„Sirbid, mida ma kunagi pole lugenud“. Sellist pealkirja kannab Katariin Mudisti töö kusagil enam-vähem poolel teel läbi Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljoni. Neljameetrine, maast laeni ulatuv kuhi kultuurilehtedest mõjub väikese vimkana, aga ka samastumisvõimalust pakkuva memento mori’na – arvestades, et siinkirjutajagi kodu on täitunud lugemist ootava kultuuriajakirjandusega – keset 67 autori töid, kes on kevadnäitusele valitud enam kui kahesaja kandidaadi seast.

Ma ei tea, kui pädev või võimalikki on selle valiku põhjal kraadida kohaliku kunstiskeene hetketemperatuuri, aga tavaliselt pigem kunstikauge pilguga ringi vaadates saab näitusel mingi läbilõike küll. See profaanne pilk püüab kinni kaks peamist läbivat motiivi: noorema põlvkonna katse endale kunsti­ruumis, aga ka ühiskonnas laiemalt, oma koht välja raiuda, ning teatava ärevuse või lõpu­aegade meeleolu.

Esimest neist esindab juba kohe ringkäigu alguses asuv Mathias Väärsi videoinstallatsioon „Nalukataq“. Eksootilise pealkirja taga peidab end Põhja-Alaskal vaalapüügihooaja lõppu tähistav traditsioon, kui osalejad hüppavad mitme inimese vahele tõmmatud suurtel nahkadel kõrgele õhku.

Traditsioon on toodud siin Alaska lumeväljade keskelt hilisõhtusesse Tallinna, kus kamp noori hüüab sünkroonselt „üks, kaks, kolm, hopp!“, kuni neiu nende keskel hoitud batuudil kõrgeid hüppeid teeb. Seltskonna ümber ringlev kaamera paljastab taustal ühel pool Ülemiste keskuse ja teisel T1 Tallinna. Loodusega hapras tasakaalus elava kogukonna kombed on toodud suurlinna asfaldidžunglisse, mille suhe looduskeskkonnaga on taandatud hiigel­suurtes kaubanduskeskustes tehtavateks ostu-müügitehinguteks. Nähtavas pildis on siiski palju eksalteeritud rõõmu – tõeline elu ei leia aset neis tarbimismonumentides, vaid ikka kusagil väljaspool.

Märksa abstraktsem ja tõlgendustele avatum on Loit Jõekalda töö pealkirjaga „Uus põlvkond“. Graafilistel lehtedel on kujutatud rahvamassi, kuid täpne hetk ajas ja ruumis läheb hägustel, pikselleeritud kujutistel kaduma. On see laulev revolutsioon, rock-kontsert, Õllesummer või mõni rahvakoosolek? Et 1951. aastal sündinud Jõekalda vanuse järgi ise ei kuulu uude põlvkonda, kerkib ridamisi küsimusi pealkirja tähenduse kohta. Ikka ja jälle loodetakse maailma päästmisel ja ühiskonna uutmisel noorte peale, aga mis saab neist ja nende mässumeelsusest edasi? Ka nüüdsed vanad vettinud mägrad on kunagi olnud see uus põlvkond.

Samu küsimusi aja möödumisest ja kaasaegse maailma kontrastidest tõstatab Danel Ülperi „Ajalik tsirkus“. Õlimaali ühel küljel on suur kell, mille osuteid seavad kaks kuju, kella taga on aga näha suurt varju jäävat, pisut halvaendelise hoiakuga kuju. Teisel küljel on näha liivaranda, kus napilt kaetud inimkehad päikese käes vedelevad. Kell on lähenemas südaööle.

