Mismoodi tuleks teha vahet päris võltsingul ja millelgi, mis tegelikult ei ole võltsing, aga teeskleb võltsing olemist? Mille järgi võiks ära tunda tõelise, autentse ebaautentsuse?

(Naerab.) Haa! Nüüd jõuame paraja puntrani. (Mõtleb.) Ma hakkasin kunsti tegema peaaegu et vastukaaluks sellele, et kõikjal räägiti autentsusest. See jutt väsitas mind. Mäletan, kuidas kunstikoolis raiuti meile pidevalt, et „kunst peab olema autentne“ ja nii edasi. Mina aga olen üles kasvanud näitlejate peres – keegi meist ei olnud autentne. Ma tunnen end just pretensioonikate näitlejate seltsis hästi, see oli ju minu noorus. Kui olen ümbritsetud inimestest, kes (tõstab häält) kõnelevad valjusti ja väga ülepakutud viisil (jälle tavalise häälega), siis ma tunnen end hästi. See on turvaline ja hubane. (Naerab.)

Kuid see kõik viis mu juba varakult mõttele, et kui mu ümber on nii palju ebaautentsust ja teesklust, on see ise mingil moel täiesti autentne. Me võime öelda, et näitlejad on küll väga autentsed, aga nad lihtsalt ei käitu vahetult. (Jääb mõttesse.) Ja kui üheksakümnendatel tuli grunge, muutusid kõik samuti järsku jube autentseks ning autentsusest sai lihtsalt üks poos teiste pooside seas. Pidi lihtsalt kandma õigeid, rääbakaid riideid ning kõik said kohe su ehedusest aru. Kui ma veedan aega Sigur Rósiga, oma heade sõpradega, võin tõdeda, et sel bändil on äärmiselt, lausa ehmatavalt autentne aura. Aga selle on neile loonud ajakirjandus. See on lihtsalt miski, mida nende kohta pidevalt kirjutati. Minuga koos on nad lihtsalt inimesed. Sellised vastuolud pakuvad mulle huvi.

Ja ka poosetamise idee meeldib mulle väga. Selles on midagi XVIII sajandile omast. Mulle õudselt meeldib XVIII sajandi värk, näiteks rokokoo, kui mitte keegi ei mõelnud selle peale, kuidas autentne olla. See ei tulnud kellelgi mõttessegi! (Naerab.) Autentsuses kui sellises on midagi luterlikku, nappi … See on hästi tõsine idee, mis justkui kardaks midagi.

Kuid olles nüüd seda kõike öelnud, pean nentima, et siin on ikkagi tugev vastuolu. Loomulikult peab kunstiteos olema mingil viisil autentne, et inimestele ikkagi kuidagi korda minna, mistõttu heas kunstis on mingisugune autentsus ikkagi vältimatu. Popmuusikas mängitakse sellega sageli. Madonna on oma ebaautentsuses väga autentne. Meenub ka näiteks Bob Dylan, kes mängis folkmuusikas selle küsimusega. Mulle väga meeldib, et ta valetas inimestele oma päritolu kohta, lõi omale autentse persona. See on alati mäng.

Videos „Homset ei ole“ mängisime koreograaf Margarét Bjarnadóttiriga selle mõttega, et teksaseid ja T-särke peetakse kõige autentsemaks look’iks. Minu arvates on see pööraselt naljakas. Midagi sellesarnast on juhtunud ülikondadega. Inimestel on miskipärast välja kujunenud arusaam, et kui keegi kannab teksaseid ja T-särki, on ta järelikult kuidagi ehe. Nõnda me andsimegi baleriinidele jutumärkides autentsed riided. Kuid samal ajal meeldib mulle „Homset ei ole“ puhul tõik, et kuigi esinejad on laval, nad on kostüümides, kogu nende liikumine on koreografeeritud ja kõik on võlts, on liikuvas pildis siiski midagi niisugust, mis paneb su nägema tõelist inimest. See on mulle kohutavalt oluline ja mu meelest tuleb see filmituna isegi paremini esile kui laivis. Videosalvestuses jõuad tõepoolest inimesele lähedale, ilma et see oleks kuidagi kõhe või tekitaks ebamugavust, ja kui tantsija mängib kitarri peal akordi, siis on see tõepoolest sel hetkel päriselt tema.

Vahet pole, kui võlts kõik parasjagu on, see kõik on ikkagi tõene. Isegi kui sa seda ei taha.

Näitus on üsna intertekstuaalne. Kes on sulle kõige olulisemad kunstnikud, kellega sa dialoogis oled? Nii sellel näitusel kui ka üldisemalt. Miks just nemad?

