Kunstigaleriid on olemas selleks, et midagi näidata. Kunst on aga olemas selleks, et seda nähtaks, sest vastasel korral poleks tal mingit tähendust. Nähtamatu kunst oleks mõistatus, mille lahendust keegi ei tea, ja sellisest mõistatusest tüdinetakse kiiresti. Mõistatuse muudab lummavaks just ootamatu, naeruväärselt lihtne lahendus. Kui mujale minna ei ole, peab kunst niisiis minema galeriisse, kus teda juba oodatakse, sest ilma kunstita oleks galerii kuidagi lage ja igavavõitu.

Umbes nõnda arutles möödunud sajandi lõpul Peter Sloterdijk, leides, et lõppkokkuvõttes kujutab kunst endast õnneloomist. „Õigus kunstile pärineb just inimlike jõudude õnnekutsest iseendale. Õnn kutsub esile iseennast; see kutse teeb teda tugevamaks, ja saadud jõudu kasutab ta selleks, et iseennast õnnelikumaks teha.“¹ Muuseumides ja galeriides õnne aga ei ole, õnnemuuseumi pole olemas. Nii ei jäägi galeriidel muud üle, kui lakkamatult kunsti ligi tõmmata, sest see on nende ainus õnnevõimalus.

Flo Kasearu näitus Kai kunstikeskuses on õnnekutse mudel. Osalt viitab sellele juba näituse kahekordne pealkiri. Miks ei tohi midagi ehitada? Ja miks ei tohi seda teha tagahoovis? Sellele leidub ainult üks seletus. Tagahoovi tuleb hoida õnnele; ehitada ei tohi, sest muidu ei jääks ruumi õnnele. Hoovi lagastamist võib ju põhjendada lugematu hulga argumentidega (areng; majanduskasv; progress; toodang; uuendus jne), aga kui see röövib õnnevõimaluse, muutuvad need argumendid odavateks. Ei aita ka uuemad võlusõnad, nagu „läbipaistvus“, „kaasamine“, „jätkusuutlikkus“, sest laga jääb lagaks, olenemata sellest, mis muinasjutuga seda ehitakse. Pealegi teame väga hästi, et muinasjutud üksnes eelnevad lagastamisele; hiljem ei tunne nende vastu enam keegi huvi.

Siit tuleneb ilmselgelt näituse ruumilahendus: olla ühtaegu avatud ja tõkestatud. Naljakas vanadest lippidest tara, mida siin-seal on lõbusalt noorendatud, osutub varsti ebamugavaks takistuseks. Vaataja ei pääse ligi suurtele maalidele, mis on hõivanud galerii keskosa. Tara kohal kõrgub kolmemeetrine vasest skulptuur, see meenutab mingi looma koonu, kes üle tara nii-öelda „tagahoovi“ sisse piilub. Hiljem selgub kavalehelt, et tegu olevat hiiglasliku villase sokiga. Tara vastas on väiksem maaliseeria „Tülitsevad hekid“, kus ruskel taustal toimetab roheline olevus, kes väga sarnaneb tollesama skulptuuriga. Toimekat sokki ähvardavad kahelt poolt tumedad esemed, kas lauanoa või käepideme moodi, aga need võivad olla ka varjud. Soki tipus on kaks heledat, pikergust laiku, justkui veidi tontlikud silmaavad. Nende avade tõttu saabki sokist omaette olevus: teisisõnu, me hakkame talle omistama taju ja intentsionaalsust.

Sokk paistab olevat kuidagi õnnetu ja hädas. Pole ka ime, sest edasi minnes näeme hädade põhjust: tema maja on seebist. Õieti on maju küll mitu, aga üks neist on juba kraanikaussi pandud ja sulab aeglaselt veenire all. Teised majad on ratastel, need võidakse iga kell õue vihma kätte lükata. Või tagahoovi? Kes tahaks, et tema tagahoovis vahutab seebist maja? Kerge humina saatel libiseb üle majakeste tohutu vari, seesama, millega sokk tülitsevate hekkide vahel hädas oli. Ventilaator? Propeller? Ei. Kavalehelt loeme, et see on tuuliku tiivik. „Tuuleenergia sümboliseerib arengut, kuid tuulikud võivad häirida selle varjus elavate inimeste elu ning labad kahjustada nende läheduses lendavaid linde.“

Hullem üllatus on ometi alles tulemas. See on tohutu helkiv rist, mis ulatub galerii laeni ja seisab otse tee peal ees. Oleme jõudnud Kolgatale. Rist koosneb ülestikku laotud ja ühendatud külmkappidest, mille tagaküljed samuti paistavad. Üks modernsete elumugavuste keskseid sümboleid on siin muudetud piinariistaks, millele võiks hiiglase risti lüüa. Hiiglast pole küll näha, aga teda on lihtne kujutleda – see on kogu meie tsivilisatsioon, mis järjest pöörasemalt energiat neelab. Siin ongi paik, kus me varsti jääme kõrvetava päikese kätte, külmkappide surina saatel, kuni viimaks lakkab seegi.

