Marek Strandberg

Tallinna Vabaduse väljaku kuulsa kohvikumaja (põliselanikele tuntud ka EEKSi-majana) seinal oli juba vene ajal välikell. Nii nüüdki, aga tema mõlemad palged näitavad nädalast nädalasse valet aega, kusjuures veel erinevat valet aega. Üle platsi asuvatest linnavalitsuse akendest peaks valed ajad teravapilgulisele vaatajale näha olema. Ka kellamaja omanik on just avaliku ruumi korrasoleku ja õiguse eest vastutav linnavõim ise. Aga mida raudse järjekindlusega ei juhtu, on see, et linna kellad õiget, tegelikku aega näitaksid.

Võimsalt sümboolne. Tallinlased (väljaspool Lasnamäe patriarhaati) elavad juba ammu linnavõimuga eri ajas ja ruumis. Kui linlase kell on näiteks 11.00, siis linnavõimu oma võib olla nii 9.45 kui ka 10.15 – vali, millist tahad. Erinevas aegruumis viibimine teeb mis tahes kommunikatsiooni muidugi võimatuks. Kella remontimine iseenesest pole teab kui keeruline kunst, Šveitsis (kus vähemasti Tallinna linnapeal kuuldavasti rahakaid ja salapäraseid sõpru on) oskasid mehaanikud seda juba kaugel keskajal. Kui kella õigeks ei panda, siis peab sellel olema mingi sügavam ja üldisem põhjus.

Moskva ja kogu Venemaa pühim patriarh Kirill, Vabadus ja vastutus. Harmoonia otsinguil. Inimõigused ja isiksuse väärikus. Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku Kirjastusosakond, 2012. 118 lk.

Seoses patriarh Kirilli külaskäiguga Eestisse tasub teha lähemat tutvust tema mõttemaailma ja ideoloogia mõnede aspektidega, milles on meile abiks see inimõigusi ja vabaduse olemust käsitlev raamat. Tegemist on Kirilli kõnede ja intervjuude kogumikuga, kus sõna on lendu lastud juba enne Kirilli patriarhiks saamist 2009. aastal. See, et Vene Õigeusu Kirik ise peab seda oluliseks tekstide kogumikuks, nähtub kas või sellest, et raamat on hiljuti tõlgitud ka inglise, jaapani jt keeltesse.

Patriarh Kirilli inimõiguskontseptsiooni on põhjust pidada mõjukaks, sest paljuski just Kirill seisis „Õigeusu inimõiguste deklaratsiooni”¹ vastuvõtmise eest X Ülemaailmsel Vene Rahvuskogul. Nimetatud kõnede ja intervjuude kogumikku võib pidada Kirilli laiendatud kommentaariks 6. aprillil 2006. aastal vastu võetud „Õigeusu inimõiguste deklaratsioonile”. Kuna Kirill oli Nõukogude perioodil Vene Õigeusu Kirikus arhimandriidina vastutav kiriku välissuhete eest, siis sai ta selles ametis ka piisavalt maailma näha² ja jõudis tõenäoliselt juba siis järeldusele, et Vene mõte peab leidma vastuse Lääne esitatud peamisele normatiivsele väljakutsele, inimõiguste ideoloogiale. Kirilli kõnest X rahvuskogul tuleb esile, et ta loeb oma algatatud „Õigeusu inimõiguste deklaratsiooni” vastuseks Lääne survele: „Lääne tsivilisatsiooni puhul käib jutt inimese õigusest ja väärikusest. Õigeusu traditsioon, mis on kujundanud vene tsivilisatsiooni kultuuri, ei saa sellele väljakutsele vastamata jätta, muidu muutub vene maailm nüüdismaailmas marginaalseks nähtuseks” (lk 63).

Emmanuel Levinas, Teisiti kui olla ehk teispool olemust. Tõlkinud Kaia Sisask. Ilmamaa, 2012. 368 lk.

Emmanuel Levinasi eetika, Eestis mitte enam päris tundmatu, on XX sajandi üks ainulaadsemaid, olulisemaid ja suurejoonelisemaid eetikaid. Levinasi teiseks peateoseks peetud „Teisiti kui olla ehk teispool olemust” (1974) ilmumine eesti keeles on seega omamoodi sündmus – sündmus on mõistetud siin muide ka millegi niisugusena, mis tekitab rahutust ja kummastust teatu ning tuntu kalkuleeritavas alas. Sõnadega nagu „ilmumine”, „tuntu” ja „tundmatu” oleme aga juba puudutanud – küll veel alles riivamisi ja suurelt distantsilt – kuid distants peab jääma – Levinasi mõtlemist kui ontoloogiast hälbivat eetikat käivitavaid alusprobleeme. Mida on siin silmas peetud ontoloogiaga – ja mida eetikaga?

