Pennike va Guy heaks

Ray Bradbury tegelaste õnnetus pole selles, et nad ei loe raamatuid, vaid neil puudub kontakt looduse ja teiste inimestega, sealhulgas omaenda abikaasa ja lastega.

KAUR RIISMAA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tallinna Linnateatri „451° Fahrenheiti“, autorid Ray Bradbury ja Diana Leesalu, tõlkijad Hans Luik ja Diana Leesalu, lavastaja Diana Leesalu, kunstnik Kristjan Suits, kostüümikunstnik Triinu Pungits, valguskunstnik Emil Kallas, videokunstnikud Alyona Movko-Mägi ja Lauri Urb, helilooja ja muusikaline kujundaja Jakob Juhkam. Mängivad Indrek Ojari, Indrek Sammul, Ursula Ratasepp, Maris Nõlvak, Egon Nuter, Priit Pius, Tõnn Lamp, Jarko Rahnel, Ando Tammsaar, Piret Kalda, Epp Eespäev, Evelin Võigemast ja Kalju Orro. Esietendus 19. XI 2022 Salme kultuurikeskuse suures saalis.

Sõltuvalt meeleolust või ajastust on vähemalt kaks viisi, kuidas lugeda Ray Bradbury teost. Üks võimalus on näha teoses massimeedia-kriitikat: raamatud jäävad unarusse ning inimesed lasevad odaval kiirmeedial ennast tuimaks teha. Inimese mõistmise sügavus ja hõlmavus kaob ning temast saab pelgalt turu­statistika ühik.

„Fahrenheitil“ on teine kiht veel, mis jääb sageli tähelepanuta, ehkki on massi­meedia-kriitikast vist enamgi esil. See on inimese ja looduse sideme kadumine. Mõlemad vaatevinklid on õigustatud ning vaevalt Bradbury neid eritles.

Punane hirm. „Fahrenheiti“ kirjutamine jäi eelmise sajandi neljakümnendate lõppu ning viiekümnendate algusse. Sel ajal hakkas raadio kuldaeg mööduma ning inimkond oli saanud massimeedia esimesed vitsad. Teise maailmasõja järgses USAs oli alanud beebibuum: sõjast tulnud mehed tahtsid perekonda, lapsi ja head vaikset elu. Linnalähedastel tühermaadel kerkisid odavate tüüpmajadega elurajoonid.

Igasse koju jõudis kiiresti ka televiisor ja selle ekraanilt uus suur vaenlane kommunism. Inimese ideoloogilised vaated polnudki sel ajal niivõrd olulised, pigem nähti kommunismitonti igasuguses normist kõrvalekaldumises. Normaalne meessoost ameeriklane käis tööl, vaatas naisega õhtul telekat ega lugenud kahtlase sisuga ilukirjandust. Ideaalne USA oli vaikne ja õnnelik.

Kaks võimalust elada. „Fahrenheiti“ tegevus toimub nimeta linnas, mille elanikud veedavad oma vabad hetked ekraanide ees. Ekraanid katavad tubades kolm või isegi neli seina ning näitavad „sugulasi“, „onusid“ ja „tädisid“, kes pakuvad inimesele meelelahutust. „Sugulased“ on samamoodi värvilised, eksalteeritud ja anonüümsevõitu, nagu tänapäeval kõiksugu story’d ja reel’id. Meiegi tunneme võõraste inimestega sugulust, kuna algoritm on aru saanud meie eelistustest ning „soovitab“ uusi sisuloojaid ja nende videoid – ainult et ekraanid pole meil seintel, vaid taskus.

Ekraanid lavastuses ja romaanis ainult ei näita, need ka kuulavad. Leesalu lavastuses on võluv stseen, kus Guy Montag (Indrek Ojari) palub oma naisel Mildredil (Ursula Ratasepp) vett tuua ja ekraanil hakkab automaatselt jooksma mingi veefirma reklaam. Et mitte oma mõtetega üksi jääda, võib kõrva lükata „merikarbi“, tänapäeval nii tavalise nööpkõrvaklapi. Linnaelanikke iseloomustab täielik äralõigatus loodusest või üldse keskkonnast. Ka äralõigatus iseendast, nõnda, et enese mõtete ja tunnetega hakkama saamiseks on kaks võimalust: eita kategooriliselt oma sisemaailma või tapa ennast ära.

