Esimene mõte Aleksei Navalnõiga tema memuaaride kaanelt tõtt vaadates: veider, et kuulsaim kõigist Venemaa opositsionääridest valis oma memuaaride pealkirjaks „Patrioot“ – sõna, mis tähistab isamaalast, oma rahva ja riigi innukat toetajat. Järgmine mõte: ehk oli see suisa ainuõige valik. Nii jätkab autor oma elutööd sünniriigi tagasivõtmiseks valitsevalt Ühtselt Venemaalt, Putinilt, FSB-lt, oligarhidelt ehk kõigilt neilt, keda ta nimetab korruptantideks, pättideks ja varasteks.

Raamatu ilmumise tõsiasi ise on sama märkimisväärne kui kogu Navalnõi elu. „Patrioot“ koosneb kahest poolest. Algab see lapsepõlvest kurikuulsa mürgitamiseni vältava mälestusteraamatuga, mille autor suuremas osas Saksamaal toibumise ajal kirjutas. Seejärel tulevad vanglast ühismeediasse saadetud postitused ja vanglatrellide taga peetud päevik ja mis Navalnõil õnnestus pärast kodumaale naasmist ja piiril vahistamist advokaatide kaudu välja smugeldada.

Usk teistsuguse Venemaa võimalikkusse

Aleksei Navalnõi sündis 1976. aastal Vene-Ukraina segaperes. Tema isa oli sõjaväelane ja nii kasvas Aleksei üles peamiselt sõjaväelinnakutes ning vaatas varasest east ka haridusteel jõustruktuuride poole. „Patrioodis“ mõtiskleb ta mitmel korral, kui kergesti võinuks elu mõnes pöördepunktis minna teisiti ja temast endast saada pehkinud süsteemi ja selle korruptiivse eliidi osa.

Ta ei eita ega varja kiusatusi ja moraalseid väljakutseid, üliõpilasena pistise andmist ega hilisemaid kompromisse teiste opositsioonijõududega, kes olid esindanud muu hulgas ka marurahvuslikke või kommunistlikke vaateid. Temas näivad segunevat idealism ja pragmatism.

Navalnõi lapsepõlve määravaks ei kujunenud siiski perekondlik armeetaust, vaid hoopis 1986. aasta Tšornobõli tuumakatastroof. Nõukogude pioneerliku aatelisuse ja riigitruuduse asemel juurutas see temasse skepsise kinnimätsimise teed läinud võimude ja kokku kukkuma määratud riiki suunanud väärtuste suhtes.

„Patrioodis“ põimuvad kaks kihti: Navalnõi isiklik elulugu ja filosoofilisem mõtisklus Venemaa poliitilise loomuse üle. Autor on enam kui teadlik oma sümboolsest seisundist opositsionääri võrdkujuna ning kirjutab sageli väga suurtes, kõikehõlmavates moraalsetes ja poliitilistes kategooriates. Muu hulgas pakub ta välja viieteistkümne sammuga loodava platvormi teistsuguse Venemaa tarbeks, alustades Ukraina sõja lõpetamise ja reparatsioonide maksmisega ning lõpetades Putini diktatuuri lammutamise, riigi sügavamate probleemide ausa tunnistamise ning parlamentaarse riigi loomisega.

Kriitikat jagub Navalnõil peaaegu kogu tema eluaja Venemaa poliitikat suunanud eliidile: Gorbatšovile, Jeltsinile, kogu Ühtsele Venemaale ja kõigile selle hüpiknukkudele, aga ka autori meelest isekeskis liialt riiakatele ja samal ajal laiemalt liiga taltsastele opositsioonijõududele.

Neile, kes Venemaa (lähi)ajaloo ja poliitikaga kursis, jagub raamatus ilmselt vähe päris uut. Samu ilminguid on hästi käsitletud ka mitmetes ajalooraamatutes, näiteks Martin Sixsmithi teoses „Venemaa. 1000-aastase metsiku ida kroonika“ või Orlando Figese „Lugu Venemaast“, aga ka Catherine Beltoni „Putini inimesed“. Figes on üles lugenud ka üksikud hetked, mil Venemaal oli vähemalt näiliselt avatud aken, et pöörduda arenguteel euroopalikuma valitsemise kursile.

Seda kurssi pakkuva Navalnõi vahetu ja isiklik pilk seestpoolt on aga kahtlemata värvikam kui kõrvalseisjate analüüs, eriti kui see on kirja pandud niivõrd sümpaatse, muheda stiiliga, millesse on pikitud anekdoote, väikesi torkeid, eneseirooniat ja rohkelt kuiva huumorit.