Ontoloogia metafüüsika põhiosana on mõtlemine olemisest, olemise – eeskätt küll oleva olemise – teoreetiline ja kontseptuaalne haaramine. Levinasi järgi on ontoloogia lääne filosoofilises traditsioonis selle algusest peale kuni Martin Heideggerini välja olnud Sama või Samasuse mõtlemine – mõtlemine, mis hõlmab ning sulgeb oleva mõistetesse ja kategooriatesse ning redutseerib seeläbi selle absoluutse singulaarsuse. Selline ontoloogia paistab Levinasil sisaldavat tegelikult kogu õhtumaist filosoofiat. Levinas nõustuks Friedrich Nietzschega, et tunnetus, nagu viimane „Rõõmsas teaduses” (1882) sõnab, on filosoofias alati tähendanud võõra ja tundmatu tagasiviimist või taandamist lähedasele ning tuntule.¹ Need lähedased ja tuntud mõisted, kategooriad ja struktuurid, millesse mingi singulaarne Teine suletakse, peituvad oleva olemise mõtleja – filosoofi – enda suveräänses mõistuses ja tema ego identiteedis – lühidalt, tema egoloogilises immanentsuses. Seda võib illustreerida näiteks Descartes’iga algav uusaegne teadvusfilosoofia, kuid Levinas toob oma esimeses peateoses „Totaalsus ja lõpmatus. Essee väljaspoolsusest” (1961) huvitava näite veel palju kaugemalt, antiikfilosoofiast: „Sama primaarsus oli Sokratese õpetus: võtta mitte midagi vastu Teisest, vaid võtta vastu ainult minus endas leiduvat, justkui ma oleks olnud juba terve igaviku selle omanik, mis tuleb mulle väljastpoolt […]”². Levinas viitab muidugi Sokratese õpetusele tunnetusest kui meenutusest (anamnees), mille järgi tunnetamine on teadmiste uuesti avastamine meist endist meenutuse või mäletamise teel. Kõik, mida mõtleja võib avastada ja tunnetada, on ühel või teisel viisil juba temas endas varjul, isegi kui tunnetuse käigus püütakse tunnetada Teist. Just sarnases tähenduses on filosoofia Levinasi järgi olnud enamasti enesetunnetus, egoloogia ja mingis mõttes koguni egoism: absoluutne vägivald Teise Teisesuse ja singulaarsuse kallal. Täpsuse huvides tuleks nähtavasti lisada, et Levinasi kriitikat paistab see filosoofia egoloogilisus pälvivat eeskätt siis, kui mängus on suhe inimolevate ja mitte asjade või isegi loomadega (suuremal osal loomadest ei ole Levinasi arvates nägu – see olevat Derrida sõnul tema õnnetu heideggerlik pärand).

Andres Adamson, Liivimaa kuningriik. Keeletoimetaja Riste Uuesoo. Kaane kujundanud Epp Marguste, Rein Kask kaardid, küljendanud Erje Hakman. Argo, 2013. 248 lk.

Ajaloo pöördepunktideks peetavad sündmused on ikka tekitanud huvi ja põnevust: kuidas vana varises ja uus kujunes, miks muutused aset leidsid? Viimasel ajal on üha populaarsemaks saamas ka küsimus, mis jäi alles vanast, mis jäi pärast suurt muutust enam-vähem samaks. Eesti ja Läti ajaloo puhul on üks selge murranguaeg Liivimaa ehk Liivi sõda, äärmiselt keerukas ja mitmetahuline sündmuste kogum, mida senini on süvitsi uuritud küllaltki vähe.¹ Viimasel ajal on huvi selle vastu siiski märgatavalt kasvanud, millest annab tunnistust näiteks ka fakt, et Vikerraadio saatesarjas „Eesti lugu” lahatakse seda sõda juba teist hooaega.