Bradbury inimesed on vahetanud oma rõõmud ja kurbused pealiskaudsete afektide vastu, mis justkui toidavad meeli, aga jätavad inimese ikka natukene nälga, et ta ei läbeks ära oodata järgmist saadet, programmi, (postitust või tik-tokki). See nälg võimaldab aga müüa reklaami, mis meiega kõikjal kaasas käib. Bradburyl jookseb metroos Denhami hambapastareklaam, tänapäeval on reklaam pidevalt meie südame või niuete lähedal kaasas.

Guy Montag (Indrek Ojari) on algusest peale kuidagi torssis olemisega.

Siim Vahur

Lilled ja raamatud. Õigupoolest pole sellises maailmas raamatud täielikult keelatud: instruktsioonid, „sugulaste“ stsenaariumid, erootika jms tekstid on lubatud. Ainult ilukirjandus, mis sisaldab mitmetimõistetavusi, sõnamänge ja inimese analüüsimist, on keelatud. Keelab küll valitsus, aga otsus, et raamatud tuleks keelata, on pärit kodanikelt endilt (vähemalt nõnda seda esitatakse). Bradbury tegelased toimivad kolmnurgas raamat-inimene-keskkond: massimeedia tõttu tundetuks muudetud-muutunud inimene ei saa enam ilukirjandusest aru.

Guy Montag on aasta aega salaja raamatuid kõrvale pannud ja neid oma korteris peitnud. Lugema hakkab ta neid alles siis, kui Clarisse (Maris Nõlvak), 16aastane naabrineiu, juhib tema tähelepanu lilledele, vihmale ja Kuu peal elavale mehele. Lavastuse Montag ja raamatu Montag erinevad selle poolest, et raamatu Montag naudib raamatute põletamist, ahneid leeke, tema näol „püsis kõigi leekidest kõrvetatud ja taanduma sunnitud inimeste metsik irve“. Ojari on algusest peale kuidagi torssis olemisega ja tema näole ilmuvad emotsioonid alles siis, kui Clarisse’iga kohtub.

Eriti meeldejääv on stseen, kus Ojari salaja Kuud vaatama jääb: kas seal tõesti enne koitu istub keegi mees? Ojari mängib väga vähesega, ainult pilguga, aga see ilmestab tema olukorda, mille kirjeldamiseks on raamatus vaja läinud mitut lehekülge. Juba kolmekümnele liginev Montag ei usu ometi Kuu peal elavat meest! Aga Montag ja linnaelanikud on elanud päris loodusest nii kaua eraldi, et see pole iseenesestmõistetav.

Traagika ja koomilisus. Kui inimene on kaotanud sideme sellega, mida raamatutes kirjeldatakse – teiste inimeste, elukeskkonnaga –, siis on raamatute abil väga raske seda sidet taastada. Montag jõuab raamatute juurde Clarisse’i toel. Montagi traagika on selles, et kuidas ta ka ei üritaks oma naisele Mildredile raamatute väärtust tõestada, ei suuda ta tollele olla Clarisse’i eest.

Ei Guy ega Mildred mäleta, mis­moodi nad esimest korda kohtusid, nende abielus pole õrna armastust ega ligitõmbavat kirge. Lavastuse ja romaani algul on Guy sõna otseses mõttes abielus elusa surnuga, kelle magu tuleb tühjaks pumbata ning veri välja vahetada. Selle stseeni kaalu vähendab lavastuses mehaanikute koomilisus. Romaanis on nad lihtsad „pumbamehed“, kes „tulevad objektile“. Inimest tühjaks pumpava mehaaniku sarnasuse tõttu meie igapäevase torumehe, elektriku või korstnapühkijaga on romaanis seda talumatu lugeda. Lavastuses on mehaanikud Evelin Võigemast ja Priit Pius oma rollis naljakad, karikatuursed, ja see vähendab sündmuse õõva.

Ka näiteks stseenis, kus Mildredile tulevad külalised (Võigemast ja Nõlvak), pole sündmus enam nii õudne seetõttu, et Võigemasti tegelane on üle võlli karikatuurne ja naljakas. Siin on see ehk rohkem õigustatud: kui Võigemast hakkab luuletust kuulates nutma, kukub ta kõrgemalt.