Ühel pool justkui tööstuslik pro­gressi­iha, militaristlik masinlikkus, minuteid lugev kontrollitus, teisal sellest eemal asuv väljalülitatuna mõnulemine, kella mitte vaatav päeva püüdmine. Suured osutid toovad meelde nõndanimetatud viimsepäeva kella, mis loodi Teise maailmasõja järel Chicago ülikoolis. Selle kella sümboolsete osutitega on mõõdetud järele jäänud aega inimkonda hukule suunava katastroofini, mille põhjustajana nähti alguses tuumasõda, kuid hiljem ka näiteks biorelvi või kliimasoojenemist. Tänavu liigutati seda kella 90 sekundilt 89 sekundi peale südaööni ja see on ühtlasi lähim, kus teadlaste hinnangul kunagi oldud on.

Sellised Ukrainas toimuvast sõjast ja üldisest ärevusest tingitud meeleolud paistavad ka mujalt. Krista Leesi „Suur veretöö“ vastab oma pealkirjale, kujutades tervet seina mitme meetri ulatuses katval paberil rohkelt punaseid piisku. Kelli Valgu töödes „Monument“, „Pelgupaiga otsijad“ ja „Lahkunud perekond“ kajab vastu tühjus, kaduvus, kohatus, isegi nimetatud monument asub keset kirjapaberit katvat lillepõldu, kus read mõjuvad omamoodi haudadena. Kaire Nurga teoselt „…ON… (seeriast „Sõnumipildid pimedatele“)“ võib kissitades välja lugeda kirja „sõda on läbi“. War is over, if you want it, nagu laulsid John Lennon ja Yoko Ono.

Eriti lihtsalt annab (sõja)paguluse motiivi edasi Ivan Zubaka „Suletud lugu“, mis toob paratamatult meelde Kinoteatri tunamulluse Saaremaal mängitud lavastuse „Kohver“. Ka Henrik Kalmeti lavastajatöös oli keskmes küsimus, kas ja mis mahub kohvrisse, millega kodunt pageda tuleb. Zubaka töö koosneb samuti vaid ühest pea loetamatult markeeritud kohvrist, mille päritolu, sisu ja omanik jäävad vaataja nuputada.

Kui eelnev võib jätta morbiidse mulje, siis puhast mängulisust ja esteetilist naudingut leiab näituselt samuti. Näiteks Ekke Väli „MMXXIV“ annab edasi ajastu vastuolusid. Pronksist käsi näitab korraga rusikat, pöialt ja trääsa. „Make art great again!“ võiks siin­kohal öelda. Liisa Kruusmägi keraamikas kohtub nõude eeldatav funktsionaalsus värviliste loodusmotiividega. Üks pott on kaetud seentega, teisele loodud lilledest silmad. Need on justkui IKEA minimalismi vastandid, kodusest kätetööst vastu vaatav animism. Üks kaunimaid töid näitusel on aga Tarrvi Laamanni rohkem kui tosinast taimemotiividega puitplaadist koosnev „Looduslik doomino“.

Kui nüüd ikkagi mingit üldistust otsida, võikski selleks olla stiilide, väljendusvahendite, toonide ja materjalide rohkus. Toorest energiat ja tegutsemisjanu leiab näituselt piisavalt palju, et tuntumate autorite nagu Marko Mäetamm või Kris Lemsalu tööde juurde ei maldagi väga kauaks jääda. Eesti kunst näib olevat üsna heades kätes, või nagu manitseb liiklusmärki meenutav kiri Elo Vahtriku samanimelisel teosel: „teetööd ja näe vaeva“. Siis pidi midagi tulema.

Olgu lõpetuseks ära mainitud veel üks isiklik lemmik – Vassa Ponomarjova maalidega „Kaks hetke sinu ja minu eskapismi vahel“ ning „Jälg kuskil aegruumi kontiinumis“. Psühhedeelselt erksate värvide keskel on midagi igatsevat – nii vabadusejanu kui ka kaduvuse melanhooliat. Kunst on selle keskel omamoodi eskapismiks ja jäljeks ajas. Peaks ikkagi need kodus vedelevad Sirbid läbi lugema, meenub väljudes.