Flora pidustused

Huvitaval kombel pakkus aprill mitmeid sissevaateid klavessiinimängijate tegemistesse, sealhulgas klavessiinifestivalil, aga mitte ainult.

MIRJE MÄNDLA

Uskumatu, kui tihe on Eesti kontserdi­elu: aprillis anti Tallinnas umbes 80 kontserti. Muusikaelamuse sain juba 1. aprilli õhtul, kui kuulasin Poola raadio Dwójką otseülekannet Krakówist festivalilt „Misteria Paschalia“. Kontsert toimus Waweli kuninglikus püha Stanisławi ja püha Wacławi peakatedraalis. Kontsert märkis uue plaadi ilmumist plaadifirma Dux all. Sellel kõlab Josquin des Prés’ missa „Mater Patris“. Musitseeris vokaalansambel Jerycho Bartosz Izbicki juhatusel ning teos esitati samas kohas, kus see muusika kõlas peaaegu viie sajandi eest.

Festivali „Misteria Paschalia“ korraldatakse 2004. aastast igal aastal pühal nädalal. Tänavu esinesid tuntud ansamblid: Arte dei Suonatori, La Capella Reial de Catalunya, Le Concert des Nations, La Tempête, Le Poème Harmonique, Pierre Hantaï, Ivo Haun jpt.

Mis on sel tegemist Eestiga peale unistuse, et ka Eestis võiks olla sellisel tasemel festival? Ansamblis Jerycho on tegev meie enda varajase muusikaga seotud laulja Marius Peterson, kes laulab ka Graindelavoix’ koosseisus ning on ka varem teinud koostööd Marcel Peresiga. Kuigi särav otseülekanne on ammu lõppenud, on plaadistus huvilistele isegi Youtube’is tervikuna kättesaadav.

Tallinna kontserdielu keeristormil olen pikemalt peatunud, kui kirjutasin ansambel U: mõtlemapanevast ja vaimukast teemakäsitlusest kavas „Läbikukkumine“*, mis jääb kindlasti märgilise kontserdina tähistama 2024. aasta aprillikuud.

Huvitaval kombel pakkus aprill mitmeid sissevaateid klavessiinimängijate tegemistesse (sealhulgas ka mahukas XIII klavessiinifestival, aga mitte ainult): kuu alguses toimus järjestikustel õhtutel „Lossimuusika“ sarjas ja iseseisvalt korraldatuna mitu klavessiiniõhtut. Esimesel (6. aprillil) esines barokk­ansambel LaBande, mis tegutseb 2016. aastast. Koosseisu tuumikus on metsosopran Helis Naeris, barokkviiuldaja Melissa Jõesaar ja klavessinist Kristiina Are, nendega on 2022. aastast liitunud viola da gamba ja barokktšello solist Tõnu Jõesaar. Ansambli tutvustuses on öeldud, et selle nimi kajastab mängulisust ning on ühtlasi pandud XX sajandi ühe teedrajava barokkansambli La Petite Bande ja vendade Kuijkenite auks.

Ansambli repertuaaris on ilmalikku ja vaimulikku vokaalmuusikat, soolo- ja kammerteoseid XVII ja XVIII sajandi I poolest kõikjalt Euroopast. Oma kavad ehitatakse üles läbivale mõttele või kujundile ning laulude valikul jäävad kaalukausile poeesia kauneimad näited. Ansambli tutvustus vastab kontserdil kuuldud sisule. Seekord kandis kava pealkirja „Flora pidustused“, seesuguseid korraldasid vanad roomlased lillede, nooruse ja kevade jumalanna Flora, läänetuulejumala Zephyruse suudlusest õide puhkenud nümfi auks.

