Von Krahli teatri ja EMTA lavakunstikooli „Vahe aeg“, lavastaja Mart Koldits, lavastaja sõber Tiina Tauraite, kunstnikud, heli- ja valguskujundajad Kalle Tikas ja Mart Koldits, dramaturgid Joosep Lõhmus ja Maarja Moor, dramaturgide juhendaja Siret Campbell. Mängivad Mirjam Aavakivi, Erling Eding, Erik Hermaküla, Joonas Koff, Eliis-Maria Koit, Mauri Liiv, Mattias Nurga, Uku Pokk, Alex Paul Pukk, Katarina Sits, Carolyn Veensalu, Triin Brigitta Heidov, Elss Raidmets, Oliver Reimann ja Robi Varul. Esietendus 23. XI 2024 Von Krahli teatris.

Kõigepealt elevandist keset tuba. EMTA lavakunstikooli XXXII lennu suurimaks ebaõnneks on tulla kohe pärast XXXI lendu, keda ümbritses juba esimestest ülesastumistest peale küllap paari aastakümne kõige valjem haip. Räägiti, kiideti ja õhati kohati juba mütoloogilistes mõõtmetes. Ka nüüd, mil noored on juba teatritesse üle Eesti laiali kolinud, ei möödu ühtki tudengite etendustele järgnevat vestlust, kus kõrvu ei jääks mõni võrdlus või soe meenutus.

See praegusele lennule eos ülekohtune tõdemus kirjas, väärib järgmisena märkimist, et suurest varjust on siiski väärikalt välja astuma asutud. Lennu esimene diplomitöö „Püha jõe kättemaks“ pälvis Eesti Noorsooteatri laval tähelepanu ajaloo, pärimuse, poeesia ja päeva­kajaliste teemade sidumisega niidistikku, mida illustreerisid suurepäraselt läbi lava põimitud nöörid. Tulemuseks vormilt leidlik ja hooti lummav kogemus, mis on saanud üksjagu kiidusõnu.

Kursuse teine diplomitöö jõudis novembri lõpus lavalaudadele Von Krahli teatris, sealsamas, kus andis oma loomingulise manifesti mõõtu viimase turmtule ka eelmine lend, mille mitmed eredamad talendid nagu Karl Birnbaum, Kristina Preimann, Edgar Vunš, Herman Pihlak ja Markus Andreas Auling nüüd just uue Von Krahli trupiga torgivad ühiskondlikku närvi sellistes lavastustes nagu „Kindlates kätes. Missa Reformierakonnast“. Kui „Ei usu!“ paugutas teatriklassika, kultuuri tüvitekstide, popklišeede ja ühiskonna pühade lehmade pihta, siis võrdlemisi abstraktse kirjelduse ja kontseptsiooniga „Vahe aeg“ võtab märksa leebemalt ning meenutab oma mängulisuses rohkemgi eelmise lennu Mart Kangro juhatusel tehtud „Komöödiat“.

Lennu juhataja Mart Kolditsa käe all on jõudnud lavale inimsuhete ja -olemuse kollaaž, mis mängib erilaadsete vahendite, žanride ja toonide abil sarnasuste ja erinevustega, sünkroonsuste ja asünkroonsustega. Tegelased joonduvad ja eralduvad, tulevad ja lähevad, ilmuvad ja kaovad. Suuresti mängitakse korduste, samasuste ja nende sekka tekkivate vigade, rütmivääratuste peale. Alustatakse seebikana, kuid kulgetakse korduste kaudu groteski. Püütakse ennast ja teisi lahterdada ja identifitseerida. „Tõstke käsi, kes kätt ei tõstnud!“ kõlab ühe üleskutsena erisugustes küsimustes käetõstmiste lõpuks.

Kes rohkelt lavakanoorte töid vaatamas käinud, need näevad ilmselt palju tuttavat. Mõningane reeglipära on tudengite töödesse vaata et kodeeritud. Noorte lavastustesse kipuvad segunema formaadist tulenevad sarnasused: katsetused žanridega ei pruugi alati moodustada selget tervikut, tihe vahelduvus, peaaegu iga näitleja isiklikuks ande demonstratsiooniks eraldatud ruum, teatav kaootilisus mitte alati kokku sobivate ideede etüüdideks kokkuklapitamise kujul, sellest tulenevalt ka energia ja mängurõõm. Igaühele midagi. Just energiat ja ambitsiooni vaatajal kõrist haarata, mitte tingimata laitmatut sooritust ega kindlasti mitte aupaklikkust lähtematerjali või traditsioonide osas otsin ise ka muust teatrist. Just seda kipuvad teatrireaalsuse sagedasest künismist või vilumusega kaasneva professionaalsuse tüüpvõtetest veel rikkumata ja lihvimata noored sageli enim pakkuma.