Kuigi lääne teadvuses on Navalnõi ennekõike karismaatiline, pikka kasvu nägus siniste silmadega juht, ei positsioneeri ta ennast ise nii. Ennekõike vastandub ta populistlike liidrite eeskujuks oleva kõva mehe arhetüübile ning seab end hoopis nõndanimetatud nohikute poolele. Tema maitset illustreerivad korduvad viited „Harry Potterile“, „Sõrmuste isandale“ ja sellistele multikatele nagu tema (ja ka minu) suur lemmik, sõgedalt sürrealistliku huumoriga ulmesari „Rick ja Morty“.

Tema karismas ja algatusvõimes on igal juhul võimatu kahelda, sest Putini võimuloleku ajal kujunes esimesi samme tegevast ühiskonnaaktivistist opositsiooni üks esindusnägusid, seejärel võimule üha enam pinnuks silmas Korruptsioonivastase Võitluse Fondi juht ja lõpuks ekstremistiks tembeldatud eksistentsiaalne oht, kes tõi tänavatele kümneid tuhandeid inimesi.

Paistab, et juba ainuüksi Navalnõi kõigutamatu energia lubab tema ja tema fondi ümber luua justkui veidi teistsuguse aegruumi. „Ainus, mis meid mingist udupeenest idufirmast eristas, oli see, et me võitlesime Putini vastu,“ kirjeldab ta toonast tegevust talle raamatu esimesel poolel omase muhedusega. Ja lisab: „Surve kasvas iga aastaga ja 2019. aastaks olid vahistamised ja läbiotsimised meie igapäevaelu osaks saanud. Meie hipsterikontor jäi ikka hipsterlikuks, nüüd lihtsalt saagis märulipolitsei ukse mootorsaega maha, sööstis poolautomaatrelvadega sisse ja sundis kõik põrandale pikali.“

Kasvavalt õõvastavate olude keskel ei taltu Navalnõi usk oma kaasmaalaste headusesse. Arvestades viimaste aastate jooksul Ukrainas toimunut ja paljude venelaste poolehoidu nii Putinile kui ka tema sõjale, on sellega ilmselt kõige keerulisem samastuda. Seejuures on rohkete näidete varal tegemist olulise meenutusega, et riigivõim ja valitsus ei võrdu rahvaga. Õnneks puudub Navalnõi optimismis ka paljusid vene intellektuaale tabanud messianistlik nägemus vene rahva ajaloolisest äravalitusest.

Taas seguneb idealism siin pragmatismiga, näiteks majanduslik reaalsus. „Ma ei salli sõna „mentaliteet“, sest see on minu meelest täiesti kunstlik kon­tseptsioon, aga on tõsi, et mingisugune vene rahvuskarakter eksisteerib küll ja suur osa sellest on uhkus puuduse välja­kannatamise üle, “ kirjutab Navalnõi. „Me kannatame kohutavates tingimustes, kritiseerime võime ja nuriseme nende üle, aga samal ajal oleme uhked, et suudame neis jõledates tingimustes ellu jääda ning peame seda hüpoteetilises rahvusvahelises konfliktis suureks eeliseks. Nojah, ütleme, et jaapanlased osakavad tõesti autosid teha, aga vaatame, kuidas nad panevad auto kokku kolme teise auto varuosadest ja roostes vanametallist, nagu oskas meie naabrimees Vassili.“

Erinevalt peaaegu kõigist Venemaa riigipeadest ei näi Navalnõi vajavat välisvaenlast. Selle asemel rõhub ta vajadusele peeglisse vaadata ja oma riigi eest päriselt vastutus võtta. Tema arusaamu kannavad „Patrioodis“ empaatiline inimsõbralikkus ja lootus, et enamik inimesi ei soovi tegelikult Putinit ega tema loodud korruptiivset Venemaad, kuid on enamat soovimast ära hirmutatud, vait sunnitud.

Esmajoones hirmu vastu Navalnõi võitleski ning ükskõik kui hulluks tema olukord „Patrioodis“ ka ei muutu, manitseb ta üha mitte kartma. Hirm on tema sõnul režiimi tööriist, et eraldada inimesed vaiksesse üksindusse. Paremat eeskuju kui otse surmaohu suhu naasmine pärast mürgitamist on keeruline ette kujutada.

Kas kustunud on viimnegi lootus?