Kindlasti Carolee Schneemann, nii tema identiteedimängude kui ka otsesuse või isegi brutaalsuse tõttu. See, kuidas ta videokunsti tehes mängis, mismoodi ta kasutas peegleid ja projektoreid … Ta suutis oma videotega ümbruse lihtsalt üle võtta. See on väga sarnane selle negatiivse ruumi teemaga, millest me rääkisime „Poisi ja tüdruku ja põõsa ja linnu“ puhul. Schneemanni tööd muutuvad alati osaks sellest füüsilisest ruumist, kus neid näidatakse. Ei ole nii, et vaataja astub läbi ekraani mingisse teise maailma. Ei, Schneemanni tööd asuvadki juba päris maailmas. Tema maailm on siinsamas, meiega.

Teine dialoogipartner oleks Marina Abramović. See, kuidas ta mängib eheduse ja autentsusega samal ajal alati poosetades, on lihtsalt võrratu. Tema teosed on minu meelest äärmiselt humoorikad. Bruce Naumani kunsti puhul meeldib mulle … (jääb väga pikalt mõtlema) see tema pinge! Korduse ja liikuvuse vaheline pinge. See on väga mõnus.

Kui juba pingest rääkida, tuleks kindlasti mainida Roni Horni, kes on mulle samuti väga oluline kunstnik. Horn on sümmeetriliste pingete absoluutne meister. Ta on ühtlasi ka väga palju Islandis töötanud ja mu karjusemaalid „Argipäevad Arkaadias“ ühes kogu selle vastava temaatika ja koreograafiaga on minu peas kuidagi väga tugevas ühenduses tema töödega. Need on lihtsalt paar nime, kes praegu meenusid. Naiskunstnikud on väga inspireerivad, sest väga laias plaanis on see kunstiloos niivõrd uus nähtus. Alles üsna hiljuti sai pool inimkonnast võimaluse ennast väljendada ja sellest sai üsna kiiresti XX sajandi kunstis üks kõige huvitavamaid nähtusi. Mingis mõttes õpime siiani sellega elama.

Kuid lisaks neile tuleb taas öelda: rokokoo. Näiteks sellised maalijad nagu Antoine Watteau ja Jean-Honoré Fragonard. Watteau puhul kõnetavad mind eriti tema melanhoolsed inimesed, kes ei tee midagi, ja Fragonardi teoste erootika on täiesti lummav. Selle kõige kuulsam näide on tema maal „Kiik“. Mulle kohutavalt meeldib see ajastu.

Feministlikud naiskunstnikud inspireerivad mind vist kõige enam, aga see ei ole mul kuidagi programmiline. Ma kogun ka näiteks Paul McCarthyt ja Mike Kelleyt, nende tööd on samuti vägagi feministlikust kunstist mõjutatud. Mind huvitavad kunstnikud, kes uurivad brutaalsust. Ma tunnen, et sellega on kuidagi nii, et mind on brutaalsust uurivad kunstnikud sedavõrd inspireerinud, et loon nüüd ise teoseid, mis näevad välja, nagu neist oleks kogu jõhkrus ja brutaalsus välja võetud. Jääb vaid ilu tühjus.

Selles on midagi kohutavalt pingelist, kui asjad on lihtsalt ilusad. Ilus on tohutult palju pinget. Näiteks kui eemaldada kompositsioonist kõik, mis on jälk, ning jätta järele ainult kenadus, on selles midagi peaaegu et kõhedat, ebaõdusat. Siin hakkab Watteau vaikselt pead tõstma. Mu tööd on mingis mõttes reaktsioon maailma vägivallale, mida kõik tajuvad. Ma ei pea seda toorust oma töödes näitama, see on neis paratamatult juba olemas.

Aga ka luule on mind vägagi inspireerinud. Luuletaja Anne Carson on kindlasti mind palju mõjutanud. Mulle väga istub see, kuidas ta käib oma teostes ringi mütoloogiaga, aga ka müütide reaalsusega. Faktide ja tegelikkusega. Meist said aja jooksul väga head sõbrad ja tegelikult on selle näituse nimiteose pealkiri „Poiss ja tüdruk ja põõsas ja lind“ pärit ühest kirjast, mille ta kunagi mulle saatis. Seal oli väga palju tsitaate, kirja sisu koosneski ainult tsitaatidest. Põhimõtteliselt on tegemist tema luuletusega, mille ükski rida pole tema kirjutatud. Selline väike mäng. Enam intertekstuaalsemaks minna ei saa! (Naerab.)