Kirjeldatud energiat on korralikult ka XXXII lennu töödes. Kuigi kahe lavastuse pealt on suutnud end esile mängida ehk vähem noori kui eelmise lennu puhul, siis kollektiivselt toimitakse erksalt. Seda ilmestab ka üldine hoiak: turvalise klassikalise materjali ja lähenemise asemel on usaldatud ennekõike omavahelist klappi ja toodud mõlemad lavastused publiku ette trupitööna. Selline oma raja otsimine iseloomustas ka eelmist lendu ja on kandunud kooliseinte vahelt väljapoolegi: ka Von Krahli uue trupi esik­lavastus „Jussikese 7 sõpra“ valmis laval olevate autorite ühisloominguna, ilma otsese lavastaja sekkumiseta.

Tudengitööde puhul on kombeks hoiduda noori näitlejaid eraldi välja toomast, ent lennu ühtehoidmist ilmestab küllap ka eufooriline reaktsioon, mis järgnes mullu novembris etendusele, kui Erling Eding kuulutati välja „eeskuju väärivale ja perspektiivikale Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunsti­kooli üliõpilasele“ antava Voldemar Panso preemia laureaadina. Varasemaid võitjaid? Näiteks Priit Võigemast, Rasmus Kaljujärv, Mari-Liis Lill, Rea Lest, Jörgen Liik, Liisa Saaremäel, Teele Pärn ja Maarja Johanna Mägi.

Lavakanoored kipuvad meelde jääma rohkemgi trupina kui igaüks eraldi, kuid lavastustervikutest püsivad sageli meeles just loometuhinat kõige eredamalt esindavad üksikstseenid. Näiteks „Ei usu!“ puhul oli selliseks kannatavatest meeskunstnikest vene loovhingede kaeblemine ja järgnenud kogupauk nende poolt seni vaid hella embuse allikaks kirjutatud-kujutatud naiste poolt.

„Vahe ajas“ on säravaim fantastiline kapisümfoonia, kus terve trupp kolib ümber väikestesse koolikappe meenutavatesse plekk-kuubikutesse. Esimesest väljub dirigent, kes asub seejärel koori juhatama, hääled aga kõlavad koos üksteise järel kappidest väljumisega. Harmooniat otsiva kooriproovina alanusse hakkab iga ringiga lisanduma uusi väikesi koperdamisi. Kui esialgu väljub keegi õige pisut liiga vara või hilja, siis korduste lisandudes hakkab kord kalduma täiuse asemel hoopis kaose poole. Ring-ringilt tekitatakse sedavõrd ogar apsude rägastik ja kasvava ärevuse foon, et lõpuks lokkav koori kokkuvarisemine ning sellega kaasnev peadpööritav entroopia on hüsteeriliselt naljakas. See sobib ühtlasi täpselt praegu meid ümbritseva äreva ja justkui apokalüpsiseks valmistuva ühiskondliku fooniga. „It’s the end of the world and I feel fine,“ nagu laulis R.E.M.

Lõpuks saabub muidugi ka hetk, kus tuleb otsad kokku tõmmata ja tekib paine punkipanemisele lisaks öelda justkui midagi kandvamat ja ajatumat. Lava muutub Stonehenge’i-laadseks igavikuliseks, muust maailmast justkui eraldatud paigaks. Tegelased kogunevad lõkke ümber ja räägivad lugusid, vahetavad mõtteid, klapitavad kultuurikontekste. See kõik venib pikale ning tõmbab muidu hoogsatele ja sümpaatsetele ambitsioonidele käsipiduri peale.

Võib-olla just võrdluste tõttu jääb aga ennekõike pinnale, kui kõrgel tasemel on lavakunstikooli tudengite lavastused järjepanu olnud. Kuigi tegemist on justkui millegagi, mis alles valmistab noori ette n-ö päris teatriks, ei kahvatu saalis kogetu sugugi ka laiemas teatripildis keskmise taseme kõrval. Hooti isegi ületab seda. „Ei usu!“ jäigi lõpuks sõelale ühe tugevama mulluse teatrielamusena.

Jääb üle vaid soovida XXXII lennule edu ja loomingulist rammu, et jätkuks julgust ja pealehakkamist kohalikku teatritegu ühest otsast raputada ja teisest edasi juhatada. Ja miks mitte juba enne laia ilma valgumist mõni korralik maamärk maha panna.