Raamat, keskkond ja tegelane. Linnaelanike õnnetus pole mitte see, et nad ei loe raamatuid, vaid neil puudub kontakt puude, lindude ja ka teiste inimestega, sealhulgas omaenda abikaasa ja lastega. See on äärmiselt tänapäevane probleem: paarkümmend sekundit kestvate dopamiinilaksude pealt on väga keeruline hakata lugema mitu rida kestvaid lauseid. Raamat pole mingi võluvits, mis tähelepanumajanduses enesepildi kaotanud inimese uuesti nägema paneb.

Nii nagu tänapäeva Eestis arutlevad näiliselt mõistuse juures inimesed humanitaarhariduse kasumlikkuse üle, peab ka Bradbury loodud maailmas kultuuril mingi tulu sees olema. Ilukirjandus seevastu suunab inimese küsima „miks?“, mitte „kuidas?“. Erinevalt Bradbury romaanist on lavastuses väga palju tsitaate, nende autorid on ka kavalehel ära toodud. Romaanis mainitakse küll autoreid, aga tsiteeritakse harva, mis ilmselt seletab romaani menu. Pärast etendust kuulen garderoobis kedagi ütlemas: „See oli üks raamatu­inimeste asi.“ Kui kirjandus muutub raamatuinimeste tsitaatide äraarvamismänguks, on kirjandusega lõpp.

Leesalu lavastuses on Guy Montagi kolleegid-tuletõrjujad palju aktiivsemad kui raamatus. Nad kannavad märulipolitsei kiivreid ning harjutavad vabal hetkel võitluskunste. Raamatus mängivad nad häirete vahepeal kaarte ning suitsetavad piipu. Mulle mõjuvad hirmsamalt just need piipu toppivad vaiksed mehed kui märulipolitseinikud. Bradburyl esitavad nad kurjuse banaalsust, millest Arendt kirjutab kümme aastat pärast „Fahrenheiti“ ilmumist. Olen ikka ja jälle mõelnud, et muna praadiv Sturmbannführer (või magav Hitler) mõjub kuidagi palju kõhedamalt kui keegi, kes peksab kurjal pilgul ratsapiitsa vastu kintspükse.

Raamatu pritsimehed tekitavad küsimuse, et kas mina ise teeksin sellist tööd? Kas põletaksin raamatuid? Olen isegi piipu suitsetanud ja kaarte mänginud. Kuigi ma selles täielikult veenduda ei saa ega taha, siis kumminuiaga inimeste peksmist harjutav märulipolitseinik käivitab minus reaktsiooni, et temataoliseks ei muutuks ma kunagi. Hoiatusena mõjub Bradbury valik paremini kui Leesalu oma.

Beatty ja Faber. Bradbury romaanis on kaks olulist monoloogi, mis autori sõnumi edasi annavad: Beatty ja Faberi oma (Indrek Sammul ja Egon Nuter). Pritsimeeste pealik Beatty on palju lugenud mees, kes kasutab oma teadmisi Montagi ja temasarnaste kahtlustesse langenud pritsimeeste tagasi karja rüppe toomiseks. Ta ei anna eetilist hinnangut pritsimeeste tegevusele, vaid raamatupõletamise ratsionaalse seletuse. Temagi seletab ära probleemi „kuidas“-küsimuse ja hoidub küsimast „miks?“ Võiks ju ka ilukirjanduse lihtsalt luku taha panna, aga ühiskond armastab vaatemänge ja selleks põletataksegi raamatuid öösiti.

Beatty monoloogis on see tera, mis tegi „Fahrenheiti“ aktuaalseks nii 1950. aastatel kui teeb seda ka praegu: maailma rahvaarvu suurenedes raamatud õhenevad. Lõpuks piirdutakse ümberjutustuste ümberjutustustega, sest originaal on lihtsalt liiga keeruline lugeda – „… lastetoast kolledžisse ja sealt jälle lastetuppa tagasi“. Filmide ja raadiosaadete tase langeb „teatud standardini“, et need oleksid arusaadavad kõigile. „Koolides lühendatakse järjest õppeaega, distsipliin langeb, filosoofia, ajalugu ja keeled jäetakse õppekavadest välja. [—] Elu on lühike, oluline on ainult töö ja et pärast tööd oleks lõbu laialt. Milleks siis õppida veel midagi peale nuppudele vajutamise, lülitite klõpsutamise, mutrite ja poltide keeramise?“