Kõige viljakamaks Liivimaa sõjaga tegelejaks võib viimasel ajal pidada hoopis lähiajaloo uurijana alustanud Andres Adamsoni, kes on lisaks sellele jõudnud käsitleda ka nii sellest ette- kui tahapoole jäävat.² Adamsoni ilmne sümpaatia kuulub siiski Liivimaa sõja keerukates oludes üle kahe kümnendi heidelnud hertsog Magnusele. Temasse on tihti suhtutud negatiivselt kui ainult omakasu peal väljas olnud aferisti. Adamson on püüdnud seda kuvandit revideerida mitmes pikemas kirjutises, millest laiemale publikule on suunatud kaks: siin arvustatav „Liivimaa kuningriik” ja 2005. aastal ilmunud raamat „Hertsog Magnus 1540–1583: tema elu ja aeg”. (Tallinn 2005). Kui neid omavahel võrrelda, siis näib mulle, et vahepeal on peaaegu kõigis arvustamisele alluvates vaatenurkades toimunud oluline edasiminek. Adamsoni arvamused ja seisukohad on paremini põhjendatud ning tasakaalustunud on ka sõnastus: autor näib olevat leidnud küllaltki hea tasakaalu lobeda narratiivi ja akadeemilise tõsiseltvõetavuse vahel.³ Tõenäoliselt on sellele kaasa aidanud 2009. aastal aset leidnud doktorikraadi kaitsmine ning „Liivimaa kuningriik” tuginebki just doktoritöö „Hertsog Magnus ja tema „Liivimaa kuningriik” (Tallinn 2009) kesksetele peatükkidele (4–6), kus vaatluse all on aastad 1570–1577, mil Liivimaa kuningaks saanud Magnuse tegevus oli intensiivseim. Kuid tänu raamatu kaheksale teaberikkale ja poleemilisele excursus’ele saab lugeja üldjoontes aimu kõigist Adamsoni doktoritöös käsitletud olulisematest teemadest ja ühtlasi ka hertsog Magnuse elukäigust.

Riigid, kus lihtsalt ei jätku inimesi, kes ei oleks peaministri sugulase sõbrad või sõbra sugulased.

Tänapäeva politoloogias arutatakse väikeste riikide puhul peateemana seda, kuidas nad saavad suurte kõrval püsida, kas neil saab olla mingit mõju maailma asjadele, hoolimata nende väiksusest, või kas mitte väikseks ei tee riigid end ise oma liig vaoshoitud käitumisega, madala enesehinnanguga. Teaduse seisukohalt on väikese riigi probleem tema suhted teiste, suurematega; väiksel riigil per se teaduse silmis olulisi siseprobleeme pole. Väike riik on kui algloom, mille siseehitusest pole mõtet rääkida.

Väiksed riigid näivad püsivat pareminigi kui suured. Näiteks Euroopas – pisimad on vanimad. Monaco ja Andorra riik, riigikord, riik kui organisatsioon on püsinud peaaegu aastatuhande, San Marino varsti juba kaks. Euroopa suurriikide riigikord on püsinud paremal juhul ainult aastasadu, pigem aastakümneid. Muidugi on riigi suurus või väiksus määratud tema territooriumi või rahvaarvuga. Väike rahvaarv tuleb riigi püsimisele kasuks. Suured riigid surevad ise, väiksed riigid tapetakse, nad ei lagune, aga neid on kerge allutada. Küsimus on: miks nii?

Muidugi pole ma esimene, kes räägib väiksest riigist per se. Klassikud, näiteks Aristoteles või Mihkel Mutt, näivad kinnitavat mu tähelepanekut ja täpsustavad mõndagi. Aristotelesele (Poliitika VII, 4.) on riik loomulik orgaaniline tervik, mis peaks olema mõõduka suurusega, sest rahva liiga suur hulk võib tekitada raskusi, olgu seaduste järgimises või sõbralike suhete püsimises. Suurus iseenesest ei ole mingi väärtus, esmatähtis on iseseisvus ja harmooniline funktsioneerimine, milles liiga suur territoorium võib hoopis takistusi tekitada. Kui Mutti uskuda (PM, 12. 2012), kehtib siiani väikese riigi kasuks argument, et seal on õdus, hubane olek, tuttavolemine või isegi sõbralik läbisaamine kõigi, vähemalt igale tema oluliste inimestega. See on väikses riigis võimalik, aga väga suures mõeldamatu. Väikeses riigis on sõpru igaühel suhteliselt rohkem, mittesõpru suhteliselt vähem. Küllap võime seda öelda siis ka riigi enese kohta: väiksel riigil on tema enese piires suhteliselt rohkem sõpru ja seepärast ta püsibki suurest riigist paremini. Kaalugem seda mõtet.