Ansambli ooperliku kontserdikava peategelane oli kevad ja keskne teos Joseph Borin de Boismortier’ kantaat „Le printemps“ ehk „Kevad“ kantaaditsüklist „Les quatres saisons“ ehk „Neli aastaaega“. Teos ilmus trükis 1724. aastal, aasta varem kui Antonio Vivaldi kuulus viiulikontsertide tsükkel. Nagu Kristiina Are põhjalikus kavalehes on märkinud, siis on kantaaditsükli esimene osa „Kevad“ sopranile, sooloinstrumendile ja basso continuo’le Louis XV aegse rokokoostiilis muusika iseloomulik näide. Siit leiame prantslaslikku kergust, elegantsi, lihtsa­koelisi ja selgelt üles ehitatud meloodiaid, mis on peitunud rikkalikesse kaunistustesse, aga ka helimaalinguid, mida barokis kasutati pigem eriefekti loomiseks. „Aga eelkõige laotab see kantaat lahti oma õied teksti kaudu, milles leidub rikkalikke allegoorilisi nüansse. [—] Kontserdi sõnumi võttis kenasti kokku Honoré d’Ambruysi õukonnalaul „Le doux dilence de nos bois“ / „Metsade sulnis vaikus“, mis tuletas meelde, et kevadega kohtudes mõelgem elukevadest, mida kogeme vaid korra elus.“

Imekauni muusika tekstimaterjali oli kavas kenasti tõlkinud Kristiina Are ning sai kooskõlas nautida kontserdi muusikat ja sõnalist poolt. Erilise üllatuse pakkus ootamatult haigestunud Reet Suka (barokkflööt) asemel üles astunud Liisa Kawasaki, kes tuli mahuka virtuoosse helimaterjaliga toime näiliselt mängleva kergusega.

Mõnevõrra teistsuguse kava, kuid samaväärse veenvuse ja säraga astus järgmisel õhtul samas kontserdipaigas üles ansambel Floridante, kes on läbi kahe hooaja kutsunud Kadrioru lossi endaga musitseerima mitmeid Eesti tippsoliste. Seekord särasid ansambli liikmed Saale Fischer (klavessiin) ja Villu Vihermäe (viola da gamba ja barokk­tšello) läbinisti solistlikus, tehniliselt ja sisuliselt nõudlikus Johann Sebastian Bachi loominguga täidetud kavas: kõlasid andante sonaadist d-moll, süit soolotšellole, klavessiinipartiita D-duur ning sonaat viola da gamba’le ja klavessiinile nr 1 G-duur.

Floridante tähistas täpselt ja ajastu­tundlikult esitatud kontserdiga ansambli kümnendat tegevusaastat. Peab ansambli liikmetega nõustuma: vahel tulebki ennast ansamblisti rollist välja raputada ja üles astuda solistina, eriti kui tehnilist pagasit, virtuoosset indu ja mõttelendu jagub. Ka sel kontserdil leidus publiku tarvis peale kontserdielamuse põhjalikult kirja pandud kavalehes mõnusat lugemismaterjali.

Need kaks kontserti ei olnud ametlikult klavessiinifestivali kavas, mis näitab eriti ilmekalt meie klavessiinimängijate ringi mitmepalgelisust ja tugevust, millelt kujundada ulatuslikke ja külluslikult erineva sisuga kavasid ka väliskülalisi kaasamata. Vahelduseks on muidugi huvitav kuulata külalismuusikute kavasid ning selleks andis võimaluse klavessiinifestivali rikkalik kavavalik. Siit leidis mitme põlvkonna jagu rohkem ja vähem tuntud mängijaid. Klavessiinimängijate nooremat põlvkonda esindas Nicolas Aubin (snd 1996), kes on õppinud Pariisis ja Strasbourgis. Tema laia õpetajate ringi kuulub teiste seas varem klavessiinifestivalilgi kontserdi andnud Francesco Corti. Aubin esitas kava „Hilisbaroki värvid“, mille seast väärisid enim tähelepanu saksa ja hispaania heliloojate teosed.

Eesti publikule juba mõnevõrra tuttav Itaalia ja Rootsi päritolu Anna Paradiso Laurin esitles kava „Roomast Napolini. Rootsi helilooja 18. sajandi Euroopas“, mille jooksul esitas säravat muusikat valdavalt Johan Helmich Romani rikkalikust muusikavaramust. Teoseid tutvustades viskas ta õhku nii mõnegi julge küsimuse ajaloofaktide kohta.

