Feng Li näitus „Valged ööd imedemaal“ Fotografiskas kuni 20 IV. Kuraator Holly Roussell.
Hiina puhul ei saa mööda ideoloogiast. Läänelikus mõistes äärmiselt ahta ajakirjandus- ja sõnavabadusega riigis on suurem osa ühiskonnast allutatud poliitilisele kontrollile. Palju korrutatud vaikiv leping valitseva kommunistliku partei ja ühiskonna vahel kõlab: meie anname teile majanduskasvu, teie ei sea kahtluse alla meie võimu.
Üks viis võimu jaotada on kõvaks ja pehmeks. Kõva võimu alla käivad selgelt mõõdetavad mõjutusvahendid majandus, rahandus ja sõjandus. Pehme võim on oluliselt hajusam mõiste kirjeldamaks seda, mis allutamise asemel tõmbab, meelitab, kõnetab. Venemaal ja Hiinal võivad olla sarnaselt Ameerika Ühendriikidega tuumarelvad, aga neil pole Hollywoodi, pole NBAd, pole Taylor Swifti. Pehme võim on Jaapani anime ja Lõuna-Korea K-pop. Täpselt samasugust kultuuridiplomaatilist pehme võimu elementi kannavad endas piiri taga näiteks Arvo Pärdi või „Savvusanna sõsarate“ edu.
Kui sõbralike riikide ja omadena näivate ühiskondade-kultuuridega ei pruugi küsimust mõjutamisest, alltekstist, propagandast või pehme võimu täpsest loomusest tekkidagi, siis kohtumisel konkurendi, vastase või lihtsalt võõraga need aistingud teravnevad. Eriti rääkides riikidest, kus vaba eneseväljendus on piiratud. Nii lisandus tugev poliitiline dimensioon pea kõigile Vene filmidele tahes-tahtmata juba ammu enne täiemahulise sõja algust, nii lisandub see ka kõike Hiinat puudutavale, sealhulgas hiina kunstile. Ka suure osa laias maailmas küllap tuntuima Hiina kunstniku Ai Weiwei kuulsusest moodustab tema järjepidev vastasseis võimudega.
Fotograaf Feng Lid sellesarnane vastuolulisus ei saada. Hiina viiendast suurimast linnast Chengdust pärit fotograaf on töötanud varem võimude heaks ning tema looming on suures osas puhtalt visuaalne, mitte esmapilgul poliitiline ega selgest sõnumist laetud. Neist tõlgendusvõimalustest on aga võimatu mööda vaadata ja see muudab näituse „Valged ööd imedemaal“ ainult huvitavamaks läbilõikeks tänapäeva Hiinast.
Fotografiskas on nähtaval nii Li kodumaal kui Pariisis eri perioodidel üles pildistatud tööd, mida võib tinglikult jaotada mitmesse žanrisse. On naturalistlikke tabamusi tänavatelt ja öisest melust, on lavastuslikke kunstfotosid ja on kommertspilte moemaastikelt. Kõige põnevamatel hetkedel hakkavad need kolm omavahel segunema või tekitavad segaduse, millisesse registrisse kujutatu ennekõike kuulub, kas vaatame tõtt loomuliku, lavastatu või täpselt tuvastamatuga.
Li ütleb ise näitust sissejuhatavas videos, et tänavad on üha igavamad ja inimlik aspekt kipub kaotsi minema. Kunstnikuna on tal erakordselt hea silm sürrealistlike detailide peale, mis konteksti mingil moel nihestavad, toovad ühtaegu esile inimliku mitmekülgsuse, visuaalse rikkalikkuse ja samas ka teatava performatiivsuse. Läbi tema kaamerasilma avaneb individualistlikum ja kirjum Hiina, kui oleme harjunud sellest mõtlema: säravad rõivad, ekstravagantsed kasukad, julged lateks-kostüümid. On lihtne taibata, miks tema looming võiks hästi sobida ka Hiina võimudele – Li kujutatud maailm on suuresti värvikas, rõõmsameelne ja kütkestav nagu turismikataloog.
