Kehakõne

Ruslan Stepanovi „Küsi minu kehalt. Floor is on Fire“ on leidlik, uudishimulik, liikumismustritest leiab pidevalt ootamatusi – lavastus on loodud mõtteerksalt.

IIRIS VIIRPALU

e-lektroni „Küsi minu kehalt. Floor is on Fire“, autor ja etendaja Ruslan Sepanov, kaasautorid ja etendajad Elle Viies, Maryn-Liis Rüütelmaa, Sigrid Savi, Johhan Rosenberg, Igor Lider ja Karl Saks, dramaturg Alissa Šnaider, helikujundaja Artjom Astrov, lavakujundaja Mikk-Mait Kivi, kunstnik Linda Mai Kari. Esietendus 4. IV elektron.art kunstisaalis.

Lavastuses „Küsi minu kehalt. Floor is on Fire“ on Ruslan Stepanov naasnud koreograafia kui struktuuri juurde, üksikelementide jadani, kus iga liigutus kehtestab end ning võib jadas muuta ka teiste liigutuste tähendust või mõju. Etendusel tajub selgelt, et tantsijad on erisuguse liikumistehnilise taustaga ning rõhutavad ühe ja sama liikumisseade juures eri liikumiskvaliteete. Nii kerkib vastavalt etendajale esile kord struktureeritum ja tehnilisem liikumine, kord voolavus, siis jälle teravus ja detailsus mikroliigutustes, mille taustal on tantsijate teadlikkus ja tähelepanu teise keha suhtes. Võrreldes Stepanovi viimaste töödega, kohtab siin rohkem koreograafilist tihedust ja lavalist tegevust. Alles on aga tähelepanelikkus tühja ruumi suhtes ning mäng pausi ja ajastusega. Samuti jätkub koostöö muusikalise kujundaja ja helilooja Artjom Astroviga.

Kohalolu uudishimus. Dramaturgi­liselt alustatakse vaikselt ja üllatus­momentidega ning intensiivsus kasvab soolostseenides, kus koreograafia läheb tihedamaks, liigutuste amplituud suureneb. Etenduse algul näib, et tegeletakse ka ajastusega – otsitakse publiku seas istudes, kuulatades, lavaruumi jälgides „õiget“ ja „valmis“ hetke. Tähtis on ka kontaktivõtt publikuga: siingi on esil ootamatus, liigutused või nihked, mida publik ei oota ja mis tüüpilisest vaatamis­modaalsusest üles äratavad. Näiteks viis, kuidas publiku hulgast kellegi põlvi kobades talle peaaegu sülle istutakse või antakse vaatajale etendaja pea hetkeks hoida.

Esil on protsess, etendusruumis tantsijate vahel toimuv pidev suhtlus (kohalolu ja pilgud, aktiivne kehaline kuulamine ka siis, kui kõik tantsijad on paigal) ja dialoogilisus, mitte niivõrd konkreetse „valmis“ liikumisjada sooritamine. Kohalolus ning uudishimus reaktsioonide ja teiste kehade suhtes avaldub ka ilu: tantsijad tõesti „kuulavad“ üksteist nii oma mentaalse kohalolu kui ka kehaga. Seda võib tajuda põgusatest pilguvahetustest, viisist, kuidas püütakse või toetatakse teise kukkuvat jäset või keha. Ning isegi kui teise kehal lastakse maha prantsatada, on see võte teadlik ja tähelepanelik, mitte ükskõikne.

Lavastuses on tantsijad asetatud korraga nii turvalisse õhkkonda kui ka haavatavasse olukorda. Siin tõusebki esile tantsijate omavaheline tähele­panelikkus ja kuulamisoskus. Haavatavus on turvaline, langeja püütakse kinni, liikumis­fraasid on üles ehitatud reaktsioonile ning selles ilmutab end hoolivus.