Lisaks muidugi ka see, et rahvaarvu tohutu tõusuga tekkisid eri kildkonnad, kellele teatud tüüpi raamatud ei meeldi: „Keegi on tubakast ja kopsuvähist raamatu kirjutanud? Sigaretivabrikandid närveerivad? Põletagem see raamat ära.“ Romaanis püsib Beatty oma monoloogi(de) puhul paigal, popsutab piipu ning filosofeerib. Lavastuse pritsimehed on märksa testosteroonirikkamad sellid ning ka Indrek Sammuli Beatty ei püsi hetkekski paigal. See teeb tema jälgimise keeruliseks. Kui oled alles äsja raamatut lugenud, pole muret: märksõnad on olemas ja monoloogil on võimalik sabast kinni hoida. Kui aga lavastus on esimene kohtumine Bradbury teosega, siis läheb küll hulk teksti ja mõtet kaotsi. Sammuli meeldivalt madal ja kare hääl ei tee tekstile teenet.

Faberi ilmumine teises vaatuses on omaette väike näitlejatehniline ime. Küürus ja kepile toetuva vanamehe hääl otse lajatab saali. Ta räägib vaikselt, vähem kui Beatty, aeg on selle tegelase kurku kulutanud, aga iga sõna ja sõnalõpp mitte ainult ei jõua saali, vaid jõuab saali kõige tagumise toolirea kõige kaugemasse soppi.

Faberi monoloog annab edasi selle, millele Clarisse’i tegelane algul vihjas: raamat pole võluvits, mille peale uinuva mõistuse silmad avanevad. „Te ei vaja mitte raamatuid, vaid seda, millest raamatud kunagi jutustasid. [—]Meie raadio ja televiisor võiksid meile anda niisama palju üksikasju ja teadmisi, aga nad ei tee seda. [—] otsige seda loodusest ja iseendast. Raamatud olid ainult üht liiki panipaigad, kus me talletasime paljusid asju, mida me kartsime unustada. Neil endil ei ole mingit maagilist jõudu. Maagiline jõud seisab ainult selles, mida raamatud räägivad, selles, kuidas nad meile universumi üksikuid ribakesi üheks rüüks kokku õmblevad.“ Faber vastab siin Beattyle, kui too ütles: „Kogu selle vingerpussi mängisid, tänu jumalale, ainult tehnoloogia, massiline tarbimine ja kildkondade nõudmised. Neile te võlgnetegi tänu selle eest, et võite nüüd vahetpidamatult õnnelik olla ja et teile on lubatud koomikseid, alati huvipakkuvaid armulugusid ja ärialaseid ajakirju lugeda.“

Nende kahe tegelase dünaamikas avaldub see, millele Bradbury tähelepanu juhtis ja mis on ka tänapäeva Eestis ajakohane. Raamatud pole mitte keelatud, vaid inimesed loobusid teatud liiki raamatutest: ilukirjandusest. Mida madalama tasemega on kultuur, seda lihtsam on seda kasutada reklaamipinnana. Kõige parem on lasta inimestel ise oma sisu luua, sest nii kaovad ära tootmiskulud. See on aga ühismeedia mudel, kus naabri kassi foto kõrval „soovitatakse“ meile uut parkat, tenniseid või mootoriõli. Kultuur muidugi ongi see, mida „inimesed teevad“, aga käsikäes „vähekasumliku“ humanitaarhariduse mõõnaga on siin retsept lõpuks Bradbury düstoopiasse väljajõudmiseks.

Kas õnnelikud või tuimad? Bradbury tegelased on õnnelikud. Vähemalt selline on ametlik ideoloogia: tee tööd ja pärast tööd olgu lõbu laialt. Ursula Ratasepa Mildred on värviline ja õrn. Aga kas ta on õnnelik? Algab ju romaan ning ka lavastus kahe naise kõrvutusega: Clarisse on helge kuju, hoolimata sellest, et tema kaaslased on üsna hiljuti surma saanud. Järgmises stseenis lamab Mildredi elutu keha põrandal.

