Tuleviku juured on siin ja praegu

JUHAN RAUD

Sel nädalal toimub Tartus „Prima vista“ festival, mille raames kogunes ka Rahvusvaheline Ulmeuurijate Ühing, et mõelda erinevatest tulevikest. Igasuguste tulevikuvisioonide süstemaatilise vaatlemise ning analüüsimise taustal tõusevad paratamatult esile ka laiemad küsimused utoopiliselt mõtlemise võimalikkusest, keerukusest, aga ka vältimatusest. Utopism on taas päevakajaline.

Ühelt poolt on tulevik tume: kliimakriisi reaalsus, jätkusuutmatu petro­kapitalism ning sõja eskaleerumise oht Euroopas tekitab depressiooni. Sellise kobarkriisi taustal võib kerkida küsimus, kas optimism on üldse võimalik. Olevikki on äärmiselt veider. Näiteks olid teadlased hiljuti tunnistajateks ulmelisele arengule, kus merevetika rakkudel tuvastati täiesti uus, lämmastikku siduv organell. Viimane kord, kui midagi sellist juhtus, tekkisid maa peal taimed. Kas loodus paraneb? Või on see sümptom mingist laiemast mutatsioonist antropotseeni ajastul? Mõlemat korraga? Tõepoolest tundub järjest võimatum kujutleda, mida tulevik toob.

Ometi on selge, et inimeste võimuses on maailma (paremaks?) muuta ning vähemasti püüda teha seda eetiliselt. Küsimus on selles, kuidas seda teha. Ja siin tulebki mängu isevärki utopism ning teadlik tuleviku ehitamine. Nii renessanss kui ka valgustusaeg olid samuti ajastud, mida iseloomustavad fundamentaalsed kriisid ja murrangud ning mis tõid inimesteni lisaks tohututele konfliktidele ka tohutuid uuendusi. Loomulikult pole progress ja modernsus vaid positiivsed nähtused, kuid muutused ühiskonnas on alati vajalikud ning vältimatud. Igavest ühiskonda võib küll ette kujutada, kuid universumis pole miski päriselt staatiline. See, millised meie liigi lähima aja ühiskondlikud ja tehnoloogilised muutused olema saavad, sõltub paratamatult ka meie praegustest väärtustest. Naljaga pooleks: humanistlikele väärtustele võiks nüüd lisanduda ka posthumanistlikud väärtused.

Mingis mõttes võiks öelda, et inimkonna häving on kliimakriisi ajastul ilma utopistliku mõtlemiseta paratamatu. Muutusi vältida pole võimalik, küsimus on vaid selles, kuidas täpselt nendeks valmistuda. Kas tuleviku ja oleviku vahel on järjepidevus? Unistamine ei pea tähendama suuri ühiskondlikke murranguid. Ehk aitab see neid isegi ära hoida? Ungari sotsioloog Karl Mannheim kirjutas kunagi, et konservatiivse poliitika ülesanne on ennetada suuri muutusi ühiskonnas väikeste muutustega. Utoopiate ajaloost võib igaüks õppida nii mõndagi.

Sest loomulikult varitseb siin ka tohutult palju ohtusid. Utoopiliste nägemuste keskel ei tohi kaduma minna vastu­rääkivus ja paljusus. Lisaks on Adorno ja Horkheimer ka ilusti välja toonud, kuidas valgustuse ideaalidest kantud ratsionaalsus iseenda vastandiks on muutunud. Kuid siiski on paremuse poole püüdlemises midagi ilusat, mida ka näiteks parimat sorti ulmekirjandus vahel suudab tabada. Miski ei aegu päris nii kiirelt kui ulme ja utoopiad, ometi on inimestel neid vaja.

Kuidas lepitada omavahel suured muutused ja ükskikisiku jõuetus maailma näitelaval? On selge, et keegi meist päris üksinda tegelikult maailma ei muuda. Samas koosneb iga kogukond eraldi isiksustest, kelle igapäevased valikud mõjutavad paratamatult kõigi tulevikku. Inimesed peavadki otsima kunstis ja kultuuris uusi ühiskonna korraldamise, kriisidega toimetulemise ja koostöö vorme. See progress käibki väikeste sammudega, päevast päeva ning (nagu mainib Jaak Tomberg eelmises Sirbis) vahel ka mõnevõrra igavalt. Ent parafraseerides ulmekirjaniku ning ajaloolase Ada Palmeri utoopiateemalist laulu: „Mina ei pruugi näha päikeseloojangut Marsil, aga loodetavasti keegi näeb.“