Nihked üllatustes. Liikumised on intrigeerivad eelkõige katkestuste ja ootuste-üllatuste tõttu. Vaatajal tekib juba oma ootus, milline võiks olla järgmine liigutus – mis suunas, missuguse jõu või amplituudiga –, kui kõik pöördub pea peale. Näiteks: kaks tantsijat võtavad sisse seltskonnatantsude tantsuvõtte, vaatavad teineteisele otsa ning … midagi ei järgne, lastakse kätest lahti, minnakse kohale tagasi. Nõnda kujuneb mulje, et režiis oleks justkui rakendatud mingit vasturütmi, kus sujuva kulgemise asemel on katkestus, liikumismustrisse sekkub ootamatu üllatus. Stepanovile omast lavastuslikku käekirja kirjeldati katkestuste esteetikana ka viimasel „Teatrivahi“ saate salvestusel, kui juttu tuli Viljandi tantsunädalal etendunud liikumispõhistest lavastustest.*

Korduva lavastusliku võttena näeb, kuidas tantsija ei järgne esimesele impulsile, vaid justkui petab publiku ära, kehast käib nõks läbi, suunavahetus, pöördutakse hoopis uue impulsi poole. See hoiab tempot ja valmisolekut, reageerimisvalmidust ka publikus. Sarnaselt mõjuvad häälitsused, karjed, mis tulevad otsekui tühja koha pealt, domineerivad vaid hetke ja siis kaovad. Sel juhul ei teagi, kuidas reageerida – tahaks korraga nii võpatada kui ka muiata.

Kujutlesin, et kui see lavastus oleks tantsu asemel esitatud verbaalsena, oleks vahest pikitud suvalisse kohta mõttekriipse ja komasid, peetud pikemaid pause, mindud ühest kõlarütmist teise. Sest koreograafias pöördub keha joonelt teise suunda, liikumismustri keskel tehakse pause ja katkestusi või liigutakse järjest teravnevas intensiivsuses ja amplituudis, mis loob omapärase, äraootava ja kergel hakitud mulje. Koreograafia näib kohati kulgevat nii, nagu liigub otsustusprotsess inimese teadvuses.

Mäng esteetikaga. Kui tantsijate otsekontaktis on tajutav tähelepanelikkus, siis liigutuste sooritamise esteetikas ja etendajate näoilmes võib kohati märgata emotsioonitust. Selline ükskõiksus või lausa laiskus aitab tühistada liigutuste tüüpesteetikat. Nii on näha, kuidas tehniliselt väga tugevad liikujad lavastuse esimeses pooles tehnikast justkui loobuvad, selle endast eemale tõukavad. Tavapärased tugevalt kodeeritud ja formaalsed klassikalise balleti poosid on rõhutatult suvalised. Tihedale liikumismustrile järgneb kõnd jalgu venitades jne. Liigutusi sooritatakse kas vindiga või tühistab selle algse esteetilise taotluse või tähenduse järgnev liigutus.

Ka helikujunduse, Artjom Astrovi esitatud muusika tonaalsuse ja liikumismustrite vahel näib kohati olevat nihkes suhe. Kui muusikas domineerib parajasti pidulikkus, siis liikumises näidatakse suvalisust, proosalist lähenemist, millest igasugune ilustamine on välja puhastatud.

Lähtekohana mõjus huvitavana viis, kuidas erisuguse tantsutehnilise tausta või erilaadsetes liikumisstiilides soravad kehad ühes ja samas liikumisseades kohtuvad. Ning ma ei pea silmas vaid liigutuse või liikumisjada interpretatsiooni ühe või teise tantsija keha­tunnetuses, vaid seda kohtumispunkti. Lavastusest leiab nüansseeritud liikumis­jadasid ja põnevaid koreograafilisi leide just partnerite dialoogist. Olgugi et koreograafia oli soolodes tihedam või visuaalselt efektsem, mõjusid huvitavamalt stseenid, kus liikus korraga mitu etendajat – seal oli rohkem kohalolu ja tundlikkust.

Üldmulje lavastusest „Küsi minu kehalt“ on leidlik, uudishimulik, liikumismustritest leiab pidevalt ootamatusi – lavastus on loodud mõtteerksalt. Tantsu­kaugemale vaatajale võib see töö aga jääda mõnevõrra kättesaamatuks ja abstraktseks – tegu on nišilavastusega. Kuna palju tegeletakse lavastuslike nihestustega, võib inimene, kes ei käi tantsu vaatamas, sattuda etendust kogedes segadusse: „mida ma siis nüüd nägin?“. Nii kinnistab ta endas hoiaku, et nüüdistantsulavastus jääb aru­saamatuks. Kui minna etendusele aga avatud meele ja uudishimuga ning lasta koreograafilistel üllatustel end kaasa tõmmata, saab huvitava ja nüansirikka elamuse osaliseks.

* „Teatrivahi“ saade 28. IV 2024, https://www.temuki.ee/archives/9917