Olen kolleegi ja kultuurikriitiku Andrei Liimetsa tegemisi paaril viimasel aastal vaadanud kerge imetluse ja hirmuvärinaga, sest pärast vabakutseliseks hakkamist on ta asunud justkui kvantitatiivse rekordi püstitamise teele, tõestamaks, et inimvõimete piiride osas valitsevad mingid iganenud arusaamad.
Ainuüksi Sirpi kirjutas ta 2025. aastal 30 lugu: 16 filmi-, kuus teatri-, neli kunsti-, kolm ühiskonna- ja ühe arhitektuurirubriiki, rääkimata reast teistest väljaannetest, kellele ta teeb samuti regulaarselt kaastööd. Üldse peaks tal 2025. aastal kirjutatud artikleid kokku olema 128.
Miks hirmuvärinaga? Sellepärast, et kui inimese võimed on viidud viimse piirini, tekib oht, et midagi rebeneb, annab järele. Liimetsa puhul paistab olevat vastupidi. Teras karastub. Mõte teritub. Kvantiteet iseenesest ei ole mingi näitaja, aga oma kirjutistes suudab ta alati ühendada kultuuriteksti konstruktiivse tagasiside ka laiema ühiskondliku kandepinnaga – õigemini, võib vist isegi väita, et just laiem sotsiaalne kontekst ongi tema puhul käivitav jõud. Liimets pole esteet, vaid aktivist, ja tema kirjutised kultuurist on ideoloogilise territoriaaldispuudi instrument. Ta ei püsi hästi mugavustsoonis (see on ju üks progressiivse kirjutajavaimu olulisi omadusi), võtab endale kultuurivallas vaikselt juurde uusi valdkondi (lisaks nimetatud valdkondadele kirjutab ta päris aktiivselt ka popmuusikast) ega karda ülesandeid, mis tunduvad nii mõnelegi pisut liiga vaevarohked või keerulised.
Paaril viimasel aastal on ta mitmel korral ebamugavalt osutanud probleemidele siinsel levimaastikul, tänavusest kaastööst jääb meelde vestlusring Eesti väärtfilmikinode uute esindajatega. Mitmel korral on ta tõstnud fookusse Baltimaade filmikunsti: intervjueerinud Oscari-võitjat Matīss Kažat ja varsti Euroopa Filmiakadeemia auhindadele kandideerivaid vendi Ābeleid, arvustanud läti mängufilmi „Suursugused“.
Ühtlasi võib Liimetsale Sirbi laureaaditiitli kõrval õnne soovida ka uue töökoha puhul, sest ta on selle aasta algusest Delfi Meedia uue kultuuritoimetuse liige.
Oma kaheaastase eksperimendi kohta vabakutselise kultuuriajakirjanikuna on ta aga lubanud Sirpi eraldi loo kirjutada.
„Kes kardab kliitorit ehk Kuidas ERRist sai Urr“
„Korruptantide, pättide ja varaste suurima hirmu memuaarid“
„Baltimaade kogemus on õpetlik ka teistele“
„Tõstke käsi, kes kätt ei tõstnud!“
„Kuidas Läti film maailma tippu jõudis“
„Kunsti, propaganda ja satiiri teelahkmel“
„Millest räägivad tänavused Oscari-dokumentaalid“?
„Feministeerium: probleemiga tegelemise asemel on kergem nüpeldada probleemile osundajat“
„Netflix Eesti Draamateatri laval“
„Teater, mis püüdis maailma muuta“
„Tants tuttava ja tundmata kuradiga“
„Miniatuurid mängivad sõjaõudused teatrilaval suureks“
„Ruum näitab, kas inimesest hoolitakse“
„HÕFF 20. Kuidas õudusskeptikust kasvas õudusesõber“
„Filmid võiksid teha inimesed üksteise vastu lahkemaks“
„„Tuhkatriinu“ kohtub „Protseduuriga““
„Pikk tee lühikeste filmide juurde“
„Viljandi pakub muudki peale folgi“
„Muigvel sui filmikunsti tuleviku pärast südant valutamas“
„Kellele on vaja veel üht teatrit?“
„Kui kohtuvad kunst ja teadus“
„Vahet pole, kuidas seda kasutada, pikkus loeb“
„Naine, sina oled kena … ka vanemana“
„13 päeva ja 13 ööd lõpmatust sõjast terroriga“
„Kuhu on teel Eesti väärtfilmikinod?“