Nüüd tahaks astuda ruuge vaibaga kaetud saali, suurte maalide keskele. Aga ei saa! Lava, millel seisame, on liiga kõrge, ja sedagi ümbritseb piirav rant. Maalideni jõudmiseks peab julgema hüpata. See on veidi ohtlik, aga seda tasub siiski teha, sest nüüd hakkab avanema väljapaneku emotsionaalne taust. Näeme arvukalt piklike silmaavadega tegelasi, kes enam ei meenuta sokke, vaid on omajagu inimesekujulised. Nad kogunevad tumeda objekti ümber, arutavad midagi, klammerduvad, tõukavad, varjuvad, embavad, pööravad pilgu kuhugi üles, justkui ootaksid midagi. Vahel on nad karvased, vahel siledad. Piltidelt õhkub nõutust, ärevust, lootust, kartust. Need olevused ongi tunnete kehastused, omamoodi tundeloomad. Piltidel on kõnekaid pealkirju: „Nad peavad kuhugi minema“, „Energiajulgeolek“, „See siin on kogu mu elu“, „Mida nad varjavad“, „Tööstustsivilisatsioon“ jne. Need väljendavad autori avalikke mõtteid. Pildid ise aga kujutavad salajasi mõtteid, mis on hajuvad, püüdmatud, vaevu aimatavad.

Flo Kasearu näituse poeetika on niisiis dissonantsi poeetika. Ühest küljest on välja pakutud aktuaalne poliitiline teema: tuuleenergia ja selle ümber keerlev arutelu. Hea tahtmise korral on suurem osa töödest sellega seostatavad. Isegi monstroosne rist võiks sümboliseerida ka tuulikut, see kõrgub nii võimsalt vaataja pea kohal. Teisest küljest on BANANA täis kummalisi liikumisi, vastandlikke assotsiatsioone, mis justkui ei tahaks midagi teada tuulikutest, energiast ega poliitikast. See ei ole mingil juhul aktivisti programmiline etteaste, et probleemile tähelepanu juhtida. Vastupidi, meid hakkab hoopis kummitama küsimus, mis laadi probleemiga on tegu. Kas tuulikud ongi taastuvenergia keskne valupunkt? Või on asi märksa segasem, ebamäärasem ja hajuvam?

Oletan viimast. Taastuvenergia on ju paradoksaalne mõiste, mis on ka seadusandluses segane. Euroopa Liidu kliimapoliitika on siin üpris vastuoluline. Ühes käsiraamatus öeldakse: „Kasvuhoonegaaside emissiooni saab piirata, vähendades fossiilkütuste kasutamist kas puhtama tehnoloogia abil või lageraiete vähendamisega, kuid riigid võivad fossiilkütuste vajadust vähendada ka taastuvenergia abil või energia efektiivsust tõstes.“² Kuna metsa peetakse endiselt taastuvaks ressursiks, on puidu põletamisel saadud energia taastuvenergia, aga see ei too kindlasti mitte kaasa lageraiete vähendamist – vastupidi, metsa raiutakse järjest rohkem. Nõnda aga suurendatakse emissiooni taastuv­energiale mõeldud toetuste abil, rääkimata ökotsiidist, mis on täiesti vahetult kogetav, sest maha jääb laastatud maastik. Sellega võrreldes paistabki tuuleenergia olevat puhtam tehnoloogia, kuid taastuv­energia mõistet see veel ei muuda. Tekivad üksnes uued probleemid, mis varasematele lisanduvad. Fossiil­kütuste kasutus ei vähene samuti, ei tuuleenergia ega lageraiete mõjul. Energiat lihtsalt tarbitakse kogu aeg järjest rohkem.

Seega on tegu nõiaringiga. Hädad algavad hoopis kuskilt mujalt. Sellele osutabki dissonants, mis Flo Kasearu näitusel pidevalt kaasa kõlab. Dissonantsi võti antakse õigupoolest kätte juba sissejuhatavas installatsioonis „Kaose patrull“, mille video seda väga järjekindlalt eksplitseerib. Seitse mundris tegelast, kes liiguvad tänavatel, peas ogaralt laiad vormimütsid, mängivad alatasa võimlemislintidega, mis õigupoolest on triibulised piirdelindid. See hälbiv toiming ei vii mingi lahenduseni ega osutagi millelegi: oluline on dissonants ise. Samasugused on valguskastid „Politsei palub abi“ ja „Meie maja põleb“. Viimase pealkiri on küll tsitaat Greta Thunbergi kuulsast Davosi kõnest, ja seega päris ühemõtteline, aga tuletõrjekiivrites lapsed, kes kuidagi abitult metsa­serval seisavad, loovad ikkagi dissonantsi. Midagi on veel ütlemata; midagi jääb läve taha, kuhu meie pilk ei ulatu, või ei oska me õieti eristada, mida me seal näeme.

Flo Kasearu õnnekutse on niisiis läbitungimatu. Kindel on ainult see, et õnnele kutsutakse. Võib-olla hakkab see kutse toimima lihtsalt iseenesest, sest kunst ei saa teisiti. Kunst võib meile näidata halvimat, ta võib näidata väljapääsmatut ummikut, aga õnnele kutsub ta ikka, ja seda ei saa salata. Tõsi küll, see kutse jõuab kohale dissonantside kaudu. Aga miks ei või dissonants olla õnnestav? Olevused Kasearu maalidel igatahes loodavad, et see võiks nii olla. Isegi kui see õnn näeb välja nagu mustus ja tolm diasec-tehnikas prinditud pildil „Kassa jääk“. Või ütleme nii: ka mustus ja tolm võivad õnnelikud olla. Aga kuidas? Seda peame nüüd küsima kunsti käest.