Laurini säravale ja energilisele kavavalikule vastukaaluks astus samuti muusikahuvilisele ilmselt tutvustamist mitte vajav itaalia muusik Rinaldo Alessandrini üles märksa mõõdukamas meeleolus kavaga „Teekond Bachini“. Seal domineerisid tumedamad värvid ja rahulikum tundetoon ning lahati filosoofiliselt elu turmtulest läbi käinud inimese eluõhtut ja vaadet teispoolsusele. Siin kõlasid muu hulgas Louis Couperini „Tombeau de Mr. de Blancrocher“ ja Johann Jakob Frobergeri „Tombeau fait à Paris sur la mort de Monsieur de Blancrocher“, kuid ka Johann Sebastian Bachi „Prantsuse süit“ ning fantaasia ja fuuga a-moll.

Alessandrini kavas õhku visatud „Tombeau’de“ teema jätkus üllatuslikult festivali traditsioonilisel galakontserdil, kus esineb tavaliselt eesti klavessiinimängijate paremik – ja nii ka sel korral. Ulatuslikus kavas tuli esiettekandele Tõnis Kaumanni pühendusteos „Ivo igatsedes“ (2023). Kaumann on kirjutanud teose kaassõnas, et see on pühendatud suurepärasele klahvpillimängijale, ansamblikaaslasele ja sõbrale Ivo Sillamaale, kes lahkus 2023. aasta juulis. „Aeg ei ole veel suutnud parandada seda valu ja tühimikku, mis on jäänud. Igatsen teda siiani.“ Tõnis Kaumannil on tõepoolest õnnestunud umbes 15 minutit kestvas kompositsioonis Ivo Sillamaa olek ja mänguviis ilmekalt kuulajate silme ette manada: teoses peegeldub küll kurbus, aga ka Sillamaa rõõmsameelsus ja energia ning isegi temale omane klavessiinimängu laad. Teoses avaneb lai valik emotsioone ja selles leidub alajaotusi, nagu „Tango, moderato“ või „Tempo di valse“, kergelt džässihõnguline kvaasiimprovisatsiooniline alalõik, aga ka viiteid klavessiini klassikalisele repertuaarile. Meelde tuleb prantsuse muusika: teos pakub mängijale võimaluse näidata ennast mitmekülgselt ja on suhteliselt virtuoosne. Ivo Sillamaa isiksuse äärmiselt õnnestunud peegelduse maalis kuulajatele põnevaks muusika­elamuseks Ene Nael.

Muusikakuu aprill sisaldab tavaliselt mitut festivali ja nii ka sel korral: muu hulgas algasid Balti & Eesti muusika päevad, mille ettevalmistustest andis aimu sarja „Residentuu:r“ kohtumine helilooja Marianna Liigiga 9. aprillil nüüdismuusika keskuses. Liigil on ansambel U: tellimusel käsil uus teos instrumentidele ja elektroonikale. „Residentuu:ris“ arutleti mitmesugustel teose ja selle kontekstiga seotud teemadel, katsetati mänguvõtteid ja lähenemisviise. „Residentuu:r“ ärgitas kuulama 4. mail Balti & Eesti muusika päevadel esiettekandele tulnud uudisteost „Maaalune“. Festival algas Tartus juba 26. aprillil, kuid üks kontsert päris mitme esiettekandega anti ERSO osalusel ka Tallinnas.

Lõpetuseks meenutan veel üht omanäolist ja hästi läbi mõeldud kavaga kontserti: see oli juba teine James MacMillani autorikontsert (viimati 3. XI 2023, toona dirigeeris autor), mida Eesti publikul on õnnestunud võrdlemisi lühikese ajaga kogeda. Seekord esitasid helilooja loomingut Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester, soleerisid Harry Traksmann (viiul) ja Sten Heinoja (klaver), dirigeeris Tõnu Kaljuste. Kõlasid „Domine non secundum peccata nostra“ koorile ja viiulile (2010), Eesti esiettekandena „Composed in August“ koorile ja kammerorkestrile (2023), „Meditatsioon Iona saare teemal“ keel- ja löökpillidele (1996) ning klaverikontsert nr 2 (2003). Kontserdi kava oli mahukas, ettekanded äärmiselt õnnestunud.

* Mirje Mändla, Läbikukkumine või siiski mitte? – Sirp 12. IV 2024.