Nõlvaku ja Ratasepa kontrast on lavastuses väga õnnestunud: üks hallides toonides ja uudishimulik, teine neoonretuusides ja neurasteeniline. Kui Nõlvaku Clarisse imestab iga linnu ja lille üle ning uurib tundeid – „mõlgutab narre mõtteid“ –, siis Mildred on unustanud, kuidas emotsioonid välja näevad. Mildred lihtsalt ei tunne ära oma ängi ja ahastust, sest seesuguseid tundeid pole tema „sugulased“ ekraanil näidanud. Tema hing on muutunud selliseks, mida saab nulle ja ühtesid kasutades kirjeldada: „Ükskõikne operaator, kes [maopumba] masinal töötas, võis vastavat optilist kiivrit kandes vaadata selle inimese hinge, keda ta tühjaks pumpas. [—] vajutage puur sügavamale, pumbake tühjus välja. [—] Operaator seisis ja suitsetas sigaretti. [—] Teisel masinal töötas niisama ükskõikne mees.“ Montagi raev „ei olnud neid sugugi puudutanud.“

Romaanis on Clarisse’ile vastanduv maailm ükskõikne, hall, äärmiselt funktsionaalne, seal on ka inimene ise ainult mutter, mitte mõtlev ja tundev organism. Üldisest anonüümsusest säratab läbi ainult Denhami hambapasta reklaam, mille võib sassi ajada metroojaama nimega. Lavastuses on Montagi kolleegid ja teised kõrvaltegelased märksa värvilisemad: nad ei ole tundetuimad kujud, kes teevad vaikselt oma igapäevast tööd. Mehaanikud ja Mildredi külalised on karnevalilikud ja naljakad ning võluvad publikust naerupurtsatuse välja. Minu meelest kaotab lavastus selles osas romaaniga võrreldes oma mõju.

Lõputus. Romaan lõppeb sõjaga, mis lõppeb sama kiiresti kui jõudis alata. Ennäe: isegi sõda on muudetud funktsionaalseks. Montag leiab üles jõeäärsed paariad, kes hoiavad raamatute teksti oma peas tallel. Nad elavad ootuses-lootuses, et kui raamatute põletamine ühel heal päeval lõpetatakse, on nende mälu najal võimalik kaotatud tekstid taastada. Montagil on peas jupikene Koguja raamatust ning ta otsustab puruks pommitatud linna tagasi minna.

Bradbury tekst on mõnusalt ambivalentne ja jätab õhku küsimuse, kas inimesed, kes on raamatu pähe õppinud, pole viimati samamoodi funktsionaalsed ühikud nagu näiteks Mildred? Ka don Quijote või madame Bovary satuvad oma seiklustesse ja õnnetustesse, kuna käituvad ette antud algoritmi alusel ehk esimesel puhul rüütliromaanide ja teisel romantiliste romaanide eeskujul.

Lavastuse lõpp on ühemõttelisem: Ojari jõuab raamatuinimeste juurde, kes moodustavad mingi humanitaar­hipide kommuuni. Nad liiguvad aeglaselt, on looduslikes toonides riietuses ning kõnelevad leebelt-pühalikult. Lava tagaseinas ripub kirsipuu (romaani elupuu). Romaanist on alles jäänud Montagi tagaajamise lugu, milles üks juhuslik tänaval seisatunud mees satub masinkoera nõela otsa, otsekui jooniks veel kord alla: sellises ühiskonnas pole oluline mitte inimene oma sisemaailmaga, vaid roll vaatemängus. Kui on vaja üht Montagit, siis sobib selleks kes tahes, peaasi et ta vastab enam-vähem Guy Montagi välistele tunnustele.

Tunnen, et lavastuse lõpp vajub ära, aga tunnen seda peamiselt seetõttu, et olen „Fahrenheiti“ lugenud teistmoodi, kui lavastus seda jutustab. Mulle on romaani sõnum pigem Faberi kui Beatty oma: belletristika juhib tähelepanu, aga ei ole väärtus omaette. Kuigi Prousti lugedes peaks ümbritsev maailm muutuma märksa kirkamaks, ei avane seda tehes tuimaks materdatud inimese silmad.

Lõpuks üks väike, aga lavastuse ja romaani teemat arvestades kõnekas detail: kavalehel pole dramaturgi nime. Kuna Leesalu on lisaks Hans Luigele märgitud tõlkijaks, võiks arvata, et tema on ka romaani lavatekstiks kirjutanud, aga dramaturge Eesti teatrite kava­lehtedelt naljalt enam ei leiagi. Selliste väikeste sammudega lahkub kirjandus meie elust, kuni ühel ööl löövad raamatu­virnad loitma ja me küsime endalt juhmil ilmel: „Mis ometi juhtus?“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht