Maailmast omailma ja tagasi

Festivalil kõlanud muusika on nüüdseks justkui kõikjal ja eikusagil: mitme helilooja püüd väljuda lineaarsest ajast ja painutada aegruumi väljendus nii metapoeetilisel kui ka vahetult kogetaval tasandil.

AURORA RUUS

Balti & Eesti muusika päevad 26. IV – 5. V Tartus. Kunstilised juhid Helena Tulve, Timo Steiner ja Märt-Matis Lill.

Tänavu toimus Eesti suurim esiette­kannete festival ehk Eesti muusika päevad esimest korda tervikuna Euroopa kultuuripealinna tiitlit kandvas Tartus. Õieti peeti Eestis juba teist ringi Balti nüüdismuusika-võrgustiku ränd­festivali, seega olid siin Balti & Eesti muusika päevad.¹ Siinset nüüdismuusika suursündmust raamiv teema oli seekord „omailm“ (sks „Umwelt“) – mõiste, mille võttis tarvitusele Eesti päritolu baltisaksa loodusuurija Jakob von Uexküll ja mis märgib seda, kuidas loomad maailma tajuvad. Teemapüstitusest tõukusid tervet festivali kandvad küsimused: „Kuidas jutustada lugusid, mis jäävad inimkeskse ilmatunnetuse äärealadele? Kuidas rääkida keeltes, mida kõnelevad mitteinimesed? Kas inimese ja mitte­inimese vahel saab olla ühendav sild? On see keel, muusika või hoopis mõni tundmatu tajuvorm?“²

Muide, looduse kompositsiooni­õpetusest rääkides toob Uexküll välja just muusikalise kontrapunktiõpetuse. Ta leiab, et nii nagu harmoonia moodus­tamiseks on vaja vähemalt kahte tooni, peab ka looduses otsima kahte faktorit, mis moodustavad terviku: „Me lähtume sestap alati subjektist, kes asetseb oma omailmas, ning uurime tema harmoonia­suhteid teiste objektidega, mis liiguvad subjekti juurde tähenduskandjatena.“³ Esmajoones semiootikutele armsaks saanud omailma mõistele pakuvad aga mõnevõrra filosoofilisemas diskursuses seltsi (või konkurentsi) näiteks Martin Heideggerist lähtuvad mõisted „Selbstwelt“ ehk „iseilm“ või „enesega suhestatuse maailm“, „Mitwelt“ ehk „kaas- või koosilm“, s.t teiste inimestega ühine maailm, ning taas „Umwelt“, mis on siinkohal mõistetud kui ümbritsev asjade maailm ehk keskkond.⁴ Loetellu võib lisada veel fenomenoloogilise meetodi rajaja Edmund Husserli mõiste „Lebenswelt“ ehk „eluilm“.

Olgu meie Welt’ide tüpoloogia kui kirju tahes, ühendab neid lihtne ja elementaarne olm, et maailma(de)st võrsuva – ka muusika – kogemine on isiklik ja seega subjektiivne. Me kõik olemegi juba eos maailmas ning sinna justkui heidetuna avaneb maailm meile ikka esimese isiku perspektiivist, tehes meist kui maailma kogejaist selle koordinaatteljestiku nullpunkti, kust kõik lähtub. Seega võtkem sisse fenomenoloogiline positsioon ning arvestagem ka siinsete festivalimuljete puhul omailmast lähtuvat subjektiivsust.

Helirännakud aeg- ja linnaruumis

Proovin esile tuua peateemale justkui ostinaatsete hõigetena sekundeerinud kõrvalteemad, mille kaudu festivali omailma kas või üksikute kiirtega läbi valgustada. Festivalil vormunud tervik polnud kaugeltki omailma kapseldunud, vaid reflekteeris südikalt, empaatiliselt ja vahetult eluilma kui sellise üle, rakendades selleks tundlikku sotsiaalset närvi ja metafüüsilist igatsust kergema olemise järele.

Algusest alustades oleks paslik esile tõsta festivali avanud Märt-Matis Lille teost „Emajõe kutse“, mis rullus lahti Toomemäel, kus eri tornide otsas musitseerivad interpreedid muutsid teose (linna)ruumiliseks ning elavaks. Omamoodi dialoogilisus nii muusikute kui ka muusika ja linna vahel häälestas kogu festivali, mille üks oluline osa oli just nimelt muusikalise omailma suhe seda ümbritseva aeg- ja linnaruumiga.