Navalnõi sümboliseeris ise lootust, et võimalik võiks olla ka teistsugune Venemaa. Praegu idapiiri taga toimuvat arvestades võib küsida, kas see lootus oli enamasti peibutav miraaž ja pelk illusioon? Niivõrd kaugesse minevikku on jäänud Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenud liberaliseerimine, Medvedevi presidentuuri aegne pindmine moderniseerumine ning isegi 2010ndatel aset leidnud opositsiooni väljaastumised ja katsed valida Navalnõi esmalt Moskva linnapeaks, siis Venemaa presidendiks.

See, mida Navalnõi sümboliseerib, korraga kaitses teda ja määras ta hukatusse. Nagu ta „Patrioodis“ väljendab, ei julgenud Putini režiim teda pikka aega päise päeva ajal mõrvata nagu paljusid teisi ebamugavaid isikuid, kuid möönab see-eest hiljem üha kasvava nõutusega, et on lõpetanud Kremli käitumisest loogika otsimise.

Navalnõi vahistati, vangistati ja koduarestiti korduvalt ning tont teab, kui lähedal oldi tema elu kallale kippumisele juba enne, kui ta 2020. aasta augustis lennul Tomskist Moskvasse lõpuks kokku varises. Sellega „Patrioot“ algab. Seejuures võlub esimestest lõikudest peale Navalnõi lõõpiv, ka kõige traagilisemaid seiku kirjeldades kõigutamatu, iseennast mitte kordagi liiga tõsiselt võttev jutustamislaad.

„Üldiselt meeldib mulle inimestega vestelda, lihtsalt mitte lennukis. Neis on alati palju taustamüra ja mulle ei meeldi eriti see, kui keegi karjub mulle kahekümne sentimeetri kauguselt: „Sa uurid korruptsiooni, eks? Las ma räägin sulle oma loo,“ kirjeldab ta talle tol hetkel veel teadmata kombel surmavana kavandatud lendu.

Võib pidada üheks väikeseks imeks, et närvimürk Novitšokiga mürgitatud Navalnõi surma veerele pidama jäi, ja teiseks, et ta Berliini arstide hoole alla lubati. Seal toodi ta elule tagasi ning järgnev kujunes alles pisut aega enne seda jalgpalli maailmameistrivõistluste korraldamisega endale vahelduseks positiivset tähelepanu tõmmanud režiimile tõeliseks PR-katastroofiks.

Navalnõi mitte ainult ei tuvastanud ühes uuriva ajakirjanduse lipulaeva Bellingcatiga oma mürgitajad, vaid sai nendega ühenduse ning suutis nood Kremli otsest seotust sisse rääkima meelitada. Sellest kõiges valmis suurepärane, poliitilise põnevikuna lahti rulluv dokumentaal „Navalnõi“, mis korjas 2023. aasta märtsis Oscari ning tõi niigi rahvusvaheliselt kuulsa opositsionääri terves maailmas rambivalgusse.

Selleks hetkeks oli Navalnõi ise juba Venemaal trellide taga ning teinud läbi näljastreigi arstiabi saamiseks. Isegi kui olla hästi kursis, kuivõrd näiline on idanaabri õigussüsteem, mõjuvad Navalnõi kirjeldused kohtutest ja vanglamüüride vahelt kafkaliku absurdina. Katkematu juriidiline näitemäng, süüdistuste fabritseerimine, vaimne ja füüsiline piinamine, valed ja manipuleerimine, musta valgeks ja valge mustaks nimetamine, alati filmivad kaamerad. „Arvan, et keegi juhtkonnast luges Orwelli „1984“ ja mõtles: „Oh, lahe. Teeme ka nii,“ kirjeldab ta.

Ja: „Iga tunni tagant ärkan selle peale, et mu voodi kõrval seisab mantliga mees. Ta filmib mind ja lausub: „Kell kaks kolmkümmend öösel. Kinnipeetav Navalnõi. Filmitud ennetava meetmena, sest võimalik on põgenemiskatse. Kohal.“ Jään südamerahus uuesti magama, teades, et on inimesi, kes minu peale mõtlevad ega lase mul iial kaotsi minna. Kas pole tore?“

Navalnõi eluterve huumorimeel on vankumatu, kuid mida aeg edasi, seda enam pressitakse elumahla välja nii temast endast kui ka tema kirjastiilist. Saates poolehoidjatele aeg-ajalt julgustavaid someteateid, kirjeldab ta päevikus, kuidas vanglas muust maailmast täiesti eraldatuna eksistents üha ahtamaks muutub.