VAIKE KIIK-SALUPERE
Tallinna ülikool
Kaitstud teaduskraad: filosoofiadoktor (PhD)
Doktoritöö „Esinemisteks valmistumine ja esinemisärevusega toimetulek klassikaliste lauljate vokaalpedagoogikas” („Performance Preparation and Coping with Performance Anxiety in the Vocal Pedagogy of Classical Singers”)
http://e-ait.tlulib.ee/324/1/kiik_salupere_vaike.pdf
Juhendajad: prof Jaan Ross ja em-prof Maie Vikat
Oponendid: PhD Nigel Marshall (Roehamptoni ülikool, UK) ja prof Tõnu Lehtsaar (Tartu ülikool)
Doktoritöö uurimisprobleemiks on klassikalise laulu õpilaste ja vokaalpedagoogide / professionaalsete lauljate esinemiseelne ettevalmistus ja oskus toime tulla esinemisärevusega. Töös otsitakse vastuseid küsimustele, millised on laulueriala õpilaste probleemid seoses esinemisteks valmistumisega, millised on õpilaste stressiallikad, mis mõjutavad õpilaste häält ja laulmist nii tunnis kui ka esinemisel. Missugused ootused on lauluõpilastel oma õpetajatele ja kontsertmeistritele? Kuidas väärtustatakse lauluõpilase ja õpetaja koostööd? Kas tunni õhkkond mõjutab õpilase enda arvates tema soorituse tulemust? Kuidas lahendavad õpilased esinemisärevusega seotud probleeme? Kas saadakse küllaldaselt teadmisi esinemiseelse heaolu saavutamiseks ja toimetulekuks esinemisärevusega? Kuidas lahendavad vokaalpedagoogid ja klassikalised lauljad probleeme, mis on seotud esinemisärevuse ületamisega? Selgitatakse vokalistide vaatepunkte, mida nad teevad optimaalse laulutunnetuse säilitamiseks, ja milliseid harjutusi õpetatakse laulueriala õpilastele. Sissejuhatavas peatükis esitatakse töö teoreetilised alused, avatakse olulisemad mõisted vokaalpedagoogilistest lähtekohtadest ning antakse ülevaade muusikute esinemisärevust (ingl music performance anxiety, MPA) käsitlevatest teoreetilistest töödest. Töö uurimuslikus osas antakse ülevaade viies avaldatud teadusartiklis käsitletud uuringute eesmärkidest ja tulemustest.

Keskkonnaajalugu vaatleb ajaloolise arengu keskmes olevat inimese ja looduse muutuvat suhet.

Füüsika kaalu ja väärtust hinnatakse sageli selle kaudu, kas see pakub võimalust täiendada üldpilti universumist ja kas seda kirjeldatakse nii kosmoloogilises kui ka mikroskoopilises mastaabis. Nüüd võib tõdeda, et ka ajalooteadus ei saa enam ilma ökosüsteemi, selle ajaloo kirjelduse ja ühisosade käsitluseta hakkama.

Austriast Klagenfurtist, ülikoolist nimega Alpen-Adria-Universität Klagenfurt pärit keskkonnaajaloo professor Verena Winiwarter külastas Eestit seoses 25.–26. märtsini Tallinna ülikooli ajaloo instituudis toimunud rahvusvahelise konverentsiga „Hetkedest eoonideni: aeg keskkonnas ja keskkonnaajaloos” („From Instants to Eons: Time in Environment and Environmental History”).

Prof Winiwarter nõustus jagama oma tähelepanekuid ka Sirbi lugejatega. Teda küsitleb Eesti humanitaarinstituudi teadur Ülle Sillasoo.

Milline on teie arvates parim viis defineerida keskkonnaajalugu? Kuidas liigitaksite keskkonnaajaloolasi? Kes nad rohkem on: kas ajaloolased või keskkonnakaitsjad?

Verena Winiwarter: Keskkonnaajalugu vaatleb ajaloolise arengu keskmes olevat inimese ja looduse (muutuvat – Ü. S.) suhet. Keskkonnaajaloolased on oma ala asjatundjad, kes sageli on üle tulnud geograafia erialalt. Mõnel neist on kahekordne kraad, mõned on eraelus keskkonnakaitsjad, kuid ma tunnen ka keskkonnateadlasi, kes on samal ajal keskkonnaajaloolased.