Tartu linnaruumi helidest koosnes osalt ka Monika Mattieseni trans­mediaalne kontsertinstallatsioon „Ühis­ilma mutatsioonid“, kus kõrvutas ja transleeris kultuuripealinnas kõlavat näiteks Tallinnas, Berliinis, New Yorgis ja Otepääl tehtud väljasalvestistega (field recording), misläbi püüdis väljuda lineaarsest ajast, et tabada pidevalt muteeruva ühisreaalsuse kohalolu. Niisiis polnud otseselt tõesti tegu mitte kontserdi või teostega (ehkki valminud kollaaži alusena oli küll kasutatud teoseid), vaid justkui gradatsioonilise või kvaasi­tempo­raalse protsessiga, mis kutsus aegruumiga manipuleerides ellu ühe isepärase esteetika. Samalaadsest linnaruumi muusika keelde tõlkimise printsiibist tõukus veel Defunensemble’i esituses kõlanud Ülo Kriguli uudisteos „Citychords I“, mille lähtepunkt on samuti muusikaväline struktuur. Nimelt pildistas Krigul New Jersey poolt vaadates üles Manhattani panoraami, mille joonistas millimeetripaberile mõõtkavaga 88 klahvi, kus mm võrdub sekundiga. Muusikasse tõlgitud maastik mõjus filigraanselt ja intrigeerivalt ning Mattieseni ja Kriguli teoste ajel sai selgeks, et ruum on juba eos helidest ja ehk isegi muusikast tiine – seda tuleb vaid osata kuulata ja helid omailma lasta.

Linnaruumi balansseeriva elemendina ei puudunud festivalilt loodu­susest pärit museaalidega ruum, mida ilmestas ansambel U: erakordselt efektse kontseptsiooniga kontsert Tartu ülikooli loodusmuuseumis. Muuseumi saale mööda laiali laotatud kontsert oli justkui rännak ühest muusikalisest oma­ilmast teise ning kuna kõik kavas olnud teosed suhestusid omal moel elusa või elutu loodusega, muutus kohavalik mitmel tasandil kongeniaalseks. Esmalt niisiis loodusmuuseum, siis selle eri saalid, kolmandaks publiku interpreetide suhtes kas ülemisel või alumisel korrusel paiknemine, mille tegid võimalikuks rõdud eksponaatide vahel ja kohal. Nii esitasid U: interpreedid näiteks Marianna Liigi uudisteose „Maaalune“ laiali paigutatult ekspositsiooni alumisel korrusel elik maa all ning publik paiknes ülemisel korrusel. See­juures ei saa jätta komplimenti tegemata selle kontserdi ja üldse terve festivali helitehnilistele lahendustele, mis olid meisterlikult välja mängitud, nii et ka kõige komplitseeritumad teosed jõudsid nüansirikkalt ja ammendavalt publikuni.

Loodusmuuseumis kõlanud teosed olid märkimisväärselt programmilised ning seda sügavamas, läbitunnetatumas ja afektiivsemas tähenduses kui romantismi­aegne õhkamine. Seda ilmestasid teiste hulgas nii Liina Sumera uudisteos „Pororoca“ kui ka Malle Maltise uudisteos „Episood kõverdunud aegruumis“. Kui Liigi teose „Maaalune“ sündimiseks andsid impulsi Tahkuna maa-alused kaitserajatised Hiiumaal, kus helilooja on käinud helisid salvestamas, siis Maltise teose algmaterjaliks on helid, mida tekitavad maha kukkuvad esemed, mistõttu võiks öelda, et Maltis on justkui tõlkinud üldrelatiivsusteooria muusika keelde.