Ometi on neis piltides midagi märksa salapärasemat ja kihilisemat, kui esmalt paistab. Näituse esimeses ruumis püüab pilku foto suurlinna tänavat silmitsevast jänesekostüümis inimesest. Lääne meelelahutustööstuse üks sümboleid Bugs Bunny toetub aga kargule, sest maskeeritu on kaotanud ühe jala. Pildilt kajavad ühtaegu vastu modernsus ja mahajäämus, kollektiivne tõttamine ja individuaalne eristumine, rõõmus meelelahutus ja melanhoolne grotesk.
Tutvustav tekst kirjeldab iga Li tööd kui mõistatust ja sellega võib vaid nõustuda. Ühelt poolt kõnelevad näitusel särtsakad visuaalid, mida võib nautida ka puhtesteetiliselt ilma neisse pikemalt süüvimata. Tänavaposti otsa seatud punasesse kangarulli seotud naist või isteasendis pilvelõhkujaks muutuvat meest võib näha lihtsalt sellena, ühe haruldase tabamusena monotoonsest tänavapildist. Neid võib aga vaadelda ka millegi enamana: naine kui pulgakomm, tarbimisese, inimene kui tööstusliku progressi mutter, taeva poole kõrguva riigi ohver, näotu statistika postkaardist väljaspool.
Sama põnevalt dekonstrueerib Li moefoto olemust. Nii mõnelgi pildil kohtub mood moesatiiriga, piirid ristuvad ja sulanduvad ühte. Objekt kohtub objekti kriitikaga, olemus avaneb märksa rohkearvulisematele tähendusvõimalustele kui ainult ühe žanri, registri või prisma kaudu juhtuda võiks. Nii leiab näituselt näiteks nii iseendast suuremat ostukotti kandva proua, posti taha peitunud modelli, puuri pandud paabulinnu, riietatud sea kui ka riidest ürbis piinleva kassi.
Vahest kõige põnevam foto vaatab vastu näituseringi lõpus. Kolm noort neiut silmitsevad sellel mänguautomaati, millest on võimalik endale raha eest mänguasju õngitseda. See on täidetud väikeste karvaste karuleludega. Nende näod küll ei paista, kuid juba napp punane ürp annab ära, millise karakteriga on tegemist.
Karupoeg Puhh võiks näida lastele mõeldud ohutu tegelasena, kuid Hiinas on ühe põlvkonna lemmikmõmmikul palju laetum tähendus. 2013. aastal tehti nimelt Ameerika riigipeast Barack Obamast ja Hiina riigijuhist Xi Jingpingist foto, millelt leiti sarnasusi briti autori Alan Alexander Milne’i loodud tegelaste Tiigri ja Puhhiga. Seejärel läksid internetis liikvele meemid just Xi Jingpingi ja Puhhi sarnasustest. Kuigi esialgu mõjusid need ennekõike sõbraliku pilana, on Hiina valitsus viimase seitsme aasta jooksul Puhhi agaralt tsenseerima asunud. See on aga muutnud Puhhi omakorda võimukriitikute sümboliks, millega juba tosin aastat riiki valitsenud ja oma võimutäiust üha kinnistanud presidenti tögada.
Mida siis lugeda välja Puhhi kujutavalt fotolt ühes nõutute neiudega? Või selle kõrval asetsevalt pildilt, millel päikeselises pargis seisval naisel on peas miski, mis meenutab hirmsasti märulipolitsei kiivrit? Või põrsast, kelle silmade peale on asetatud kunstkäed, kuid tegelikkus paistab ikkagi sõrmede vahelt läbi?
Li on keeldunud oma töödele selgituste või taustalugude jagamisest. Nende juures pole pealkirju ega täpsustusi. Kõik on täpselt nii nagu piltidel kujutatud, aga salapärasem ja mõistatuslikum. Küllap võimaldab see laveerida Lil edukalt ja näiteks Weiweile kättesaamatul moel nii kodumaiste piirangute kui ka välismaise Hiina-võõristuse vahet, kõnetada mõlemal pool piirjoont. Siin võib näha ühtaegu reklaami kaasaegse Hiina rikkalikkusele kui ka osavalt peidetud karikatuuri näilisuse ja tegelikkuse põrkumisest. Mõistatuse täpne lahendus jääb iga vaataja päralt.