Rääkides mütoloogiast, ajaloolane ja ulmekirjanik Ada Palmer on kusagil öelnud, et Põhjamaade müütide eetiline võtmeküsimus ongi „miks eksisteerib ülepea midagi head?“ Ta pidas silmas seda, et kui paljudes teistes mütoloogiates on tihti nii, et maailm oli algselt hea, enne kui keegi selle kuidagi untsu keeras, siis Põhjamaade mütoloogias on asi justkui vastupidine: viikingite kosmos oli algselt elamiskõlbmatu ja jõhker, kõikjal oli ainult vaenulik jää ja tuli. Jumalad pidid omale headuse ja eluõiguse selle seest välja raiuma. Kuidas sinu meelest on? Mis asi on headus ning kust me võiks seda täna rohkem leida?

Oo, see on kõige tähtsam asi. Headus, armastus … Caritas. XX sajandil on see justkui ära kadunud, sest inimesed võtsid seda enesestmõistetavusena. Nüüd, kus me näeme, kuidas seda nimme hävitatakse, läheb asi korraga väga huvitavaks ja imelikuks. Kusagilt on tekkinud arusaam, et lahkus ja headus on luuseritele. Vaata, mida praegune Ameerika president räägib. Või Venemaa oma. Rahvusvaheline õigus laguneb täie hooga. Ja imelikul kombel on praegu ainus arvestatav lahkuse hääl rahvusvahelisel areenil paavsti oma. Täielik keskaeg! (Naerab.) Aga nii on, inimesi huvitab järsku hullupööra, mida on uuel paavstil öelda, sest ta näib olevat poliitikas üks väheseid, kes kõneleb pagulaste, vaeste, pommitatute ja põlenute nimel. Oma imelise mikrofoniga. See on kohutavalt põnev ja kurb.

Kas sul on mõni lemmik mütoloogiline tegelane?

Mulle meeldib Loki. Ta on väga huvitav ja keeruline karakter. Kujumuutja, keda ei tohiks kunagi usaldada. Ühtlasi iseloomustab ta mu meelest väga hästi seda, mis tunne on olla kunstnik: iga kord, kui ma midagi ütlen, räägin sellele mõne aja pärast mingil viisil vastu.

Loki on inimloomuse võrdkuju. Ja mulle väga meeldib, et ta ei ole Saatan. Loki pole tingimata halb, kuid ta teeb aeg-ajalt väga halbu asju. Nii et jah, tema on mu lemmik.

Kuidas on lood maastikuga? Milline on sinu suhe maastikuga?

Isiklik suhe maastikuga on mul väga tugev. Kui Islandil üles kasvada, on see paratamatu. Eestlastele on mets püha koht, meile aga just nimelt lõputu silmapiir. Kuid naljakal kombel ei kasuta ma oma teostes maastikku eriti sageli. Isegi minu maastikumaalide puhul on mu huvi keskmes pigem kultuuriline arusaam maastikust ja maastikumaalist. Maastikumaali žanr on ette juba kuidagi romantiline, minu meelest ei ole maalides võimalik kunagi maastikule pihta saada. Kõik on laetud XX ja XXI sajandi kultuurimärkidest: sa ei maali tegelikult maastikku, vaid maali, mis viitab juba mingile eelmisele maalile maalidest ja nii edasi. See muutub kõik lõpuks mingiks postmodernseks ideede ja kujutiste orgiaks … mis mulle tegelikult väga meeldib! Aga islandi kunstnikuna võib kogeda aeg-ajalt peaaegu et mingit survet või kohustust maastikuga tegeleda. Ma olen linnapoiss! Kui väga aus olla, siis tegelikult huvitab mind kultuur rohkem kui maastik. Ja nii ongi näiteks seeria „Argipäevad Arkaadias“ keskmes tegelikult just need tillukesed, lambaid otsivad talumehed.

Näituse pealkirjateoses laulad sa, et ei suuda oma unistusi ohjes hoida. Minu küsimus on: miks sa peaksidki?

See peaks olema Franz Kafka lause. Sealt Anne’i kollaažist. See on lihtsalt suurepärane lause. „Ma ei suuda oma unistusi ohjes hoida.“ Aga no heldeke, miks sa peaksidki tahtma seda teha? See on üks neist ridadest, mille tähendusest on võimatu päris lõpuni aru saada. Sellepärast see minu arust sinna refrääni nii hästi sobibki. Võimas, aga tekitab küsimusi.