Nii-öelda kontsertrännaku printsiibil oli üles ehitatud ka tänavuse festivali kõige kaasahaaravam ja meeldejäävam performance-kontsert-installatsioon-tramburai ehk „Volbriöö omailm“. Eesti Rahva Muuseumis aset leidnud volbrit pühitseva lavastatud rännaku verstapostid olid Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambli esituses kõlanud kuus elektroonilist uudisteost, Sami Klemola modulaarsüntesaatori omapärane kõlailm ning Repoo Ensemble’i ja Andrus Kallastu ühisloominguna sündinud sürrealistlik mousikē-etendus „Keemiseni viidud ajupudru“. Kõigele sellele ambivalentsele ja grotesksele sai omamoodi sidusaineks või marinaadiks Al Paldroki ja rühmituse Non Grata tegevus­kunst, mis võimaldas sel hõrguks ja mahlaseks tervikuks küpseda. Kui Tartus on etendus­kunstidega niigi nadi seis, siis sääraseid ettevõtmisi kohtab vaat et sama harva kui majanduslikult heal järjel humanitaartudengit, samal ajal on janu selliste ürituste järele suisa piinav. See siiralt sürreaalne, huumorist ja groteskist nõretav omailma deformeerimine soojendas niisiis muusika ja sürrealismi suhet, mis Kallastu sõnul on olnud seni võrdlemisi jahe – hoolimata tõigast, et tänavune aasta möödub „sürrealismi manifest 100“ tähe all.

Kaotsiläinud kerguse ja tröösti otsinguil

Lootusetult nihkes aegruumiga manipuleerimise kõrval läbis festivali küsimus, kuidas mõelda olevikust lähtuvalt tuleviku üle, minetamata seejuures minevikku. Teisisõnu mahtusid muusikalisse olevikku mõtisklused mineviku ja tuleviku üle: need väljendusid nii teoste saamislugudes kui ka näiteks uue ja vana muusika kombineerimises. Viimase illustreerimiseks passib nagu valatult Anna-Liisa Elleri ja Taavi Kerikmäe kontsert, mille avas Eller kandlel Leopold Silvius Weissi (1687–1750) teosega „Tombeau sur la morte m Comte de Logy“ (1721, Anna-Liisa Elleri seade). Tombeau ehk mälestus või järelehüüe pani kontserdi tonaalsuse elegantselt paika ning häälestas publiku kontemplatsioonile turbulentse aja üle, kus peame vahel iseenda sisse vaatama, nagu sedastas Kerikmäe, kelle sõnul räägib kontsert niisiis küll kaotusest ja leinast, ent samavõrra ka armastusest.

Seejärel tuli esiettekandele Tatjana Kozlova-Johannese teos „A Place Not Found“ ehk „Kaotsiläinud koht“ (kandlele ja klaverile), mis on tõukunud inimese siseruumis paikneva koha – kerguse – otsingutest. Muusika imetabane võimekus käsitleda n-ö mittekohti väljendub Kozlova-Johannese tundliku helikeelega teoses tabavalt, tekitades omamoodi solastalgilise tunde. Sama tundega suhestus veel Helena Tulve uudisteos „Elegeia“, mille pealkirjaks pandud kreekakeelne mõiste tähistab laulu, luuletust või muusikat, mis väljendab kaotuse, surma, armastuse või sõjaga seotud kurbust ja leina ning mis võib kaotatu väärtuse teadvustamise kaudu viia lohutuseni, nagu helilooja annotatsioonis kirjutab. Vanamuusikast mõjutatud teos maalib kaunilt välja kandle ja harmooniumi koosluse sulnid kõlavärvid, mis avaldasid Elleri ja Kerikmäe sümbiootiliselt üheshingavas duos iseäranis sugereerivat mõju.

Uudisteoste vahel kõlas Johann Sebastian Bachi adagissimo „Capriccio’st armastatud venna lahkumise puhul“ BWV 992 (1704) Elleri ja Kerikmäe kon­geniaalses seades, mis on sidunud vana ja uue muusika kõnekaks tervikuks, tuues Bachi tänapäeva kohale ning võimaldades tal publikuga kõnelda justkui siin ja praegu. Eriti arvestades Bachi kaasaega, kui muusika interpreteerimine oli mõnevõrra vabam, oli tegu kaasaloova interpretatsiooni meisterliku ja maitseka näitega, mis tõestab omakorda, kui mõõtmatult palju rikkalikum, erudeeritum ja veenvam on nende muusikute interpretatsioon, kes tunnevad end kodus nii vana- kui ka nüüdismuusikas. Kerikmäe ja Eller on kahtlemata siinmail ses vallas ühed markantsemad ning nende seekordse festivalikava kontekstitundlikkus ja tröösti otsiv tonaalsus jätsid mällu kustumatu ja sügava pitseri.