Kirjutada on vähesest peale lühikeste jalutuspauside, napi menüü, tervisemurede ja üha karmimate karistusmeetmete. Vanglapäevikuga astub ta ühte ritta selliste legendaarsete kinni istunud teisitimõtlejatega nagu Vladimir Bukovski ja Nobeli kirjanduspreemia laureaat Aleksandr Solženitsõn (temast sai muide elu lõpusirgel veendunud Putini toetaja). Navalnõi väljendabki soovimatust kirjutada järjekordne vanglapäevik, mis täitub paratamatult klišeedega.

Hämmastav on tema suutlikkus leida kohutavatest oludest lootuskiiri ja väikseid rõõmuhetki kuni lõpuni välja. Nagu ta kirjutab, harjutasid nad ühes abikaasa Julia Navalnajaga juba varakult sisse kombe aktsepteerida esmalt kõige hullemat stsenaariumi. Samamoodi möönab ta oma täielikku teadlikkust ja leplikkust: vangistus lõpeb vaid tema enda surmaga või valitseva režiimi hukuga.

Aleksei Navalnõi suri selle aasta 16. veebruaril terviserikke tõttu pärast pikaaegset väärkohtlemist vanglasüsteemis. Putini režiim elab edasi. Üks võtmeküsimus on seetõttu olnud, miks Navalnõi üldse naasis enam-vähem kindlasse surma. Ülbus, naiivsus, mingi vett vedama läinud saladiil? Tema vastus raamatus on väga lihtne, nii lihtne, et seda on lausa keeruline vastu võtta: Venemaa on tema kodumaa ja sinna mitte naasta näis võimatu.

Hoiatuslugu läänele

Naasen seega algusesse: Navalnõi sõda algab semantikast. Patriotism on üks neist mõistetest, mida on rakendatud kõikjal maailmas ennekõike konservatiivsete, populistlike ja paremäärmuslike jõudude huvides. Rahvusliku isamaa-armastuse peal on purjetanud Putin, Trump, Orbán, Bolsonaro, Netanyahu, Modi, Helmed ja paljud teised. Neile vastu seisvate liberaalsemate, avatud ühiskonda toetavate jõudude päralt jääb seega näiliselt roll juuri vähem väärtustavate globalistidena.

Selline kaksikjaotus justkui põlistab vaid ühele poolele riigi ja rahva heaolu eest seismise, sünnimaa-armastuse ja selle sümboolika kasutamise õiguse. Mäletan Eestistki, kui värskendavalt mõjusid tol hetkel pigem EKRE pärusmaaks muutunud rohked lehvivad sinimustvalged lipud ligi kümme aastat tagasi „Sõbraliku Eesti“ toetuskontserdil.

Eesti parlamentaarne süsteem on polariseerumise kõige hullematele tagajärgedele ja antidemokraatlikele tendentsidele seni vastu pidanud. Venemaal pole sellesarnast võimude vahel tasakaalustatud, seadustel ja õigustel põhinevat riigikorda kunagi päriselt välja kujunenudki. Seda enam võib kindel olla, et Moskva kreml teeb kõik endast oleneva selle murendamiseks ka kõikjal mujal, eriti oma imperiaalsetest huviobjektidest lähiriikides.

Olukorra suurim iroonia on seejuures, et Venemaa kleptokraatiat kaitseb ennekõike see, millele oma propagandas nii veriselt hammast ihutakse: lääne majandus- ja isikuvabadused, õiguskaitse ja -kindlus. Poliitiline kriitika on olnud kremlile kui hane selga vesi. Ohtu on endast kujutanud aga just need, kes on uurinud raha liikumist riigifirmade kaudu valitseva eliidi põhjatutesse taskutesse ja sealt edasi riigist välja pangaarvetele, kus kodumaa kleptokraatia sellele enam küüsi taha ei saaks. Just see on põhjus, miks kõigi opositsionääride seast kujunes just Navalnõist ja tema Korruptsioonivastase Võitluse Fondist võimule niivõrd vihatud vaenlane.

Režiimi alustalade varad on seisnud sealsamas, kus lääne miljardäride omad: Londoni ja New Yorgi kinnisvaras, Šveitsi pangaarvetel, Kariibi maksuparadiiside riiulifirmades. Seega on idanaabri pättide ja varaste huvid tagatud samade garantiide ja läbipaistmatute skeemidega, millega lääne rikastegi omad. See aga pole enam pelgalt sõda Venemaaga, vaid ka sõda majandusliku ebavõrdsuse ja seda kaitsva ning põlistava finantssüsteemiga.