Omamoodi kerguse ja üksmeele otsinguil kulges ka trio Tempus Balticus (Robert Traksmann – viiul, Māra Botmane – tšello, Johan Randvere – klaver) subtiilne kontsert, kus tuli esiettekandele René Eespere, Karmella Tsepkolenko ja Kristjan Kõrveri uudislooming. Eespere otsib teoses „Consensus“ nii inimeste kui ka inimese ja maailma üksmeelt ja kooskõla, Tsepkolenko püüab aga teoses „Where the Sky Disappears“ ehk „Kuhu taevas kaob“ taas kogeda teispool reaalsuse horisonti paiknevat ülimat maailma. Kõrver küsib oma teosega „Trivertimento“, miks on kergust niivõrd raske saavutada ning miks võib tee lihtsuse juurde hoopiski keeruliseks osutuda. Oma helikeelt on ta iseloomustanud terminiga „modernaivism“, millele on iseloomulik just omamoodi „keeru-lihtsus“. Taas kuidagi afekti­põhiselt programmiline kontserdikava utsitas kontemplatsioonile ning aitas kummutada stigmatiseeritud arusaama, mille järgi nüüdismuusika peaks olema justkui miski pelutav ja raskesti mõistetav, täis müstilist müra ja ambivalentset atonaalsust. Kõrveri „keeru-lihtsus“ võttis niisiis oksüümoronlikult kokku lihtsa tõiga, et kergusest ongi raske rääkida, ning ühtlasi kunderalikult ka selle, et olla ongi talumatult kerge.

Mineviku ja oleviku kohtumispunktist ja taas nihestatud aegruumist tõukus ka kontsert Tartu Jaani kirikus, kus astus üles Läti ansambel Altera Veritas, mille koosseisu kuuluvad flööt (Andis Klučnieks), akordion (Artūrs Noviks) ning kokle’d (Anda Eglīte ja Ieva Mežgaile) ehk kandlesarnased läti rahvapillid. Kontserdi avalugu, ansambli endise liikme Aldis Jurisonsi mälestuseks kirjutatud Valdis Zilverisi teos „Cantus in memoriam“ kalibreeris taas veetlevalt kogu kontserdi tonaalsuse, muutes selle holistlikuks esteetiliseks elamuseks. Mykolas Natalevičiuse uudisteos „Fractured Chant“ ehk „Murtud koraal“ toob eriti võluvalt esile ansambli instrumentide kooskõla, mis mõjus võrgutava ja loitsivana. Magusnukker kütkestavus iseloomustab samuti Lauri Jõelehe ja Tõnis Leemetsa uudisteoseid („Musica nocturna“ ja „T/AI/M“), misjuures Leemetsa teose loomisel mängis rolli ka AI.

Tänavuse festivali üheks kulminatsiooniks sai ERSO kontsert Clement Poweri juhatamisel ning Valle-Rasmus Rootsi (tšello) soleerimisel. Eesti noorema põlvkonna ühe silmapaistva helilooja Liisa Hõbepapli teos „And now it is still now“ ehk „Ja nüüd on ikka veel nüüd“ jätkas eelnenud kontsertidel alanud tröösti otsingute radadel, püüdes kesk laastavat maailma pelgupaika leida. Tema unelev ja otsinguline helikeel ses teoses on täis eri kohtumisi, suubudes intrigeerivasse lõppu, kus intiimne ansambel väljendab vajadust uue rahupaiga järele.

Maailma ja eksistentsiaalse ängi üle reflekteerib oma muusikalise oma­ilmaga Age Veeroosi teos „Harpyia“, mille pealkiri tähendab vanakreeka keeles „tormituult“ või „tormilindu“. Mütoloogiline olend harpüia kehastas äkilisi tuulepuhanguid ja loodusjõude ning just sellisena toimis ka Veeroosi teos, kus ta mõtiskleb kliimamuutuste mõju üle ja küsib, kui vahetult seda ohtu üldse tajutakse ning kas nende pöördumatute protsesside valguses mõtestatakse oma elu kuidagi teisiti. Leedu helilooja Marius Baranauskas on võimsas ja mõjusas uudisteoses „Supernova“ uurinud supernoova fenomeni, suhestudes samuti intrigeerivalt festivali peateemaga ja painutades aegruumi tundmatuseni.

Kosmiliste kõlamassiivide säravaimaks näiteks osutus Tartu Pauluse kirikus Eesti Filharmoonia Kammerkoori esituses kõlanud leedu helilooja Justė Janulytė teos „Iridescence“ ehk „Sillerdus“ koorile ja elektroonikale. Muusikalise valguse metafoori väljendav teos on IRCAMi Pompidou keskuse ja Kagu-Saksa Raadio (SWR) tellimus György Ligeti 100. sünniaastapäevaks. Muljetavaldav transtsendentne teos näitlikustab, kuidas tõlkida muusika keelde avarust kui sellist, mõjudes atmosfääriliselt ja sugestiivselt. Aegruumiga manipuleerib ka Maria Kõrvits uudisteoses „Night. O you …“ ehk „Öö. Oo sa …“, mis on seotud liminaalse ruumiga ning toob esile öö kui üleminekuruumi nii päevade kui ka mõtete ja seisundite vahel. Öö, kuid veel enam terve ööpäeva tühisus ja kaduvus on ka Marianna Liigi uudisteose „Psalm 38, 39“ teemad. Seejuures on veel oluline, et tervet kontserti iseloomustav mitme­dimensiooniline mäng aegruumi ja kõlamassiividega sai teoks tänu EFK tehnilisele meisterlikkusele: Mai Simsoni dirigeerimisel tuli esile koori nüansi­rohke ja tundlik kõla, mis kattis terve värvipaleti, tabades peenelt kõiki selle äärmusi.

Kokkuvõtte asemel

Kümne päeva jooksul festivalil kõlanud muusika on nüüdseks justkui kõikjal ja samal ajal eikusagil, sest mitme helilooja püüd väljuda lineaarsest ajast ja painutada aegruumi seni, kuni see on liigestest lootusetult lahti, väljendus nii metapoeetilisel kui ka vahetult kogetaval tasandil. Sotsiaalse närviga kirjutatud teosed võimaldasid vaadata heliloojate omailma ja neid ümbritseva maailma sisse, meenutades, et peale maailma muutmise peaksime ehk muutma seda, kuidas maailmast mõelda. Seda enam et nii ümber- kui ka kaasilmast johtuvad afektid ja mõtted koonduvad helilooja omailmas, kus ta seda kõike läbi elab ning seejärel läbielatu muusikasse tõlgib ning taas maailma paiskab.

Niisiis on põhjust kiita festivali tõesti õnnestunud kontseptsiooni, mille essents tuleb esile küll seda kogedes, ent ka veel hiljem selle üle reflekteerides. Nagu kirjutas kord Uku Masing: „Tähtis pole mingi täpsus, vaid sõnade eneste vastavus öeldamatule. Tähtis iial pole öeldu, vaid kõik, mida võimalik tunda öeldu takka.“⁵ Sama kehtib ehk ka kõlanud muusika kui omamoodi öeldu kohta: selle kohta, mida ütleb helilooja oma teosega ning kuidas interpreedid seda omakorda edasi ütlesid. Seda enam et muusika on üks ääretult võimalusterohke ja kontsentreeritud keel, kus ühe heli sisse võib mahtuda terve omailm. Seejuures võib just helikeele kaudu saada tõlgitud midagi, mille tõlgitavusele ei ole varem mõeldudki.

1 Maria Mölder, Baltimaade nüüdismuusikas maksab veel ilu. – Sirp 23. IV 2021.

2 https://www.eestimuusikapaevad.ee/omailm/

3 Jakob von Uexküll, Tähendusõpetus. Rmt: Omailmad (koost Kalevi Kull ja Riin Magnus). Ilmamaa, 2012, lk 347.

4 Vt nt Airi Liimets, Saateks ehk osutusi raamatu kui terviku lugemiseks. – Rmt: Muusikalise kontegelikkuse ühendused identiteedi ja diferentsiga (toim Airi Liimets). Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2009, lk 8.

5 Uku Masing, Ma mäletan elu. Uku Masingu kirjad Vello Salumile aastaist 1963–1965 I. – Akadeemia 1990, nr 12, lk 2637.